Sõnad digitaalne ja humanitaaria kõlavad nüüdses maailmas aina sagedamini koos, sest humanitaarteadlased töötavad üha enam digitaalsete andmetega. Digihumanitaaria nõuab humanitaaridelt uusi IT-oskusi, mis aitavad neil otsida vastuseid rohkematele uurimisküsimustele.

Digihumanitaaria tähendab digitehnoloogia kasutamist humanitaarteadustes ja sellega tegeletakse ühel või teisel kujul üle maailma: ülikoolides luuakse vastava sisuga õppekavasid, kursusi, õpetamis- ja uurimiskeskusi. Digihumanitaariat käsitledes on üldistatud, et sarnaselt iga nüüdisaegse valdkonnaga vajab ka humanitaaria tänapäeval digitehnoloogia abi. Nii võib digihumanitaaria mõjuda isegi liiase või kohatu terminina, võrreldes näiteks digigeenitehnoloogiaga. 

Digihumanitaaria defineerimisse ei tasu kinni jääda ja nagu ei vaielda digitaalse geenitehnoloogia olulisuse üle, peaks olema selge ka digihumanitaaria arendamise vajadus. Arendades digihumanitaaria õppetööd TÜ-s, oleme digihumanitaariat käsitanud ennekõike andmekeskse humanitaariana. See tähendab töötamist suurte ja heterogeensete andmekogudega, mida on humanitaarias väga palju ja mida on viimastel aastakümnetel põhjalikult digitud: uued ja vanad tekstid raamatutes, veebis või käsikirjalistes materjalides; pildid; arhiivimaterjalid; arheoloogilised leiud või esemetüübid kollektsioonides ja nende põhjal tehtud andmebaasid jne.

Nende digitaalsete kogude edukaks töötlemiseks ja analüüsimiseks on vaja uusi oskusi, mida pole seni humanitaarteadustes õpetatud. Siinkohal eristubki digihumanitaaria klassikalisest humanitaariast ning just seetõttu on vaja läbi mõelda uue põlvkonna humanitaarteadlaste väljaõpe. Digihumanitaaria pakub uusi võimalusi ja oskusi nii üliõpilastele kui ka teadlastele ning õppejõududele. Tehniliste oskuste omandamine võtab aga aega ja nõuab süüvimist.

Digihumanitaaria üliõpilastele

Tihti tekib vajadus digihumanitaaria järele lõputöö kirjutamisel, sest sellega hõlmatud oskusi läheb vaja infotöötluseks. TÜ raamatukogu on infotöötluse pädevuse edendamiseks loonud eri õppeastmetele mõeldud e-kursused, milles õpetatakse, kuidas ja kust leida enda seminari- või lõputöö teema jaoks sobivaid artikleid.

Teiseks on digihumanitaaria teadmised olulised selleks, et andmeid koguda ja töödelda. See eeldab tehnilisi oskusi vajaliku digitaalse meetodi kasutamiseks. Vähemalt algtasemel programmeerimist peaks õppima ka humanitaarias. Olenevalt erialast võib õppida tekstiandmeid kaevandama, geoinfosüsteeme kasutama, kultuuripärandit digima, andmekogusid looma jne. 

Kui andmed on kogutud ja töödeldud ning lugeja jaoks arusaadavalt ja huvitavalt visualiseeritud, tuleb neid nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt analüüsida. Ainult tabelist või statistilisest olulisusest on vähe. Töö kirjutaja peab teadma, kuidas uurimisküsimusele vastamiseks tulemusi tõlgendada.

Tänapäeva arheoloog, tõlkija, muuseumi- või raamatukogutöötaja peab olema ka digihumanitaar. Arheoloog hakkab pärast väljakaevamisi andmeid analüüsima, tõlkijal tuleb tunda tõlkeprogramme ning muuseumis ja raamatukogus töötades on vaja orienteeruda infosüsteemides ja digikogudes. Iga töö spetsiifika on erinev, kuid mida rohkem on digioskusi, seda rohkem on ka konkreetsel erialal karjäärivõimalusi.

Digihumanitaaria kõrvaleriala

„Mul on alati olnud suur huvi infotehnoloogia vastu, kuid hingelt olen pigem humanitaar. Ma pole kunagi tahtnud tegeleda ainult ühe või teisega, seega digihumanitaaria on ideaalne kooslus mõlemast,“ ütleb digihumanitaaria kõrvaleriala valinud inglise keele ja kirjanduse kolmanda aasta üliõpilane Karl August Kaljuste.

Alates 2019/2020. õppeaastast saavad kõik humanitaariahuvilised bakalaureusetudengid valida digihumanitaaria kõrvaleriala. Selle leiab ÕIS-ist eesti ja soome-ugri keeleteaduse bakalaureuseõppekava alt. Kõrvaleriala koosneb infotehnoloogia suunamoodulist, digihumanitaaria erialamoodulist ja valikmoodulist.

Infotehnoloogia suunamooduli eesmärk on teha sissejuhatus infotehnoloogia valdkonna teadmistesse ja oskustesse. Sellesse kuuluvad ainult arvutiteaduse instituudi ained.

Digihumanitaaria erialamoodul on infotehnoloogia suunamoodulist humanitaariakesksem. See annab teadmised ja oskused, kuidas rakendada infotehnoloogia võimalusi humanitaarteaduste andmetega, ning täiendab tehniliste vahendite ja oskuste varamut, mida just digihumanitaarias laialt kasutatakse. Suuna- ja erialamoodulit võiks võtta paralleelselt.

Digihumanitaaria valikmoodulist võib valida omale meelepärased ained, näiteks digihumanitaaria praktika, kus iga üliõpilane saab ise või koostöös õppejõuga valida sobiva praktikakoha ning teha praktilist tööd endale sobival ajal ja sobivas tempos. Valikus on näiteks digitaalse fotograafia, digitaalmaali ja arvutigraafika ained.

„Õpitud ained on andnud mulle ideed ja oskused huvitavate uurimistööde ja loodetavasti tulevaste ametikohtade jaoks,“ kiidab Karl August Kaljuste oma erialavalikut. „Digihumanitaaria kõrvaleriala on muutnud minu tulevikuplaane positiivses suunas ja andnud õpingutele uue hoo.“

Ajaloo eriala kolmanda aasta üliõpilane Helena-Grethel Kask on samuti kõrvaleriala valikuga rahul, öeldes, et pea igas aines on võimalik tegeleda just endale huvipakkuvate teemadega ning seda toetab tihe koostöö õppejõududega. Digihumanitaaria õppimine on talle pakkunud meeldivat vaheldust traditsioonilisest humanitaarvaldkonna tööst ning andnud innustust ja teadmisi iseseisvate projektidega tegelemiseks. 

Tänapäeva arheoloog, tõlkija, muuseumi- või raamatukogutöötaja peab olema ka digihumanitaar. Arheoloog hakkab pärast väljakaevamisi andmeid analüüsima, tõlkijal tuleb tunda tõlkeprogramme ning muuseumis ja raamatukogus töötades on vaja orienteeruda infosüsteemides ja digikogudes.

Ka magistrantidele on loodud digihumanitaaria valikmoodul, mille leiab ÕIS-ist eesti ja soome-ugri keeleteaduse magistriõppekava alt. Mooduli eesmärk on anda ülevaade digitaalsetest ja arvutuslikest võimalustest, meetoditest ja lähenemisviisidest humanitaarias. Ainetesse on oodatud ka doktorandid ja bakalaureusetudengid ning läbida võib kas terve mooduli või võtta üksikuid aineid. Digihumanitaaria suund on esindatud ka arvutiteaduse instituudi uues andmeteaduse magistriõppekavas.

Teadlaste kahetine suhtumine

Kuid mitte kõik humanitaarteadlased ei ole digihumanitaaria suhtes samal seisukohal. Osa peab seda uueks normaalsuseks, omandab iseseisvalt kvantitatiivseid uurimismeetodeid ja otsib võimalusi õppida, kuidas eri tüüpi andmeid omavahel siduda ja visualiseerida, heli-, pildi- ja videotöötlusvahendeid ja analüüsivõimalusi rakendada ning tulemusi e-publitseerida. 

Teine osa humanitaarteadlasi on äraootavamal seisukohal ja alles soovib näha, milliseid võimalusi digihumanitaaria nende erialale pakub. Digimeetodid pole kõigile teadlastele harjumuspärased ja põhjendatult ei soovi keegi, et digistumise tagajärjel saaks meetodist eesmärk, mitte vahend. 

Et näha, kuidas digihumanitaaria meetodeid rakendada, on mitu võimalust. Humanitaar- ja sotsiaalteaduste doktorikoolide toel on kolmel suvel korraldatud peamiselt doktorantidele mõeldud digimeetodite suvekooli. Viimases suvekoolis keskenduti andmete analüüsimise ja visualiseerimise ning digitaalsete andmete metoodiliste põhimõtete õpetamisele humanitaar- ja sotsiaalteadustes.

Eelmisel aastal toimus suvekool hübriidõppena, kus osa üliõpilasi ja lektoreid oli veebis ja teine osa kohapeal. Rühm täitus kiiresti. Uus suvekool toimub juba selle aasta suvel, seekord koostöös rahvusraamatukoguga. Kavakohaselt jätkab see muu hulgas ka Balti digihumanitaaria suvekoolide sarja.

Digihumanitaaria teadustööga on võimalik tutvuda ka Eesti-sisestel ning Põhja- ja Baltimaade digihumanitaaria konverentsidel ning erialaste väljaannete kaudu. Näiteks ilmus 2020. aasta lõpus ajakirja Methis eestikeelne digihumanitaaria erinumber.