1920. aastate alguse Eesti sisserändepoliitika kujunes muu hulgas vahendiks jätta piiri taha ebalojaalseks peetud baltisaksa mõisnikud, leidis ajaloolane Helen Rohtmets-Aasa.

Esimese maailmasõja tagajärjel lagunes kolm impeeriumi, nullist alustati tosinkonna uue rahvusriigi ülesehitamist.

See tähendas üleeuroopalist rahvaste rändamist, ja ka seda, et Eestisse soovisid naasta tuhanded maailmasõja kestel, Vabadussõja aastatel, aga ka ammu enne sõda Vene impeeriumi Eesti- ja Liivimaa kubermangudest lahkunud inimesed.