Legendi järgi kolmel kevad- ja sügissemestril loengusaali aknast sisse piilunud linnukesest saab inimsuuruses maskotina ülikoolipere liige. Praegu käib arendustöö ja kui kõik läheb plaanipäraselt, võib tiivulist maskotti näha juba lähikuudel.

Jaanuari alguses lõppes ülikooli maskotivõistlus. Sadakonna esitatud idee seast olid hindamiskomisjoni liikmed sügisel välja sõelunud kolm tugevat kavandit, mille põhjal võinuks nende hinnangul ülikoolile väärika esindaja kujundada. Ent lõpliku otsuse tegi siiski ülikoolipere, kellele anti võimalus internetihääletusel valida, kas uueks maskotiks saab öökull, rebane või hoopiski erkpunane linnuke. Tulemused räägivad enda eest: kui öökull sai 1597 häälest 285 ja rebane 390, siis Tiksu-nimeline eksootiline lind püüdis 922 häält.

Maskotiprojekti eestvedaja, TÜ turundusspetsialist Mariana Tulf kirjeldas, et komisjon kasutas kolme kavandi väljasõelumiseks esmalt välistamismeetodit. „Vaatasime, millised maskotid on teistel ülikoolidel ja ka ettevõtetel. Kui näiteks hunt või mesilane oli juba kellegi maskott, siis pidime need kavandid välistama, et ei kordaks teiste ideid,“ selgitas ta.

„Populaarne tegelane oli öökull – seda oli kujutatud rohkem kui kümnel kavandil,“ jätkas Tulf. „Selle põhjal otsustasime, et üks neist peab jõudma lõpphääletusele. Seega koostas iga komisjoni liige talle meeldinud öökullidest esikolmiku ja nii selgus kavand, mis jõudis finaali,“ jätkas Tulf. Internetihääletusele jõudnud reinuvader jäi žürii liikmetele silma sellepärast, et tundus eripärane.

Kolmanda tegelase, Tiksu juures võlus žüriid kavandi põhjalikkus ja läbimõeldus. „Ja eks ka see, et Tiksu tundus meile natuke müstilise tegelasena,“ tõi Tulf esile.

Kogemus viis sihile

Tiksu autor, geenitehnoloogia üliõpilane Lennart Rikk sõnas, et kuigi konkurents oli tihe, lootis ta südames oma kavandi võitu. Sellest hoolimata tabas teda üllatus, kui ta kuulis, et Tiksu võitiski. „Konkurssidel ei tea kunagi ette, kuidas läheb,“ ütles ta muheledes.

Rikk usub, et võidule viinud kavandi loomisel oli abi tema varasemast kogemusest. „Enne seda, kui tulin geenitehnoloogiat õppima, tegelesin üle kümne aasta disaini ja selle arendusega,“ ütles ta. Maskotte polnud ta seni välja mõelnud, küll aga teinud logosid ja nende juurde ka loomi.

„Maskotile mõeldes otsisin kõigepealt ideid – et mis asjad on seotud Tartu ja ülikooliga. Mõtlesin ülikooli asutajatele ja teistele kuulsamatele tegelastele,“ rääkis Rikk. Peagi jõudis ta hoopiski arusaamani, et inimese järgi vormitud maskotist ikkagi asja ei saaks – see võib kukkuda välja nii, et mõjub hoopis hirmutavalt.

maskott_idee_2020_lennart_rikk_v7_10.jpeg

Võistlusele esitatud kavand. Kas lind hakkab kandma ka erinevaid kostüüme, selgub arendustöö käigus. KAVAND: Lennart Rikk

„Siis mõtlesin, et maskotiks võiks olla mingi loom, aga öökullid, rebased ja lõvid on juba igal pool kasutusel,“ kirjeldas ta oma mõttekäiku. „Olin just hiljuti käinud Tartu Ülikooli loodusmuuseumis ja seal oli mulle silma jäänud üks väga eriline lind. Ta oli nii huvitava väljanägemisega! Selle linnu liiginimi on Pompadour cotinga.“ Nimetatud tiivuline elab Lõuna-Ameerikas, tal on punane kuub ja valget värvi tiivad. Nii tuli Rikil mõte, et ehk võikski teha kavandi mõnest sulelisest.

Esialgu proovinud ta joonistada Eestiski elavat hänilast, mõelnud maskotile juba esialgse nimegi välja: Huvitatud Hänilane. „Kui hakkasin seda hänilast põhjalikumalt vaatama, siis tal on sulestikus küll kollast värvi – mis on hästi äge –, aga ka palju halli, ja see on igav.“ Rikk soovis kujutada sellist tiivulist, kes jääks kindlasti silma ning eristuks teistest Eestis kasutusel olevatest maskottidest.

Lind ei andnud rahu

Muuseumis nähtud lind tuletas end aga pidevalt meelde ja nii ei jäänud Rikil muud üle, kui hakata sellest mõjutatuna kujundust looma. „Pidin arvestama paljude asjadega – esiteks, et seda saaks toota nukuna ja teha valmis ka elusuuruses maskotina. See tõmbab juba päris palju disainivõimalusi maha, eriti kui pidada silmas, et nuku ja maskoti tootmine võiks olla mõistliku hinnaga,“ tõdes Rikk. Võimalikult tõetruu linnusarnase maskoti õmblemine võiks tema andmetel minna väga kalliks – internetist leidis ta, et hind võib küündida üle 20 000 euro.

Niisiis tuli otsida teisi, lihtsamaid ja soodsamaid lahendusi. Lõpuks jõudis ta Jaapani maskottideni. „Maskoti jaoks tehtud uurimistöö käigus leidsin, et seal on igal haldusüksusel oma maskott. Vaatasin, millised need on. Vaatasin ka olümpiamaskotte ja võrdlesin, millised neist näevad paremad välja. Nii jõudsin järeldusele, et need kõik on tegelikult hästi lihtsad – multikalikult lihtsad. Põhjus on kindlasti selles, et nii on neid kergem toota, aga samas jäävad nad ka hästi meelde,“ kirjeldas Rikk.

Kõige rohkem olevat teda mõjutanud foto maskotist, mis kujutab Pokémonidest tuntud Pikachud. „Temas on nii palju emotsiooni, ta on lihtne ja jääb silma. See inspireeris mind väga,“ ütles Rikk.

Liiga vähe akadeemiline

Maskotikonkursi järelkajana on olnud kuulda etteheiteid, et Tiksu pole piisavalt akadeemiline. Rikk sõnas, et esiti soovis temagi luua pigem tõsist ja akadeemilisemat tegelast, kuid töö käigus sai talle selgeks, et see pole võimalik. „Kui hakata praktiliselt mõtlema, siis nukuna tootmiseks peab ta kindlasti olema sõbraliku olemisega. Teda peab olema lihtne animeerida ja logode juures kasutada,“ ütles Rikk ja lisas, et maskotist tehtud joonistus peab olema kasutatav igas suuruses. „Ma võin teha keerulise disainiga maskoti, kuid tõenäosus, et see kunagi käiku läheb, on väga väike. Panustasin reaalsusele – sellele, mis võiks lõpuks hästi toimida.“

Ka Mariana Tulf on kuulnud arvamusi, et konkursi võitnud kavand pole piisavalt akadeemiline. Ta ütles aga, et Tiksu välimus võib veidi veel muutuda. „Praegu käib kavandi edasiarendamine ja püüame tagasisidet arvesse võttes mõelda, kuidas akadeemilisust juurde tuua,“ ütles ta.

„Üks asi on see, mis värvi ja millise kujuga linnuke on, hoopis teine aga see, millised hoiakud temaga kaasas käivad. Hästi oluline on mõelda, millist sõnumit ja milliseid väärtusi hakkab Tiksu kandma,“ rääkis Tulf. „Meie jaoks on tähtis, et Tiksu suurendaks ühtekuuluvustunnet – et ülikoolipere liikmed tunneksid, et Tiksu esindab neid ja nende mõtteid, ideid ja akadeemilisi väärtusi.“                        

Maskotile lõpliku kuju andmisel kaalutakse veel teisigi küsimusi. „Kuna arvame, et Tiksu võiks olla TÜ sümboolika osa, siis vaatame ka seda, et ta läheks kokku ülikooli stiiliraamatuga,“ lisas Tulf. Tundmatuseni Tiksu välimust siiski muuta ei saa. „Kui see muutub liiga palju, võib tulla vastukaja, et see ei olnud ju see, mille poolt inimesed hääletasid,“ tõdes Tulf. „Edasiarendusel võiks lähtuda põhimõttest, et nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Võiksime austada esialgset kavandit,“ lisas ta.

Kevadine linnukene

Arendusel löövad peale kavandi autori kaasa ka ülikooli eri valdkondade esindajad, visuaalmeedia talituse juht ja kommunikatsioonitalituse töötajad. „Meile tuleb appi ka ornitoloog Marko Mägi, et Tiksu näeks lõpuks ikka välja nagu lind,“ mainis Tulf.

Esimest korda võib linnukest näha juba kevadel. Täpset kuupäeva Tulf veel ei nimetanud, aga vihjas, et Tiksu võiks üliõpilastele kaasa elada semestri lõpus eksamite aegu. „Ja lõpetamisel võiks ta ka toeks olla – värsketel lõpetajatel kätt hoida.“

Tiksu eest hakkab hoolitsema ülikooli turundustalitus. „Maskoti sisse Tiksut kehastama tulevad vabatahtlikud, kellega tegeleb koordinaator,“ ütles Tulf. Vabatahtlikke asutakse otsima siis, kui on lootust taas avalikke üritusi korraldada. Seni saab Tiksu tegemisi jälgida talle loodavalt Instagrami kontolt. Maskoti kohta leiab infot ka aadressilt ut.ee/maskott.

Salapärane tiivuline

Tiksu kavandi legend 

Lennart Rikk

Ühel sügissemestril silmasid tudengid loengusaali akna taga ühte kummalist lindu uudistamas. Lind oli eripärast värvi ja bioloogid tuvastasid, et tegu on eksootilise isendi Pompadour cotinga’ga. Kuidas lõunamaa lind Tartusse jõudis, oli paras mõistatus. Lindu nähti loengusaali aknal korduvalt, nii et õppejõud, kelle sõnade põhjal lind nime sai, armastas teda silmates kommenteerida: „Jälle tiksub seal nagu tihane.“ Ajapikku lühenes see lihtsalt Tiksuks.

Lind oli tudengitele seltsiks kolmel sügisel ja kevadel, kuid neljanda õppeaasta alguses teda enam ei nähtud. Küll naljatati siis, et „tegi baka ära ja läks välismaale magistrisse“ või et „oli omandanud juba piisavalt teadmisi ja oskas nüüd tagasi kodumaale lennata“. Väidetakse isegi, et ta olevat lõpuks jõudnud ülikooli loodusmuuseumisse, kus teda veel tänapäevalgi vaatamas saab käia (lindude sekts. eks. #40).