Möödunud aasta lõpus teatas TÜ, et alates järgmisest õppeaastast muutub õigusteaduse magistriastme sessioonõpe tasuliseks. Otsust põhjendati rahapuudusega. See juhtum ilmestab tõsiasja, et praegune süsteem on alarahastatud ega ole kestlik.

Õppeprorektor Aune Valk ütles, et kõrgharidussüsteem on 50% võrra alarahastatud – puudu on kuni 80 miljonit eurot, mis tähendab, et üha keerulisem on pakkuda kvaliteetset kõrgharidust. Ta märkis, et suuremad ülikoolid on viimasel kolmel-neljal aastal üliõpilaste vastuvõttu vähendanud, olgugi et gümnasistide arv kasvab veel umbes viis aastat. „Me vähendame ligipääsu kõrgharidusele ja hoiame kokku kvaliteedis,“ nentis Valk. „Vaatame igal sammul, kuidas saame teha lihtsamalt ja odavamalt, aga see ei ole mõistlik.“

Peale selle ei paku ülikoolid Valgu sõnul piisavalt õppimisvõimalusi elukogenud täiskasvanutele, kes oleksid valmis õpingute eest ise maksma. Et Haridus- ja Teadusministeerium ei anna erialade tasuliseks õpetamiseks heakskiitu, pole sellistel potentsiaalsetel üliõpilastel võimalik oma teadmisi täiendada, sest ülikoolil ei jätku uute täiendusõppeks mõeldud erialade avamiseks raha.

Valk toonitas, et kõrghariduse eest maksmine ei tee seda tingimata kvaliteetsemaks – kui riik leiaks ise vajaliku raha, siis ei peaks tasu üle üldse arutama. Küll aga arvab ta, et tasulise õppe korral mõtleksid inimesed põhjalikumalt läbi, mida nad soovivad õppida, ja oleks vähem neid, kes tulevad ülikooli katsetama, milline eriala paremini sobib.

Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler Indrek Reimand nõustub, et tasulise õppe vajadus tuleneb rahapuudusest, kuid ei ole päri muude avalikkuses kõlanud põhjendustega. Üks väidetav põhjus on see, et kõrghariduse eest maksvad inimesed on nõudlikumad ja seega paraneb tasulise kõrghariduse korral õppe kvaliteet. Vastuargumendina toob Reimand esile, et peale nõudlikkuse on olnud ka suhtumist „kui maksan, pean saama diplomi, ja muud ärge minult nõudke“. „Suurimad kvaliteediprobleemid on olnud tasuliste erakõrgharidusasutustega, kus üliõpilane on huvitatud raha eest diplomi saamisest,“ sõnas Reimand.

Teine avalikkuses kuulda olnud väide on see, et kõrgharidus pole mitte ainult ühiskondlik, vaid personaalne hüve – kuna kõrgharitud inimesed teenivat rohkem ja nende elukvaliteet olevat parem, võivat nad järelikult ise oma hariduse eest maksta. „See ei ole täielik argument, sest on elualasid, mis on ühiskonnas väga vajalikud, aga kus ei teenita väga hästi – näiteks meditsiiniõed, kultuuritöötajad, õpetajad,“ ütles Reimand.

Kolmandale väitele, et kõrgharidus toob süsteemi lisaraha, vastab Reimand, et kui riik peab sellisel juhul välja andma õppelaene, siis tuleb investeering tagasi väga pika aja pärast.

Puudulikud toetused ja laen

Mida arvab tasulisest kõrgharidusest üliõpilaskond, kelle rahakotti õppemaksuotsused kõige otsesemalt puudutavad? TÜÜE esimees Karl Lembit Laane toob esile üliõpilaste jaoks kaks kõige olulisemat tingimust: esiteks peab kõrgharidus olema ligipääsetav kõigile, kes on akadeemiliselt võimekad ja valmis ülikoolis toime tulema, ning teiseks peab üliõpilane saama oma õpingutele pühenduda.

Teisisõnu: kui tasu korral oleks kõrgharidus üliõpilaste jaoks praegusest paremini kättesaadav ja üliõpilased saaksid pühenduda õpingutele ilma tööl käimise vajaduseta, siis oleks üliõpilaskond valmis tasulise kõrghariduse üle arutama.

Teiste riikide süsteeme vaadates peab Laane kõige ideaalsemaks Rootsi mudelit, kus õpingud on tasuta ning üliõpilased saavad universaalseid toetusi ja madala intressiga õppelaenu. Seal on võimalik võtta iga kuu 750 eurot õppelaenu, mille intress on 0,16% aastas, samal ajal kui Eestis on õppelaenu aastane piirsumma 2500 eurot (umbes 208 eurot kuus) ja intress 5% aastas. Siiski nentis Laane, et Eestis oleks Rootsiga võrreldav lahendus ebatõenäoline ja kindlasti veelgi kulukam kui praegune.

On selge, et 2500-eurose õppelaenuga ei oleks võimalik õppemaksu täielikult katta, sest näiteks sügisel algava õigusteaduse magistriastme sessioonõppe tasu on 3400 eurot õppeaastas. Elamiskulud lisanduvad niikuinii.

Indrek Reimand märkis, et 2500 euro suurune õppelaen on loodud tasuta õppimise tingimustes. Pärast tasuta kõrgharidussüsteemile üle minemist 2013. aastal ei ole laenu vastu enam suurt nõudlust olnud ja praegugi võtab õppelaenu väga väike arv üliõpilasi. Reimand nentis, et õppelaenusüsteem tuleb kindlasti ümber teha, kui kõrgharidus muutub taas tasuliseks.

Rahastamise võimalused

Aune Valk arvab, et kõrghariduse tasuliseks muutmisel võiks võtta eeskuju Hollandi mudelist, mida ta peab Euroopa parimaks ja kvaliteetseimaks. Nimelt maksavad kõik Hollandi üliõpilased 2200 euro suurust õppemaksu aastas. Eestis võiks see olla poole väiksem – ligikaudu 100 eurot kuus. „Umbes sellist maksu peab lasteaiaski maksma,“ võrdles Valk. Näiteks Tartus on sel aastal lasteaia kohatasu 81 eurot kuus.

Valgu sõnul ei kataks selline süsteem täies mahus 50% rahalist puudujääki, kuid aitaks tublisti tuua kõrgharidusse lisaraha. Nii ei peaks ülikoolid rahapuuduse tõttu õppekohti vähendama ega seega ligipääsu kõrgharidusele piirama.

Indrek Reimand nõustus, et kui kehtestada õppemaks, peab see olema kõigi erialade üliõpilastele võrdne. Tema sõnul oli varasema süsteemi üks puudus see, et kehvema majandusliku taustaga üliõpilased ei pääsenud teatud erialasid õppima – sellele juhtisid tähelepanu ka OECD eksperdid.

Reimand rääkis, et 2019. aastal tegi Haridus- ja Teadusministeerium uuringu, kus analüüsis võimalusi kehtestada õppemaks ja kaasata kõrghariduse rahastamiseks eraraha. Selgus, et väiksed muudatused, näiteks tasu võtmine neilt, kes õpivad teist korda samal haridusastmel, või raha küsimine iga tegemata ainepunkti eest, ei too süsteemi vajalikku lisaraha.

Palju töötavaid üliõpilasi

Reimand tuletas meelde, et omal ajal tasuta kõrgharidussüsteemile üle minnes loodeti õpingute kõrvalt töötavate üliõpilaste osakaalu vähenemist. Paraku seda ei juhtunud.

Ka Aune Valgu sõnul oleks ülikooli seisukohalt vaja, et suurem hulk üliõpilasi pühenduks õpingutele, mitte tööle. Ta tõdes, et ellujäämise pärast töötatakse vähem, aga töökogemuse saamise pärast rohkem.

„Töötamine ei ole üdini halb,“ rõhutas Valk. „Õpingute ajal kasvõi osalise koormusega erialasel töökohal töötamine tuleb hiljem täiskohaga töö saamisel kasuks ja on ka praktiliselt hea. Nii saavad üliõpilased aru, miks ja mida nad õpivad, ja võib-olla küsivad õpingute käigus vajalikke küsimusi oma eriala kohta.“

Parimaks õppimise ja töötamise tasakaaluks peab Valk seda, kui bakalaureuseastmes pühendutaks täielikult õpingutele, vahepeal käidaks natuke tööl ning siis tuldaks magistriõppesse ja töötataks samal ajal väikese koormusega. „Pole hea teha alates esimesest kursusest töö ja kooli vahel kompromisse ning õppida minimaalselt, et läbi saada, selle asemel et õppida nii palju, kui ülikool tegelikult võimaldab,“ sõnas ta.

Sotsiaalne ebavõrdsus

On mõistetav, et kõrgharidussüsteemis raha napib ja senise tava lainetel kaugele enam ei purjeta, kuid kas saame väikese rahvaarvuga Eestis lubada endale tasulist kõrgharidust, ilma et suurendaksime sotsiaalset ebavõrdsust?

„Ceteris paribus – kui kõik muu [peale õppemaksu kohustuse] jääb samaks – kindlasti suurendab,“ on Karl Lembit Laane veendunud. „Isegi praegu, tasuta süsteemis, on üliõpilastel keeruline toime tulla, sest sotsiaalsete tagatiste võrgustikku ei ole.“ Laane tõdes, et on küll olemas vajaduspõhine õppetoetus, kuid seda saab vaid väike osa üliõpilastest. Lisaks nimetas ta veel kord kehva õppelaenusüsteemi – laenu saamiseks on vaja kaht käendajat, intress on üks Euroopa kõrgemaid ja summa võrdlemisi väike.

Indrek Reimand nõustus, et kui ei ole õppureid abistavaid meetmeid, siis suurendab tasuline kõrgharidus sotsiaalset ebavõrdsust, ja seega tuleks tasulisele süsteemile üle minnes muuta toetuste ja laenu tingimusi. Samuti arvas ta, et kõrghariduse tasuliseks muutudes läheb rohkem gümnaasiumilõpetajaid välismaale õppima.

Aune Valk lausus, et praegu maksavad kõrghariduse kinni kõik maksumaksjad – ka need, kes ise kõrgharidust ei saa –, ja seega on juba nüüd teatav sotsiaalne ebavõrdsus süsteemi sisse kirjutatud. Arvestades, et üliõpilase elamiskulud on vähemalt 300 eurot kuus, on ka praegu kehvemas seisus need, kes ei ela ülikoolilinnas vanemate katuse all, vaid on tulnud näiteks mõnest maapiirkonnast, kus ema-isa sissetulek võib olla üsna väike.

Valk ei peagi realistlikuks, et õppurid maksaksid oma kõrgharidusõpingud täies mahus kinni, aga selge laenu- ja toetussüsteemi korral ei pea ta tõenäoliseks suure sotsiaalse ebavõrdsuse teket. Niisiis ei ole Valgu arvates 100-eurone õppemaks kuus märkimisväärne lisakulu, kui selle juurde käiksid head toetused.