Tuba on hämar. Istun akna all arvuti ees, kõrvaliste pilkude eest varjab mind hall vahesein. Kohe algab katse, kus pannakse proovile minu ennustusvõime.

Katse on väga lihtne, ent oma olemuses täiesti absurdne – mul tuleb ainult oma sisetunde ja ennustamisvõime abil ära arvata, kumma ekraanile ilmuva kardina taga peitub foto. „Vale“ valiku puhul tuleb kardina tagant nähtavale ühtlane hall sein, „õige“ korral ilmub foto mõneks sekundiks ekraanile. Sellise katsega korratakse sotsiaalpsühholoog Daryl Bemi kümne aasta tagust uuringut, millega prooviti tõestada inimese sisetunde olemasolu. Kuna Bemi järeldustele ei saa tugineda, korratakse katset mitmes laboris, et näha, kas tulemus tuleb sarnane.

Eksperimentaalpsühholoogias on see üpris haruldane – suur osa psühholoogiakatseid on tehtud väikese osalejate hulgaga ja ühekordsena. Teaduslikul maadeavastamisel ehk uute nähtuste leidmisel on see loomulik, aga täpsemaks uurimiseks on tarvis suuremaid katserühmi, järjekindlalt rakendatud metoodikat ning põhjalikult kontrollitavaid tingimusi.

Tartus on eksperimentaalpsühholoogiaga tegeletud juba alates 1886. aastast, kui kaasaegse ja teadusliku psühhiaatria, psühhofarmakoloogia ning psühhiaatrilise geneetika rajajaks peetav Emil Kraepelin alustas Näituse tänava majas psühholoogilisi katseid. Nüüd, 135 aastat hiljem, tegutseb TÜ eksperimentaalpsühholoogia labor Näituse ja Ravila tänaval ning uurib teemasid, millest paljud on Kraepelini ideede edasiarendused.

Aju registreerib rohkemat

Eksperimentaalpsühholoogia labor on kasvanud välja nägemistaju uuringutest, mida tegid pikaajalised teadlased ja õppejõud Jüri Allik, Marika Rauk, Aavo Luuk ja Talis Bachmann. 1980. aastatel olid Tartu teadlased eririnnas silmaliigutuste uurimisel (milleks, muide, pandi silmamuna peale metallrõngas). Ka 2021. aastal on nägemistaju üks eksperimentaalpsühholoogia labori peamine uurimisteema, kuigi füüsiliselt enam midagi silma ei topita.

Praegu näiteks uuritakse laboris, mis võiks olla kasu sellest, mida me teadlikult tähele ei pane. TÜ eksperimentaalpsühholoogia professor Kairi Kreegipuu selgitab: „Kui ma vaatan sulle otsa ja räägin sinuga, siis minu teadvuse sisu oled suuresti sina. Aga tegelikult on meie aju palju rohkem „lahti“ ning registreerib ka seda, mis toimub ümbritsevas keskkonnas, ilma et ma seda ise tingimata teadvustaks.“

Selleks et tähelepanu jaotumist uurida, antakse katseisikule pingutust nõudev ülesanne. Näiteks tuleb tal jälgida ekraanile ilmuvat tähtede jada, seda meeles pidada ja otsustada, kas hetkel ekraanil olev täht on sama mis üle-eelmine. Samal ajal lastakse kõrvaklappidest helisignaale või näidatakse arvutiekraani serval ka midagi muud. Tegelikult mõõdetaksegi niisuguse katsega aju vastuseid just sellele, mida tähele panema ei pea – segavatele helidele või kõrvalistele kujutistele.

Inimese tähelepanuvõime on piiratud – järelikult peab katseisiku ülesanne olema piisavalt keeruline ja hõlmama suure osa tähelepanust. „Aju töötab erinevuse avastamise kallal,“ selgitab Kairi Kreegipuu. „Kõigele sellele, mis on püsiv või tavaline, ei ole mõtet lõputult töötlusressurssi kulutada.“ Aju võime avastada erinevusi ka siis, kus tähelepanu on mujale suunatud, on aga ülioluline, et kiiresti reageerida. Erinevuse avastamise võime kahanemine võib muu hulgas viidata neuroloogilistele või psühhiaatrilistele probleemidele. See teema on praegu Kairi Kreegipuu rühmagrandiga PRG1151 toetatud uuringu keskmes.

Päeva pikendamiseks tasub teha uusi asju

Üks nähtus, mis inimesi alati huvitab ja mille kohta psühholoogidelt palju küsitakse, on ajataju. Seda uuritakse ka eksperimentaalpsühholoogia laboris. Kairi Kreegipuu sõnul on ajataju juba sellepärast huvitav teema, et selle jaoks ei ole oma organit – erinevalt näiteks nägemisest ja kuulmisest, milleks on olemas silmad ja kõrvad.

Laste jaoks on vanemate inimeste ütlus „Aeg lendab“ sageli arusaamatu – nende arvates on päevad ju pikad! Võib tunduda kummaline, aga psühholoogidel on sellele seletus olemas. Aja kulgemise kiirust mõjutab kognitiivse pingutuse hulk.

„Lapseeas ja 20-ndate alguses on palju uusi sündmusi, mis vajavad läbitöötamist,“ räägib eksperimentaalpsühholoogia nooremlektor Annegrete Palu. „Seetõttu tundub, et ka aega on palju läinud. Hiljem aga on rohkem korduvaid sündmusi ja sellepärast näib, et aeg läheb kiiresti.“

Ajataju on erinev ka olevikus ja minevikus. Kui arstikabineti ukse taga istudes tundub, et minutid lausa venivad, siis tagantjärele ei paista see ootusaeg enam nii pikk. Samas, kui olla terve päev tegevuses, läheb aeg kiiresti, ent tagasi mõeldes tundub, et päev oli pikk ja sellesse mahtus palju huvitavat. Seepärast annabki Kairi Kreegipuu inimestele, kellele tundub, et aeg kaob käest, soovituse: päeva pikendamiseks ehk aja kulgemise aeglustamiseks tehke uusi asju.

Laborist päris ellu

Praegu algab eksperimentaalpsühholoogia laboris Liis Themase doktoritöö käigus katse lastega, kes ei saa kõnest hästi aru. Sellist probleemi võib põhjustada sada eri faktorit. Äkki laps ei tea sõnade tähendust? Aga äkki ta hoopis ei kuule, kas häälik on lühike või pikk? Kuna sõnade eristamist on võimalik ajus mõõta, saab välja uurida, kas lapse aju eristab näiteks sõnu vere ja veere või kuri ja kuuri. Kui uuringu lõppedes jõutakse järeldusele, et probleemiks ongi võimetus eristada häälikute pikkust, võiks hakata välja arendama uut logopeedide programmi, mis sellise probleemiga lapsi aitaks.

Tõsi on aga ka see, et laboris saadud tulemused ei lange päriselt toimuvaga alati kokku. Kairi Kreegipuu toob võrdluseks üldise teadmise, et mehed on enamasti naistest pikemad. „Aga väga lihtne on leida vastupidiseid näiteid,“ lisab ta. Nii võib ka laboris kõike väga täpselt mõõta, aga tegelik elu on palju mitmekesisem.

Et laboris saadud teadmised jõuaksid rakendusse, teevad psühholoogid palju koostööd teiste valdkondade esindajatega. Näiteks laste kõnehäirete uurimisse on kaasatud ka neuroloog, keeleteadlased ja logopeedid. Veel üks hea näide seostest teiste valdkondadega on Annegrete Palu uurimisvaldkond õiguspsühholoogia, kus on eriti olulisel kohal mälu.

„Kuritegu pealt näinud inimene mäletab seda 20 aasta pärast teisiti kui vahetult pärast juhtumit. Me kirjutame mälestusi kogu aeg vaikselt üle ja ümber. Neid mõjutavad näiteks teiste räägitu ja fotod,“ selgitab Palu. Et õigussüsteem toimiks õiglasemalt, on tarvis teada, kuidas inimesed sündmusi mäletavad, millele nad sündmuste ajal rohkem tähelepanu pööravad ja mis nende mälestusi mõjutada võivad. Praegu käimasolevates katsetes on võimalik kõigil soovijatel enda mälu proovile panna.

Minul õnnestus ühe päeva jooksul osaleda koguni kahes eksperimentaalpsühholoogia labori katses. Mõlemad olid äärmiselt huvitavad ja panid pea tööle viisil, mida just iga päev ei koge. Psühholoogiateadus sõltub suuresti vabatahtlikest katseisikutest. Kui soovid uuringutega kursis olla ja neis osaleda, hoia silma peal eksperimentaalpsühholoogia labori Facebooki lehel ja instituudi kodulehel.