Diagnoosimata depressioon paneb inimesed tavapärasest tunduvalt sagedamini tülitama erakorralist meditsiini. Neid see ei aita, küll aga koormab ravisüsteemi.

«Kui üdini depressiivne inimene helistab endale korduvalt kiirabi, siis tõenäoliselt satub ta lõpuks kiirabis musta nimekirja. Spetsiifilist abi ta samas aga ka ei saa.»

Tallinna lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja Anne Kleinberg kirjeldab siin paljude riikide tüüpolukorda: täbaras seisus inimene tülitab järjepanu arste või tihti istub EMO-s, saamata aru, et probleemiks on tema vaimne seisund.

2006. aasta Eesti terviseuuringu põhjal olid sellest seisundist teadmatud umbes pooled neist, kellel hiljem diagnoositi depressioon, leidis Kleinberg hiljuti kaitstud doktoritöös.

«Keskne probleem on ikka see, et inimesed ei otsi depressiooni vastu abi,» ütleb ta.

See olukord viitab, et ka perearstid jätavad sageli inimesed psühhiaatri juurde suunamata. Miks?

Eesti perearstid ravivad siiski päris palju depressiooni. Nad on tõesti tublid ja väga palju tegelenud diagnostika parandamisega. Aga nad on ka väga üle koormatud.

Juhiste põhjal võiks esmatasandil enam pakkuda depressioonihaigete nõustamist. Perearsti vastuvõtt jääb selleks liiga piiratuks.

Liiati, kui inimesed ise tulevad perearsti juurde mingi muu kaebusega, ei pruugi nad depressiooniravi vajajatena ka hiljem sõelale jääda. Nende depressiooni ei märgata.

Kas perearstid lihtsalt ei jõua näha füüsilistest vaegustest kaugemale?

Veel kord, paljud näevad. Aga somaatikat on mõnes mõttes lihtsam ravida, meeleoluhäire vajab regulaarsust ja rohkem aega. Inimesega peab rääkima ja seda ajaressurssi perearstidel ju võtta ei ole.

Teisest küljest pole haigeid ka kuhugi saata. Psühhiaatreid on lihtsalt liiga vähe.

Tallinnas ja Lõuna-Eestis, eriti Tartus, on üsna hea seis. Aga näiteks Ida-Virumaa eristus teistest maakondadest depressiooni riskiteguriks olemisega. Elamine Ida-Virumaal on depressiooni riskitegur!

Arutasime ka juhendajaga (TÜ psühhiaatria professor Veiko Vasar – toim), et kui inimesed harjuvad abi kasutama, siis nad teevad seda üsna palju. Nagu Lõuna-Eestis. Piirkondades, kus abipakkujaid pole olnud, lüüakse ka rohkem käega.

Murekoht on samas ka see, et psühhoteraapia ja farmakoteraapia vahekord on Eestis selgelt psühhoteraapia kahjuks. See võib olla üks põhjus, miks inimesed ei taha väga abi otsida. Uuringute järgi tahaksid nad rohkem saada psühhoteraapiat kui medikamentoosset ravi.

Pudelikael on selles, kui ruttu inimesed saavad psühhiaatri hoole alla, ja kui palju sinna kõrvale saab psühhoteraapiat.

Samas, hoolimata kõigest, mida Eesti tervishoiusüsteemi kriitikana öeldakse – mingil moel see siiski funktsioneerib. Ja on abi vähesuse juures tegelikult üsna hästi organiseeritud.

Viitate doktoritöös, et oma depressiivsest seisundist mitteteadlikud inimesed on meditsiinisüsteemile ühtlasi majanduslik lisakoormus.

Inimesele, kes end korduvalt eri hädadega EMO-sse sätib, ilmselt ei loe, milliseid ressursse ta kulutab. Aga tervishoiukorralduse mõttes ei ole see tähtsusetu. Põhjendamatud uuringud, kui hakatakse otsima uut kehalist haigust – mõistlik ja ka palju kuluefektiivsem oleks alustada depressiooniravi, kirjutada talle antidepressandid.

Eestlastele pole depressioonist kui psühholoogilisest seisundist mõtlemine samas ka kuigi loomuomane. Selg valutab – vist on radikuliit. Pea või liigesed valutavad, suhted võivad laguneda, töökoht käest minna – inimesed kalduvad arvama, et nii ongi normaalne.

Aga kui mõelda, et Eestis on näiteks südamehaiguste osakaal väga suur, ja kui tugevalt on südamehaigused seotud depressiooniga, siis minu meelest on lühinägelik tegeleda ainult kardioloogiliste probleemidega ja unustada selle juurest depressiooniravi.

Inimesel võib olla kehaline haigus, aga depressioon võimendab seda. Eesti inimesed ei teadvusta hästi, kui palju nad võivad elukvaliteedis kaotada. Enese tunnetatud tervis on väga tugev depressiooni näitaja.

Samas on näiteks antidepressantide müük Eestis ravimiameti andmete põhjal viimasel kümnendil selgelt kasvanud. Arusaam, et neid tuleks eelistada näiteks looduslikele ravimitele, tundub avalikus ruumis olevat üsna valdav.

Samas oli ravimite osatähtsus inimese terviseseisundis on umbes kümme protsenti. Sellest ei räägita piisavalt palju.

Mingi aja võivad inimesed enda ravimist edasi lükata, aga raske depressiooni puhul, millel on väga reaalne bioloogiline alus, nad ei vea tihti ilma ravimiteta välja. Ainult petavad ennast mingi aja.

See on kummaline linnalegend ja väga depressiivne mõte: kui ma luban end ravimitele, siis olen läbi kukkunud. Tegelikkus on vastupidine, abi küsimine on intelligentsuse mõõdupuu. Prisma peaks olema selline, et ma luban oma elukvaliteeti parandada.

Kas te ei leia, et väga hõlpsalt kättesaadavad meeleravimid tekitavad teatud mõttes õpitud abitust, eriti nooremate inimeste puhul?

Eluviisi korrastamata on kindlasti kitsarinnaline lähenemine ainult rohtu võtta.

Kas see, kuidas Eesti avalikkuses depressiooni ravist räägitakse, on teie meelest tasakaalus, igakülgne?

Minu meelest meil ei räägitagi sellest.

Norras teatas peaminister, et on depressiivne ja peab puhkama minema – ja pärast seda riigis vaimse tervisega asjad paranesid. Ootan huviga sarnast aega. Mitte peaministri depressiooni, aga tahaks rohkem kuulda selliseid asju nagu väga sümpaatselt ütles Hanno Pevkur: ma ei saa lubada koosoleku venimist, sest pean minema oma laste juurde.

Juhtide seas võiks rohkem olla inimesi, kes annavad selge sõnumi, et ületöötamine on kahjulik. Ütlevad, mis on tervislikud eluviisid – ja et tervislike eluviiside hulka kuulub oma suhete ja perekonna eest hoolitsemine.

Kas praegused noored erinevad selles mõttes juhtide põlvkonnast?

90ndatel, taasiseseisvuse algul sündinud lapsed on üsna rabe põlvkond, kes on pidanud palju kasvama üleliigses stressis, ilma täiskasvanute tähelepanuta. Väga paljudel on käitumishäireid.

Me ei tule iseseisvuse ülesehitamisest lihtsalt välja, lapsed on kindlasti kannatajad. Läheb enne mitu põlvkonda, kui maha rahuneme.

Ka teie analüüs kinnitas, et partnerita inimestel on depressiooni rohkem. Praegu nihkub pere loomine kaugemale, suhted on tihti haprad – kas neis oludes võiks üksindus kui terviserisk ühiskonnas süveneda?

Jah, see on huvitav mõttekäik: kas süvenev hedonism saab meile, kes me oleme evolutsiooniliselt harjunud saama liigikaaslaselt tuge, ükskord saatuslikuks.

Samas need, kes ei ole suhtesse astunud, tegelikult ei kannata. Pigem need, kes on suhtest ilma jäänud. Üksi elamise põhjused on erinevad, riskitegur on emotsionaalne üksindus. Mõned elevad üksi, ja nad ei ole üksinda, aga väga paljud elavad kellegagi koos ja nad on ääretult üksi.

Sotsiaalne üksindus ei näigi nii oluline – väljas käimine ja muu annab enesekindlust, aga on ikkagi pinnapealsem. See, mis laastab, on emotsionaalne üksindus.

Kuidas te arvutisuhtluse kasvamisele selle taustal vaatate?

Ma kahtlustan, et meie psühholoogiline tervis ei pea sellele vastu. Kultuur võib muutuda, aga meie bioloogiline sisu ajus on kujunenud väga pika evolutsiooni jooksul.

Isegi kui kuulutame Eestis tõde, et koosolekud on ainult Skype’is, siis kahtlustan, et hakkame selle käes emotsionaalselt kannatama.

Üsna kindlalt on näidatud, et lähedussuhetel on ajus reaalne bioloogiline alus. Sinust saab inimene suhte kaudu oma ema ja isaga. Laps peab inimsuhteid kogema, muidu jäävad tema sotsiaalne toimetulek ja psühholoogiline küpsus poolikuks. Ei arene nii, nagu me praegustes kultuurinormides eeldame.

Omaette arvuti taga kasvavatel lastel tahab lähisuhtluse oskus kindlasti korrigeerimist.

On polemiseeritud, kuivõrd on vaimuhaiguste ravi ja seeläbi ka sümptomid «amerikaniseerunud». Ehk ameeriklaste haigusklassifikatsioon, mis maailmas domineerib, jätab kultuurispetsiifilisemad häired suuresti varju. Inimesed otsivad endas depressiooni, sest teavad, et see haigus on kõikjal maailmas olemas.

Ma arvan, et kultuurispetsiifiline on see, mis inimest kurvastab või kuidas ta käitub. Aga see bioloogiline alus, mis tema ajus toimub, on ikkagi üsna inimese liigispetsiifiline.

Anoreksiat ei ole nendes riikides, kus ei ole seda iluideaali. Kui Ida-Euroopa riigid vabanesid Nõukogude Liidu surve alt, siis oli kõigis üsna ühene trend söömishäirete intensiivne tõus: kõik tahtsid sarnaneda ilusate ja fantaasias edukate läänemaailma inimestega. Intensiivne elutempo ilmselt ka võimendas seda.

Muidugi on Euroopa psühhiaatrid aeg-ajalt ka iroonilised selle puhul, mida ameeriklased ütlevad. DSM-i (Ameerika psühhiaatrite assotsiatsiooni käsiraamat, mida ka Euroopas laialt kasutatakse – toim) tulemine on tekitanud vaidlusi, aga kõik tark ja relevantne võetakse ikkagi teadmiseks. See, kas selle järgi kohe ummisjalu tegutseda, on teine asi.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire levimus Ameerika laste seas on 10%, Euroopas 2-5%. Eestis oleme ka konservatiivsed, ei kiirusta põhjendamatu diagnoosi panemise või ravimi kirjutamisega.

Aga kõik psühhiaatria harud tegelevad kultuurispetsiifiliste tunnustega: tuleb aru anda, et inimestel on teistmoodi reaktsioone. Eesti, muuseas, tegeleb sellega vähem kui mõni muu riik, sest meil ei ole palju immigrante.

Samas esitab Eestis elav Armeenia naine oma kaebust muidugi teistsugusena kui eestlanna. Armeenlannal on oma kultuurinormid, kuidas üldse asjadest rääkida. Minu asi on tuua see tervikpilt sealt välja.

Suurte uuringute jaoks on samas ikkagi vaja mingit üheste kategooriate süsteemi.

Seega peavad psühhiaatrid kultuuride erinevusi üsna hästi tajuma.

Muidugi, kõik arstid peavad. Nii palju kui see võimalik on.

Ravi pead mudeldama ikkagi lähtuvalt selle inimese reaalsusest. Mis on tema vaegused ja kuidas ta kujutab ette, et sellest vabaneda. Klassifikatsioon on üks piisk meres.