1920. aastate alguse Eesti sisserändepoliitika kujunes muu hulgas vahendiks jätta piiri taha ebalojaalseks peetud baltisaksa mõisnikud, leidis ajaloolane Helen Rohtmets-Aasa.

Esimese maailmasõja tagajärjel lagunes kolm impeeriumi, nullist alustati tosinkonna uue rahvusriigi ülesehitamist.

See tähendas üleeuroopalist rahvaste rändamist, ja ka seda, et Eestisse soovisid naasta tuhanded maailmasõja kestel, Vabadussõja aastatel, aga ka ammu enne sõda Vene impeeriumi Eesti- ja Liivimaa kubermangudest lahkunud inimesed.

Helen Rohtmets-Aasa vaatles oma doktoritöös sisserännet Eestisse aastatel 1920–1923. Alles pärast Tartu rahulepingu sõlmimist läksid migratsiooniküsimused täielikult Eesti tsiviilasutuste korraldusse, ühtlasi algas fookustatum riigi ülesehitamine just pärast Vabadussõja lõppu.

Argipoliitiliselt nõudis see sisserändajatega tegelemist käsikäes noore Eesti riigiasutuste ülesehitamisega. Suuremas plaanis aga tähendas uute rahvusriikide majanduse ülesehitamine sisserände tugevat kontrolli kõikjal Euroopas: sisserändajal pidi riigis olema töö, ja nii sõja võitjad kui kaotajad eelistasid töökohtade loomist oma riigi kodanikele.

«Sisserändeloa saamine seati sõltuvusse tööloa saamisest,» räägib Rohtmets. «Sisuliselt oli see murrang kogu senises rändeajaloos.»

Paar aastat, üle 100 000 taotluse

Rohtmets pakub Vabadussõja lõppedes kõikjal Eestist väljaspool olevate Eesti kodakondsusega isikute arvuks 230–240 000 – ligikaudu kuuendik kõigist kodanikest.

Eestisse tagasi tuli neist nii idast kui läänest 50–60 000 isikut, kellest enamikule oli Eesti kodakondsus antud ajal, mil nad viibisid veel teisel pool riigipiiri.

Seega, iseseisvunud Eesti veidi enam kui miljonini küündinud elanikkonnast moodustasid tagasirännanud ehk «väline Eesti» viis-kuus protsenti. «Üsna märkimisväärne arv,» arutleb Rohtmets.

Ametnikkonnale tähendas see aga, et paari aasta jooksul tuli läbi vaadata üle 100 000 tagasirändetaotluse, lisaks taotlused uutelt sisserändajatelt.

Sissesõidulubade andmise otsused langetas siseminister Karl Einbund (Kaarel Eenpalu) isiklikult. Ühtlasi uuriti tagasirännanute puhul hoolsalt linna- ja vallakodanike registritest andmeid nende kunagise elukoha ja töö kohta, samuti hangiti politseist kinnitust, kas uus kodanik ikka on poliitiliselt usaldusväärne.

Riigipiirile jõudnute nimekirjad vaatas üle ka siseministeeriumile allunud kaitsepolitsei.

Enim tagasirändajaid oli mõistagi Nõukogude Venemaalt. Tartu rahulepingu järel said varem Eestist Vene tsaaririigi ida-aladele läinud inimesed valida (opteerida) Eesti kodakondsuse ja seejärel oma ajaloolisele kodumaale naasta. Selleks tuli esitada taotlus Venemaal tööle asunud opteerimiskomisjonile, kust see saadeti Eesti siseministeeriumile, kes taotleja tausta kontrollima asus.

Tartu rahulepingu järel oli Venemaal hinnanguliselt 200 000 Eestist pärit isikut, kellest opteerimistaotluse andis sisse üle 100 000. Eestist Venemaale minna soovijaid oli neist märksa vähem.

Eesti kodakondsete tagasirändamist lihtsustas Nõukogude võimude soostumine minejate vallasvara oma kuludega piirini transportida, viitab Rohtmets.

Samas ei kippunud ka näljahädas Nõukogude Venemaa oma kodanikke-töölisi kuigi kergelt võõrsile laskma.

«Vallasvara tuli panna kontrollitavatesse nimekirjadesse, ehk teisti öeldes: kingsepp pidi saama Moskvast templi, et ta tohib oma tööriistad kaasa võtta,» räägib Rohtmets. «Bürokraatlikud takistused olid üsna suured. Esimestes ešelonides minejatel oli selles mõttes lihtsam.»

1923. aastal aga sai ümber aeg, mil Nõukogude Venemaa võimud lubasid Eesti kodakondsust soovinud isikutel riigist lahkuda. Koos sellega senine tihe ränne ka vaibus. Ja 1920. aastate lõpul oli Venemaalt Eestisse kolimine juba tegelikult võimatu, viitab Rohtmets.

Haritlaste juurdevool

Tsaariajal Venemaale läinute hulgas oli nii üliõpilasi, maaotsijaid kui ka sunnitöölisi. Eestisse tagasi tulemine andnuks kõigile kodanikele õiguse ja võimaluse osaleda oma riigi ülesehitamises.

Eesti opteerimiskomisjon asus Moskvas ja selle osakonnad Petrogradis ning Omskis, mis muu hulgas tähendas, et koos varaga lahkumine oli mõnevõrra lihtsam just linnarahvale. Nii oligi üle poole Eestisse tulnutest linnaelanikud.

Seejuures oli veidi enam kui 40 000 sisserändajast umbes kaks protsenti kõrgharidusega. Seda oli rohkem kui Eestis kohapeal. Keskharidus oli 5000 inimesel ehk 13 protsendil.

«Haritud inimeste osakaal oli tagasirännanute seas erakordselt kõrge,» selgitab Rohtmets. «Tõeline «talendid koju» kampaania.»

Samas osutab Rohtmets ajaloolase Jaak Valge tähelepanekule, et äsja iseseisvunud Eestis oli esikohal küsimus, kas üldse ollakse võimelised seda riiki ise üleval pidama. «Majandus tuli nullist üles ehitada,» räägib Rohtmets.

See tähendab, et iga sisserändaja pidi Eesti riigile olema ka majanduslikult kasulik. Kodumaale naasjad, kellele rakendust ei jagu, tähendasid riigile tööpuuduse kasvu, see omakorda ohtu poliitilise rahulolematuse levimiseks rahva seas. Sarnaselt teiste noorte Euroopa rahvusriikidega püüdis ka Eesti ennekõike üles ehitada ja kaitsta oma «rahvuslikku tööturgu».

1920. aasta paiku tekkisid ametkondlikku kirjavahetusse murelikumad noodid, ja peagi arutles ka ajakirjandus: kui õiglane on «välist Eestit» tagasi kutsuda, kui neile pole tööd anda.

Paljud kodakondsuse taotlejad uurisid ka ise, kas Eestis üldse oleks neile rakendust. Astronoom Ernst Öpikule sai riik teatada, et Tartu ülikoolis ootab teda ametikoht, nii mõnegi teise ameti esindajale aga tuli öelda, et neid Eesti riigis juba jagub.

Mõned Venemaalt Eestisse saabunud esitasidki siseministeeriumile peagi ise väljarändeavalduse: Venemaal oli neil mingigi võimalus end elatada, Eestis mitte.

1920. aasta suvel pakkus Tallinna linnapea üheselt välja, et sisserändelubasid tuleks anda vaid neile, kes Eesti «majandusliku seisukorra tõstmiseks kaasa aidata võivad». 1921. aasta kevadel asutigi sisserännet juba otsesemalt piirama.

Pärast Vabadussõja-aastaid kerkis riigis viibinud töötute välismaalaste probleem teravalt esile 1923. aastal, kui tasapisi kosunud majandust tabas uus kriis, viitab Rohtmets.

Endisele härrale vaid peatumisluba

Kasvav tööpuudus polnud ainult majanduslik probleem, vaid ka julgeolekurisk. Ühiskonna vaesuumine oli soodne kandepind võimuvastastele meeleoludele – riigis, millel polnud veel rahvusvahelist tunnustust ega üldse kindlust püsima jääda, viitab Rohtmets.

Sestap oli siseministeerium väga varmas kontrollima, et kodakondsuse taotlejad ei oleks riigivastaselt meelestatud. Venemaalt sisserändajate ešelonidest sõelus politsei süsteemselt (varem koostatud nimekirjade abil) välja punakaartlasi ning kommunistlikult meelestatud isikuid.

Ühtlasi oldi sarnaselt mujal Euroopas levinud meelsusega ettevaatlikud juutide suhtes, ent võrreldes tuhandete Eestisse tulla soovinud baltisakslastega oli neid vaid mõnisada, rõhutab Rohtmets.

1920. aastate alguses Eestisse tagasi rännata soovinud baltisakslaste seas leidus isikuid, kes olid sõdinud Eesti riigi vastu või osalenud 1918. aastal püüdlustes liita Eesti alasid Saksamaaga. Siiski viitab Rohtmets, et Eesti riigi algusaegadel ellu viidud tagasirändepoliitikas avaldus muuhulgas endise härrasrahva vastu tuntud "ajalooline vaen". Baltisaksa emigrantide kodakondsustaotluste menetlemisel  segunesid Eesti võimude julgeolekukaalutlused mõnelgi korral tendentsiga, mida ta on kujundlikult nimetanud "kättemaksuks põlisele vaenlasele".

Nii ei olnud Eesti võimuesindajad kuigi varmad andma sisserändelubasid kunagistele mõisnikele, kes olid paistnud silma vaenuliku hoiakuga eestlaste vastu. Sageli anti neile vaid peatumisluba, mille aegumisel tuli neil taas riigist lahkuda või luba pikendada. Kaalukaks «piduriks» kujunes siinjuures kohalike omavalitsus- ja politseiasutuste sõnaõigus kõigi kodakondsustaotluste rahuldamisel. Nii võis rahva hulgas negatiivset kuulsust kogunud mõisnik oma ajaloolisesse elupaika naasmise loast lihtsalt ilma jääda.

Oli ka juhtumeid, kus kodakondsusest ilma jäänud mõisnik Saksa rahvussekretärile omapoolse kaebuse esitas.

«Kogu see teema tekitas tohutult emotsioone ja Vabadussõja eel Eestist põgenenud baltisakslaste naasmisesse suhtuti varjamatu vaenulikkusega,» leiab Rohtmets. «Siseministeerium oli samas keerulises seisus: baltisakslaste esindajad pöördusid riigivanema poole, et miks see või teine luba ei saa. Oluline oli ju ka hoida häid suhteid Saksa riigiga.»

1921. aasta suvel käskiski siseminister Einbund kaitsepolitseiametnikel lõpetada baltlaste kohta subjektiivsete hinnangute andmine ning jätta piiri taha vaid need baltisakslased, kes olid reaalselt tegutsenud Eesti iseseisvuse vastu.

70 aasta tagused juured

Sisuliselt kureeris kogu sisserändepoliitikat 1920. aastate algul siseministeerium ja selle kõrgem juhtkond. Ent Rohtmets viitab, et neis oludes ei olnud tegemist siiski selgepiirilise, pika perspektiiviga poliitikaga – pigem lihtsalt kiirete otsustega olukorras, kus noort riiki tuli hakata üles ehitama.

Siiski, kui õnnestununa need otsused hilisemat ajalugu vaadates tunduvad?

Ungaris viis sõjas kaotatud aladelt sadadesse tuhandetesse ulatunud sisserännanute voog 1919. aastal kommunistliku riigipöördeni, viitab Rohtmets. Selle tagajärgedega tuli Ungari võimudel tegeleda veel kaua.

Eestis kasvas hapras seisus riigi elanikkond 2–3 aastaga ligi 6%. Ühtlasi said sünnijärgse Eesti kodakondsuse 1920. aastate algul kodanikena Eestisse tagasi rännanute lapsed. «See järjepidevus seob ka tänase Eesti kodanikkonna otseselt eelmise sajandi alguses Eesti riiki üles ehitama asunud kodanikega,» mõtiskleb ta.

Ning paari üksikjuhtumi näitel loeti 1990. aastate hakul Eesti kodanikeks neidki isikuid, kes esitasid kodakondsustaotluse alusena 1920. aastate alguses idapiiri taha jäänud esivanemate kodanikutunnistuse.