Alates 2017. aastast juhinduvad teadlased oma igapäevatöös hea teadustava kokkuleppest ja üldistest eetikanormidest. 2020. aasta algul kiideti heaks hea teadustava rakendamise juhend ja nimetati ametisse hea teadustava nõustajad. Allpool tuleb juttu sellest, millele juhendis tähelepanu pöörata ja kuidas head tava kõige paremini järgida.

Tartu Ülikoolis võeti hea teadustava rakendamiseks eeskuju Austraalia tervishoiu- ja meditsiiniuuringute nõukogu välja antud hea teadustava võimalike rikkumisjuhtumite käsitlemise ja uurimise juhendist [1] ja U4 võrgustiku ülikoolide[2] väärkäitumisjuhtumite menetluste kirjeldustest. 

Hea teadustava süsteem Tartu Ülikoolis

Hea teadustava rakendamise juhendis[3] on kirjeldatud, kuidas jaguneb tava järgimine ja vastutus teadlase ja teadusasutuse vahel. Muu hulgas rõhutatakse asutuse ülesannet oma teadlasi toetada ja aidata neid eeskätt neljas valdkonnas: eetikaalane väljaõpe ja koolitamine, nõustamine, hea töökeskkonna kujundamine ning hea tava rikkumisega seotud kahtluste ja kaebuste menetlemine. Ilma asutuse toetuseta võib hea teadustava järgimine olla teadlase jaoks ebamõistlikult keeruline. Näiteks tuleb andmeid turvaliselt hallata, aga seda pole võimalik tagada, kui teadlasel puuduvad selleks vajalikud töövahendid.

Tartu Ülikoolis kehtib mitu hea akadeemilise tava dokumenti, näiteks õpetamise, õppimise ja doktoriõppe hea tava[4]. Need on piiritletud eelkõige ülikoolipere liikme tegevusvaldkonna või rolliga. Kuna üks inimene võib täita eri rolle, võib talle korraga kehtida mitu head tava. Hea teadustava puudutab eelkõige teadlast, kellena võib mõista ka üliõpilast, kes teeb iseseisvalt või juhendamise toel teadustööd. Üliõpilase plagiaat on ühtaegu nii õppe- kui ka teadustööd puudutav rikkumine – õppetöö kontekstis reguleerib plagiaati õppimise hea tava (ja ka õppekorralduseeskiri), teadustöö kontekstis hea teadustava.

Seetõttu märgiti hea teadustava rakendamise juhendisse kaks olulist põhimõtet: tava kehtib ülikooli liikmeskonnale laiemas mõttes[5] ja juhtunu arutamisel tuleks valida üks, kõige asjakohasem tava või õigusakt, mille kontekstis seda käsitleda. Sobiva valiku peab tegema ülikool, mitte kaebust esitav isik.

Eetikaalane väljaõpe

Hea teadustava järgimiseks on ametisse seatud valdkondlikud nõustajad. Seda, et neile tööd ei jaguks, pole karta: nende ülesannete hulka kuulub ka väljaõppe korraldamine ja teaduseetikaga seotud teadlikkuse suurendamine oma valdkonnas.

U4 võrgustiku dokumente uurides tõstatus küsimus, kas nõustajad peaksid hakkama ka pooli lepitama. Selleks on vaja head suhtlemisoskust, sest tülisid lahendada on palju raskem kui nõu anda ja see võib muuta lepitaja leidmise keeruliseks. Kompromissina otsustati, et esmalt tuleks nõustamise süsteem käima saada ja lepitamise vajadust võib hinnata edaspidi. Kui nõustajate töö käigus selgub, et paljude probleemide lähtepunkt on halvad suhted, saab otsustada, kuidas peaks lepitamisega tegelema.

Palju rohkem peamurdmist tekitab aga väljaõpe ja töökeskkond, sest need on seotud laiemalt õppe- ja personalitöö korraldusega. Praegu puudub Tartu Ülikoolis selge ülevaade, millistes õppeainetes head teadustava käsitletakse. Loodud on küll aine „Hea teadus: raamnõuded, väärtused ja tegevuspõhimõtted“, kuid see on mõeldud doktorantidele ega ole kohustuslik. Arutatud on ka seda, kas teaduseetikat tuleks õpetada kõigile tudengitele ja kas teaduseetikaalast väljaõpet võiks nõuda ka teadlastelt. Seda vajadust nimetasid ka RITA[6] uuringus osalenud teadlased[7].

Hea töökeskkonna kujundamisel tekitavad küsimusi peamiselt huvide konflikt, turvaline töökeskkond, head suhted ja võrdne kohtlemine, mis jäävad mitme hea tava lõikumisalale. Näiteks teadlast puudutava ahistamisjuhtumi puhul ei ole võimalik üheselt öelda, et see on hea teadustava rikkumine: teadlane ei tohi oma kolleege ahistada, kuid see on pigem üldine norm. Seetõttu tuleks ahistamist vaadelda pigem võrdse kohtlemisega seotud rikkumisena, kuna teo lubatavus ei sõltu sellest, kas tegemist on teadlasega või mitte.

Väärkäitumise juhtumite hindamine

Väärkäitumisjuhtumite jaoks loodi selge menetluskord ja määrati ametisse kaebusi lahendavad inimesed. Austraalia juhendi eeskujul võeti kasutusele mitmeastmeline juhtumite lahendamine, mille puhul on menetlust võimalik lõpetada eri staadiumites. Enne kaebuse esitamist on võimalik pidada nõu hea teadustava nõustajaga. Kui kaebus on esitatud, annab esmase hinnangu Tartu Ülikooli akadeemiline sekretär. Kui ta leiab, et tegemist on head teadustava puudutava kaebusega, saadab ta selle edasi komisjoni, kes annab juhtumile sisulise hinnangu. Sõltumatu menetlemise tagamiseks peab üks komisjoniliige olema väljapoolt Tartu Ülikooli. Tõsise rikkumise korral saadetakse juhtum edasi veel rektorile, kes teeb otsuse karistuse kohta. See idee pärineb U4 võrgustiku ülikoolidest.

Lisaks on võimalik pöörduda otse struktuuriüksuse juhi poole ja järgida üldist asjaajamiskorda. Selle plussiks on tõhusus, sest väiksemad töökorralduslikud mured on võimalik kiiremini lahendada; miinuseks aga võimalik huvide konflikt ning juhtumite pealiskaudne dokumenteerimine, sest lahendatud juhtumitest tuleb teha vaid lühikirjeldus. Hea teadustava rakendamise juhendisse on lisatud nõue, et kui juht lahendab hea teadustavaga seotud probleemi iseseisvalt, annab ta sellest akadeemilisele sekretärile teada, ja kui ta tunneb, et ei oska ega suuda juhtumiga toime tulla, võib ta selle talle edasi saata.

Anonüümsus, konfidentsiaalsus ja läbipaistvus

Väärkäitumisjuhtumi menetlemisel on olulisel kohal kolm aspekti, mida töörühm hoolega kaalus: konfidentsiaalsus ja anonüümsus, sõltumatus ja läbipaistvus. 

Anonüümsete kaebuste esitamise võimalust vaeti üsna kaua. Lõpuks otsustati, et saadud vihjeid tuleb ülikoolil igal juhul uurida, kuid kaebuse esitaja peab ise kaalutlema, kas ja kuidas ta anonüümseks jääb. Näiteks võib täielikku anonüümsust vähendada eelnev suhtlemine nõustajaga. Samas kaasneb nõustaja poole pöördumisega konfidentsiaalsuskohustus, nii et nõustaja ei tohiks tuvastada anonüümset kaebajat ka siis, kui talle tundub kaebuse sisu varasemast konsultatsioonist tuttav. 

Tuleb arvestada, et anonüümse vihje puhul ei ole võimalik küsida kaebajalt lisainfot. Kui esitatud teave ei ole piisav, võib akadeemiline sekretär otsustada, et ta ei hakka juhtumit uurima. Samuti ei ole võimalik lahendada anonüümselt isikut ennast puudutavaid kaebusi.

Tingimusteta on tagatud väline konfidentsiaalsus: menetlusvälised isikud ei tohi juhtumi asjaolusid teada, kuna see võib juhtumiga seotud inimestele kahju tuua. Üldiselt jäävad asjaolud konfidentsiaalseks ka pärast menetluse lõppu, kuid akadeemilisel sekretäril on õigus teha erandeid eelkõige juhul, kui tegemist on suurema skandaaliga, mille vastu võib avalikkusel olla suur huvi. Samuti otsustab ta konfidentsiaalsusmäära üle juhtudel, kus isik, kelle vastu kaebus esitatakse, tunneb huvi, kes tema peale kaebas. Selle teabe saamiseks üldiselt vaid uudishimust ei piisa ja vihjeandja puhul tuleks tagada konfidentsiaalsus – eriti kui ta seda ise palub. Siiski võib vihjeandja tuvastamine olla oluline õiglase menetluse huvides, näiteks kui on põhjust arvata, et kaebus või kahtlustus on esitatud pahatahtlikult, mis on vastuolus hea teadustavaga. Kui nime avaldamine on juhtumi lahendamiseks vajalik, peab akadeemiline sekretär otsustama, kas avalikustada nimed vaid komisjoni liikmetele või ka teisele poolele, keda kaebus puudutab.

Kui väärkäitumine leiab kinnitust, on konfidentsiaalsus piiratum. Rikkuja nimi koos juhtunu asjaoludega saadetakse selle struktuuriüksuse juhile, kus ta töötab. Samuti tuleb arvestada, et rikkuja nimi on teada kõigile menetluses osalenud isikutele. Erandjuhtudel võivad juhtunu asjaoludest kuulda ka ülikoolivälised pooled, näiteks kirjastused, kui juhtum puudutab publikatsioone, või teised teadusasutused, kellega tehakse koostööd. Juhend näeb ette ka võimalust avalikustada heidutusmeetmena pahatahtlike kaebajate nimed.

Avalikustamisele lähenetakse hea teadustava rakendamise juhendi alusel juhtumipõhiselt: eelkõige tuleks avalikustamist kaaluda tõendatud rikkumiste korral, millele järgneb karistus. Väiksemate rikkumiste ja vigade korral ei peaks nimesid avalikustama. Keerulisem teema on aga konfidentsiaalsus ülikooli sees: kas väiksematest rikkumistest peaksid saama teada ka struktuuriüksuse juhid ja dekaan või piisab, kui nendest teab akadeemiline sekretär? Üldiselt peaks toetama teadlasi, kes tunnistavad oma vigu ausalt ja õpivad neist. 

Väärkäitumisjuhtumite menetlemise läbipaistvus on tagatud eelkõige dokumenteerimise kaudu. Kõikidest lahendatud juhtumitest jääb jälg ja juhendi järgi peab vähemalt akadeemiline sekretär pääsema ligi ka varem lahendatud juhtumitele. Lisaks on tal ülesanne avaldada kõigist lahendatud juhtumitest lühikesed anonüümsed kokkuvõtted, mis aitaksid selgitada, mida peetakse hea tava rikkumiseks ja mida mitte. Lahendatud juhtumid on hea õppematerjal teaduseetika kursustel ja need võivad olla aluseks komisjoni hinnangute ühtlustamisel. 

Tartu Ülikooli hea teadustava leiab aadressilt https://www.ut.ee/et/hea-teadustava. 2020. aastal ametisse asunud nõustajate kohta saab lugeda UT maikuisest numbrist.