Teadus ja tehnoloogia ei pruugi olla kliimakriisi lahendamisel võluvits, vaid osa probleemist
TÜ suurte siirete uurimisrühm võttis vaatluse alla tänapäeva tööstusühiskondade alususkumused, -normid ja käitumisviisid ehk teisisõnu viimase 120 aasta tööstusliku modernsuse.1 Tegime kindlaks kaks peamist probleemi, mis toidavad keskkonnakriisi.
Esiteks keskenduvad tööstusühiskonnad liialt seniste toimimismustrite säilitamisele, jättes oma vajaduste rahuldamisel keskkonnaküsimused tagaplaanile. Teisalt oodatakse mistahes probleemidele kohati suisa naiivselt kiiret lahendust tehnoloogia ja teaduse arengust.
Nende järeldusteni jõudmiseks kasutasime tekstikaevemeetodeid, et analüüsida, millise tonaalsusega on alates 20. sajandi algusest räägitud meediaväljaannetes keskkonnast, tehnoloogiast ja teadusest. Vaatluse all olid USA, India, Austraalia, Nõukogude Liidu ja Venemaa ning Saksamaa suuremad päevalehed. Samuti analüüsisime keskkonnaõigusaktide arvu ja teemasid, riikide energiatootmisprofiili, teaduspublikatsioonide sisu ning rohepatentide osakaalu võrreldes kõikide välja antud patentidega.
Tulemuseks on esmakordne terviklik ülevaade, mis toob ühele pildile kokku nii mõtlemise (meediakäsitluste kaudu), normid (õigusaktide andmebaasid) kui ka käitumise (patentide andmebaasid, energiatootmisandmed).
1960-ndad panid keskkonda märkama
Analüüsist ilmneb, et esimene tuntav pööre keskkonna käsitlemises toimus umbes 1960. aastatel. Alates 20. sajandi teisest poolest hakati vaatluse all olnud riikides rääkima keskkonnast üha rohkem, kuid halvemas võtmes: tähelepanu keskmesse tõusid keskkonnaprobleemid.
Tõlgendame seda trendi uue mõtteviisina, mille järgi loodus pole enam pelgalt ressurss, vaid väärtus omaette. Muutust ilmestab hästi Rachel Carsoni 1962. aastal ilmunud ja moodsa keskkonnaliikumise algatanud raamatu „Hääletu kevad“ viimane lõik: „Looduse valitsemine on ülbe väljend, mis sündis bioloogia ja filosoofia primitiivsel tasemel, siis kui arvati, et loodus eksisteerib inimese huvides.“
Graafikult ilmneb, et tööstusriikides keskendutakse tehnoloogilist innovatsiooni reguleerivates õigusaktides peamiselt tehnoloogia tagajärgede leevendamisele (punane joon) ja olemasoleva olukorra säilitamisele (sinine joon). Probleemide ennetamine jääb vähem tähtsale kohale (roheline joon). JOONIS: Peeter Tinits
(Suuremat pilti näeb loo lõpus galeriist.)
Et uurida, kuidas riigid tehnoloogilisest arengust tingitud kasvavat keskkonnasaastet reguleerivad, liigitasime viimase 120 aasta jooksul jõustunud keskkonnaõigusaktid kolmeks: esimeste puhul on eesmärk leevendada juba tekkinud keskkonnakahju, teistel säilitada inimtegevusest puutumata alasid ja kolmandatel vältida saastet. Leidsime, et uus arusaam looduskeskkonnast kinnitas eeskirjades kanda 1980. aastatel, mil keskkonnakahju ennetavate korralduste arv kasvas plahvatuslikult (vt joonis).
Tagasihoidlik muutus käitumises
Kui 20. sajandi esimesel poolel keskenduti keskkonnaõigusaktides inimtegevusest puutumata alade säilitamisele, siis 1980. aastatel hakkasid riigid varasemast enam tulevikule mõtlema. Selmet inimese ja looduse vahele aed ehitada, rõhuti inimtegevusest tingitud keskkonnakahju vähendamisele. Näiteks Saksamaal kehtestati 1976. aastal printsiip, et keskkonnakahju peaks vältima, mitte vähendama (sks Vorsorgeprinzip)2.
Kui aga vaadelda käitumisviise, mille kaudu ideelisi muutusi ja eeskirju rakendatakse, jääb erinevus võrreldes 20. sajandi algusega tagasihoidlikuks. Tööstusühiskondi iseloomustab materjalitarbimine, kus kesksel kohal on mineraalidel ja fossiilkütustel põhinev ning lineaarne tooda-tarbi-viska-ära-majandus.
Nagu 20. sajandi alguses, domineerivad praegugi riikide energiatootmises fossiilsed kütused. Näiteks USA-smoodustasid tuule-, päikese- ja vee-energia 2019. aastal vaid 16,4%. Mõnevõrra erandlik näide on Saksamaa, kus taastuvenergia allikad moodustasid üle 30% energiatootmisest, kuid tuleb arvestada, et riik impordib 71% vajaminevast energiast ja enamik sellest põhineb fossiilsetel kütustel3.
Ajaleheartiklite toon jääb nukraks ka siis, kui vaadata teaduse ja tehnoloogia rolli poliitikas. Siin uurisime alususkumuste kindlakstegemiseks seda, kas tööstusühiskondi iseloomustav usk teaduse ja tehnoloogia võimesse lahendada mistahes ühiskondlikke probleeme on teisenenud. Tekstikaevega mõõtsime ka poliitika tehnokraatlikkust. Selleks otsisime poliitikat mainivatest tekstidest tehnokraatliku juhtimisega seotud sõnu, mis kajastavad näiteks haldusliku tõhususe tähtsust, naiivset usku teadusesse ja ühiskondliku planeerimise vajadusse ning ekspertide kaasamise vajaduse rõhutamist (vastandina vajadusele kaasata kodanikke). Selgus, et tehnokraatlik mõtteviis on endiselt tõusuteel. Näiteks mainitakse Austraalia poliitikateemalistes meediatekstides üha enam teadlasi ja eksperte, aga kodanikele osutamise osakaal on vähenenud.
Statistikaameti andmetel toodeti ülemöödunud aastal 57% Eesti elektrist põlevkivist. FOTO: Kaupo Kikkas, Viru Keemia Grupp / Wikimedia Commons
Tekstikaeve andmed näitasid, et teaduse ja tehnoloogia roll on jätkuvalt oluline: mõlemaid teemasid kajastati kogu vaatlusperioodi vältel sagedasti. Kui keskkonnateemadel võis 1960. aastatel märgata selget meelsusmuutust, siis teadust ja tehnoloogiat käsitlenud tekstides on nihe olnud tagasihoidlikum: entusiasm teaduse suhtes on vaatlusperioodi jooksul küll mõnevõrra vähenenud, ent tehnoloogiast kirjutamise toon muutus alates 1970. aastatest positiivsemaks. Keskkonnateadlikkuse kasv ja mõnevõrra teisenenud, kuid siiski suur südikus teaduse ja tehnoloogia suhtes viitavad äraspidisele ootusele, et tööstusühiskondadele looduskeskkonna arvelt majandusliku edu toonud tehnoloogiline areng lahendab nüüd keskkonnakriisi.
Samas on teaduse ja tehnoloogiaga seotud praktiline külg erinevalt looduskeskkonnaga seotud praktikast kõige lootustandvam. Tahtsime teada saada, kas inseneriteaduses on hakatud pöörama rohkem tähelepanu kestlikkusele. Sama nihet püüdsime mõõta ka patentides. Selgus, et mõlemas valdkonnas võis märgata rohetemaatika kasvu alates 1980-ndate lõpust.
Seniste reeglite teisenemine
Töös lähtutakse uurimisrühma liikmete väljatöötatud suurte siirete teooriast, milles nähakse tööstusühiskonna teket, arengut ja kriisi mitmete sotsio-tehniliste süsteemide (nt transport, side, energia- ja toidutootmine) pikaajalise koosarengu tulemusena. Suure siirde raamistiku lähtekoht on vajadus mõtestada ümber tööstusühiskonna põhiuskumused, reeglid ja käitumisviisid, et suunata süsteemide areng kestlikule ja õiglasele rajale. Tööstusliku modernsuse õõnestamisel seisneb aga peamine küsimus selles, mida võtta, mida jätta, mida muuta ja mida juurde leiutada.
Mis on suur siire?
Suure siirde raamistik mõtestab kaasaegse ühiskonna arengut transpordi, side, energia- ja toidutootmise ning muude sotsio-tehniliste süsteemide kaudu, mis rahuldavad ühiskonna teatud vajadusi. Need süsteemid koosnevad sotsiaalsetest ja tehnoloogilistest osadest (nt transpordisüsteemi kuuluvad peale sõiduvahendite ka taristu, õigusnormid, ärimudelid ja turg ning märgilised tähendused, mis auto omamisega kaasas käivad). Muutus, mis juhib paljude omavahel seotud süsteemide arengu kestlikule ja õiglasele arenguteele, ongi suur siire.
Suure siirde uurimisprojektis otsitakse Eestis võimalusi nende muutuste esilekutsumiseks. Lähemalt saab lugeda veebilehelt suursiire.ut.ee.
Ehkki uuringu tulemused näitasid, et looduskeskkond ei ole 1960. aastatest saati enam ideeliselt või õiguslikult nähtamatu, peaksime oma käitumisviiside
muutmiseks mõtlema, mis oleks, kui loodussüsteemide toimimine oleks sama oluline kui ühiskonna oma. Teedrajavad sammud on juba tehtud. Näiteks võttis Ecuadori Vabariik 2008. aastal ökosüsteemide kaitseks vastu seaduse, mille kohaselt on looduskeskkonnal õigus toimida ja muutuda vastavalt selle evolutsioonilistele protsessidele. 2011. aastal otsustas kohus sellele seadusele toetudes Vilcabamba jõe kasuks, kui kohalik ettevõte plaanis ehitada sellele silla ja visata tekkinud prügi jõkke.4
Ka teadustegevus ei saa keskkonnakriisi ületamisel jääda pelgalt neutraalseks ja suuresti juhtimatuks jõuks. Tarvis on, et investeeringud tugineksid järjepidevalt kestlikkusega seotud ootustele ja vajadustele.5 Kui lähtuksime teadustegevuse reguleerimisel (keskkonna)eetika põhimõtetest, peaksime ilmselt uuesti läbi mõtlema nii geoinseneeria olemuse kui ka lubadused. Seejuures tuleb endalt küsida, kas CO2 õhust kinni püüdmine ja maa alla peitmine lõpetab kliima soojenemise või lükkab lihtsalt probleemi edasi.
Kui tehnokraatlik valitsusviis jätab kõrvale igasuguse kohaliku teadmise ja ootused, siis on loomulik ka see, et päikeseparkide ehitamist saadab protestide laine.6 Samas on maailmas häid näiteid sellest, kuidas kodanike kliimaühendused võivad välja töötada mitmekesiseid poliitikasoovitusi, sealhulgas selliseid, mis teevad ruumi taastuvenergiale. 2018. aastal toetas valdav osa hääletajatest Iiri Kodanike Kliimakogul nii taastuvenergia mikrotootmist kui ka kogukondade energiajaamu.7
Viited
1. Kanger, L., Tinits, P., Velmet, A., Orru, K., Pahker, A.-K., ja Sillak, S. (2021, töös). Industrial modernity is being hollowed out – if one looks beyond dominant practices.
2. Umwelt Bundesamt (2021). Precautionary principle. Saadaval veebis:
https://www.umweltbundesamt.de/en/precautionary-principle.
3. U.S. Energy Information Administration – EIA – Independent Statistics and Analysis (N.d.). Germany. Saadaval veebis: https://www.eia.gov/international/analysis/country/DEU.
4. Challe, T. (2021). The Rights of Nature – Can an Ecosystem Bear Legal Rights? Saadaval veebis: https://news.climate.columbia.edu/2021/04/22/rights-of-nature-lawsuits/.
5. Schot, J., ja Steinmueller, W. E. (2018). Three frames for innovation policy: R&D, systems of innovation and transformative change. Research Policy, 47: 1554–1567.
6. Sikk, R. (2021). Roela rahva protesti võeti kuulda ja päikeseparki ei laiendata. Vallavanem: siin on õppida ka teistel omavalitsustel. Saadaval veebis: https://maaleht.delfi.ee/artikkel/93489007/roela-rahva-protesti-voeti-kuulda-ja-paikeseparki-ei-laiendata-vallavanem-siin-on-oppida-ka-teistel-omavalitsustel.
7. Devaney, L., Torney, D., Brereton, P., ja Coleman, M. (2020). Ireland’s citizens’ assembly on climate change: Lessons for deliberative public engagement and communication. Environmental Communication, 14 (2), 141–146.
Anna-Kati Pahker
ühiskonnateaduste instituudi doktorant, suure siirde uurimisrühma liige
Lisa kommentaar