Kriisiolukorras võime hätta sattuda me kõik. Osa tõenäolisi abivajajaid on kohalikel sotsiaaltöötajatel teada, kuid kriisist haavatavaid inimesi võib olla palju rohkem. Kuidas teada juba eos, kes ja millises olukorras võiks abi vajada?

Seni ei ole hädaolukorrast põhjustatud sotsiaalset haavatavust ega selle mõju leevendamist Eestis hinnatud. Riiklikes riskianalüüsides on vaadeldud taristu toimepidevust ja operatiivsüsteemide valmisolekut ning tuvastatud peamisi lünki näiteks elutähtsate teenuste katkemise, laialdase kiirgusohu, üleujutuse, küberrünnaku ja massilise sisserännu korral. See aga, mis ühiskonnaga hädaolukorras toimuma hakkab, millised inimesed on kõige kaitsetumad, kuidas neid aidata ning millist tuge nad toimetulekuks ja pärastiseks taastumiseks vajavad, on senistes riskianalüüsides ja hädaolukorra lahendamise plaanides käsitlemata.

TÜ ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogide ja Päästeameti koostöös on aga välja töötatud sotsiaalse haavatavuse hindamise vahend, mis aitab murda müüte hädaolukorras kaitsetusse olukorda sattuvatest ühiskonnarühmadest ja täpsustada tegelikku abivajajate ringi.

Rahvusvahelise teadusprojekti BuildERS käigus loodud uus töövahend võimaldab süsteemselt analüüsida, millised sotsiaalsed tegurid muudavad meid kriisis haavatavaks, ja seob need tegurid asjaomaste andmebaasidega, näiteks rahvastikuregistri, sotsiaalteenuste andmeregistri ja mobiilpositsioneerimise andmestikuga. Teabe saamisele aitavad kaasa andmebaaside ristkasutuse juhtpõhimõtted, mille on välja töötanud uurimismeeskond.

Ise hakkamasaamine

Kriiside ennetamiseks ja lahendamiseks on vaja teada, mis meid haavatavaks teeb. Senised kogemused näitavad, et põhilised on kaks jõujoont: esiteks nii inimeste kui ka taristu võimekus ning teiseks isiklik hakkamasaamine ja ühiskondlike tugisüsteemide toimimine (vt joonis).

Haavatavus või hakkamasaamine sõltub inimeste materiaalsest kindlustatusest, psühholoogilisest ettevalmistusest ja ohuteadlikkusest. Isiklikku vastutust ja võimekust tähtsustavad ka meie kriisiala poliitikadokumendid, sh elanikkonnakaitse kontseptsioon. Keskendumine individuaalsele võimekusele on aga problemaatiline, sest siis seatakse vastutus inimestele endile, kuid mõnel puhul, näiteks keeleoskuse puudumise või võõrasse keskkonda sattumise korral, võib neil olla raske ise hakkama saada.

Analüüsivahendiga tuuakse esile seni vähe käsitletud haavatavuse allikas: (riigi)asutuste, sh haiglate, hooldekodude ja koolide valmidus pakkuda kriisiolukorras abi ja avalikke teenuseid. Ka koroonapandeemia ajal on löögi alla sattunud just tervise- ja sotsiaalteenuste toimepidevus ning inimesed, kes neist sõltuvad, on sattunud kõige haavatavamasse olukorda.

Tugivõrgustik peab toimima

Inimeste teotahte ja tugivõrgustiku kõrval on oluline ka tehnoloogia ja taristu toimepidevus. Arenenud heaoluühiskonnas sõltub meie elu paljuski kütte-, vee- ja kanalisatsiooni-, kommunikatsiooni- ning identifitseerimissüsteemide toimimisest. Pärast 2019. aasta oktoobri suurtormi polnud Kagu-Eesti elanikel päevade viisi elektrit ja selles olukorras oli inimeste jaoks kõige häirivam side puudumine. Sidemastid ilma elektrita ei töötanud ja nii puudus isegi võimalus oma abivajadusest teada anda.

Nii isiklike kui ka avalike ressursside ärakasutamise eeldus on niisiis nende olemasolu ja kättesaadavus. Igal pool ei pruugi olla sotsiaalseid tugivõrgustikke ega toetavat kogukonda. Võib ka juhtuda, et need on olemas, kuid inimeste jaoks kättesaamatud. Näiteks koroonaaja esimese ja teise laine ajal jäid paljud riskirühmad ilma sotsiaalse ja psühholoogilise nõustamiseta, sest veebisuhtlus ei olnud nende jaoks ligipääsetav või piisav lahendus.

Eraldi vajab hindamist, kas toetavaid ressursse saab vajadusel enda jaoks tööle panna. Hätta sattunud inimene võib peljata naabrilt või ametnikelt tuge otsida, sest ei soovi näidata end abituna. Haavatavuse analüüsivahend näitab, kuidas ja miks puudujäägid isiklikes või avalikes tugisüsteemides ilmnevad ning mingis inimeste ringis kuhjuvad.Kuigi tavapäraselt peetakse lähedaste tihedat toetusvõrgustikku hädaolukordades kaitsvaks teguriks, võib hätta jääda ka selle olemasolu korral, kui inimese suhtlusvõrgustik ja infoväli on piiratud. Sellistes rühmades kergesti võimenduvad libatõed ja väärkujutelmad ei motiveeri kaitsemeetmeid tarvitusele võtma.

Analüüsivahend juhib hädaolukorra riskianalüüside tegijaid – ministeeriume, ameteid ja kohalikke omavalitsusi – asjakohaste riiklike andmebaaside ja infoallikateni, millest on võimalik leida haavatavuse näitajaid. Andmeid anonüümselt ristates saab täpsustada abivajajate hulka konkreetses piirkonnas. Näiteks rahvastikuregistri põhjal teame inimeste peamisi sotsiaaldemograafilisi tunnuseid, ent evakuatsiooni planeerimiseks on vaja ülevaadet ka näiteks sellest, kui paljudel on olemas teine kodu, suvila või auto. Sellise teabe saamiseks tuleb kombineerida mitut andmeallikat. Andmete ristkasutusega kaasneb hulk eetilisi ja õiguslikke, sh andmete kvaliteedi ja kättesaadavuse küsimusi, mis on vaja lahendada, et vältida andmete väärkasutamist.

Mitmetahuline tunnetus

Paljud mõjukad näitajad andmestikes aga ei kajastu. Näiteks inimeste eneste tunnetus hädaolukorras toimetulekust on niivõrd mitmetahuline, et sellest ei saa täpset pilti ka arvukaid andmestikke ja registreid kombineerides. Seega tuleb otsuste tegemisel lähtuda muu seas inimeste endi hinnangutest – selleks tuleb uurida erineva elukogemusega, sh puudega inimestelt ja vähemusrühmade esindajatelt, mis neid haavatavaks teeb.

Andmepõhine otsustusprotsess oleks suur samm edasi, sest koroonaaja, aga ka varasemate hädaolukordade üks raskusi on olnud just info leidmine riskirühma inimeste kohta. Haavatavate inimeste eest peaksid vastutama kohalikud omavalitsused, kuid hoolimata sellest, et nad täidavad kohusetundlikult riiklikke registreid, puudub neil tihtipeale täielik ülevaade oma piirkonna abivajajatest ja ligipääs nendega seotud andmetele. Isegi koroonakriisi ajal on omavalitsustel tulnud abivajajaid otsida Exceli tabelitest, sirvides koolilaste, koduõendusteenuse saajate jt nimekirju. Korralike andmestike aseaineks on seni olnud kohalike sotsiaaltöötajate teadmised ja harjumuspärane klientide ring, aga see ei pruugi hädaolukorras ilmsiks tuua kõiki abivajajaid.

Seni puudub nii omavalitsustel kui ka riigiasutustel nõue hinnata hädaolukordades haavatavuse sotsiaalseid aspekte. Kuni pole nõudeid, pole ka juhendeid, kuidas seda teha. Hädaolukorra saabudes ei ole aga aega analüüsida, kes ja millist abi vajab. See ongi BuildERS-i projektis välja töötatud analüüsivahendi peamine väärtus: see aitab haavatavuse allikad süsteemselt läbi vaadata enne raskeid olukordi. Eelanalüüsi saab ja tuleb kriisi saabudes kohandada. Teadmine sellest, millised ohud võivad meid tabada, mis teeb meid haavatavaks ja milline on inimeste suutlikkus ise toime tulla, on ülioluline, et toetada ühiskonna kerksust ehk hakkamasaamise võimet.