Valdkondades asusid tööle hea teadustava nõustajad
Esimest korda ülikooli ajaloos saavad teadlased nõu küsida hea teadustava nõustajatelt. Muu hulgas jääb nende õlule ka hea teadusega seotud teadlikkuse suurendamine alma mater’i seinte vahel.
Selle aasta 31. jaanuaril kinnitas senat hea teadustava rakendamise juhendi, mille järgi peab igas ülikooli valdkonnas olema vähemalt üks hea teadustava nõustaja. Dekaanide ettepanekul on nendeks 1. aprillist humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas Kadri Simm, sotsiaalteaduste valdkonnas Kairi Kreegipuu, loodus- ja täppisteaduste valdkonnas Raul Kangro ning meditsiiniteaduste valdkonnas Andres Soosaar.
Hea teadustava koostamise ja selle rakendamise taga on vähemalt viis aastat tihedat tööd ja arutelusid. 2015. aasta novembri lõpus tulid Tartu Ülikooli eetikakeskuse kutsel kokku Eesti teadusasutused ja ülikoolid, sh Eesti Teadusagentuur (ETAg), Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Maaülikool, Eesti Teaduste Akadeemia ning ajakirjade TRAMES ja Ajalooline Ajakiri esindajad. Oldi üksmeelel, et teaduseetika küsimused on kogu maailmas päevakorral: et tagada teaduse ausus ning hoida selle usaldusväärsust ja autoriteeti avalikkuse silmis, tuleb teadlastel ning teadusega seotud asutustel teemasid sisemiselt reguleerima hakata. Kohtumise järel valmis Tartu Ülikooli eetikakeskuse ja ETAgi töörühma eestvedamisel hea teadustava raamdokument, millele kirjutasid 2017. aastal pidulikult alla kõik Eesti teadusasutused. See, kuidas oma asutuses head teadustava praktiliselt rakendada, jääb iga teadusasutuse enda otsustada ja vastutada.
Hea teadustava nõustaja poole võivad ülikooli liikmed pöörduda siis, kui neil on küsimusi hea teadustava põhimõtete järgimise kohta või on tekkinud kahtlus, et seda on rikutud. Näiteks võib paluda abi, kui andmekaitsenõuetest pole kinni peetud või diskrimineeritakse mõnd uurimisrühma liiget. Nõustaja ülesanne on aidata pöördujal aru saada, kas kahtlusel on alust, ja anda nõu, mida edasi teha. Juhtumite menetlemises nõustaja ei osale. Hea teadustava nõustamine käib põhitöö kõrvalt ja nõustaja saab selle eest lisatasu.
Nõustaja peab olema sõltumatu
Nõustaja määrab ametisse valdkonna dekaan, kuid tema vahetu töökorraldaja on eetikakeskuse juhataja. „On oluline, et valdkondlik nõustaja oleks sõltumatu,“ ütleb akadeemiline sekretär Tõnis Karki. „Töökorraldus, mille puhul nõustaja ei allu otse oma valdkonna dekaanile, vaid tema töökoht on eetikakeskuse juures, toetab lisaks sõltumatusele koostööd ka teiste valdkondade nõustajate ja eetikakeskusega,“ selgitab ta. Koostööd ja üksteise toetamist on vaja, sest nõustaja ametikoht on sellisel kujul ülikooli ajaloos esmakordne ning vajab sisseelamist.
„Hea teadustava nõustaja ametikohale on kindlad nõuded: nõustaja saab olla teadlane, kel on laitmatu reputatsioon, kes on teaduseetika küsimustes kompetentne ja töötab vähemalt dotsendi ametikohal,“ selgitab eetikakeskuse juhataja professor Margit Sutrop, kes koordineerib valdkondlike nõustajate tööd. Esimesed kohtumised on näidanud, et vastvalitud nõustajad on motiveeritud, valmis ennast täiendama ning tegema koostööd nii omavahel kui ka akadeemilise sekretäri ja eetikakeskusega.
Eetikakeskus toetab nõustajaid nende uute ülesannete täitmisel, aidates korraldada hea teaduse alaseid koolitusi, töötada välja juhendmaterjalid ning tagada toimiva koostöö valdkondlike nõustajate ja erinevate tugispetsialistide, näiteks andmekaitse, intellektuaalomandi kaitse, grandikeskuse, personaliosakonna ja teiste vahel. Sutropi sõnul on tugevaks taustajõuks eetikakeskuse nooremteadurid Marten Juurik, Kristi Lõuk, Mari-Liisa Parder ja Katrin Velbaum, kes on uurinud rahvusvahelisi kogemusi hea teadustava juurutamisel ning väärkäitumise juhtumite menetlemisel. Seetõttu saavad nad nõustamissüsteemi käimapanekul ja juhtumite lahendamiseks vajaliku teabe hankimisel abiks olla.
Nõustaja ametieetika hulka kuulub konfidentsiaalsuse hoidmine, mis kehtib ka juhtumite arutamisel teiste nõustajatega. Raskemate rikkumiste tuvastamisel jääb konfidentsiaalsuse üle otsustamine akadeemilisele sekretärile.
Kadri Simm: suur osa muresid on põhjustatud vähesest suhtlemisest
Filosoofia ja semiootika instituudi praktilise filosoofia dotsent Kadri Simm on eetikaga tihedalt seotud: ta on Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise eetika komitee liige ja juhib „Praktilise eetika õpiku“ kirjutamist. Just seepärast nõustus Kadri Simm hea teadustava nõustaja ameti vastu võtma. Lisaks peab ta hea teadustava järgimist väga oluliseks: „See aitab meil teha paremat teadust. Minu tunnetus on, et paljud probleemid on tingitud vähesest kommunikatsioonist, ja ma loodan, et saan siin kaasa aidata.“
Milline on humanitaaria eripära teiste valdkondadega võrreldes? „Humanitaarias kasutatakse sotsiaalteadustega sarnaselt palju kvalitatiivseid meetodeid, kus tuuakse esile inimeste lood ja kogemused, mitte anonüümsed numbrid. Seepärast võib mõni küsimus tõstatuda teisel moel: näiteks seoses andmekaitsega, privaatsuse tagamisega,“ vastab Kadri Simm.
Ta on valmis ka selleks, et tema poole pöördutakse isikutevaheliste konfliktide või diskrimineerimise teemaga. „Loodan olla abiks nii kolleegidele ja tudengitele kui ka Tartu Ülikoolile kui institutsioonile, kes on pidanud vajalikuks asjale süsteemselt läheneda. Muidugi loodan ka ennast kõvasti koolitada: nõustajarollis ei ole olulised mitte ainult teoreetilised teadmised, vaid ka praktiline oskus teisi empaatiliselt kuulata, nõu ja abiga aidata. Viimaks on huvitav ka see, mis sorti eetiliste probleemidega Tartu Ülikoolis põhiliselt maadeldakse.“
Nagu ka teiste nõustajatega, saab praeguses eriolukorras Kadri Simmiga ühendust võtta meili teel aadressil kadri.simm [at] ut.ee.
Raul Kangro: iga juhtumiga tuleb tegelda individuaalselt
Matemaatika ja statistika instituudi finantsmatemaatika dotsent Raul Kangro on lisaks teadustööle olnud ka instituudi juhataja ametis. Ta on valmis tegutsema selle nimel, et hea teadustava järgimisega seotud küsimused valdkonnas saaksid objektiivselt ja rahulikult lahendatud.
Milline on loodus- ja täppisteaduste eripära teaduseetika valdkonnas? „Ma arvan, et eripära ei ole seotud valdkonnaga, vaid pigem kasutatavate uurimisobjektide ja meetoditega,“ arutleb Raul Kangro. „Teoreetiliste uurimisteemade puhul võib valdavalt esineda probleeme autorluse ja viitamisega ning ka isiklike huvide varjamisega teiste teadustööde hindamisel. Isikuandmeid kasutavates uuringutes, näiteks statistika, andmekaeve ja geneetika valdkonnas, võib tekkida küsimusi andmekaitsenõuete ja eetiliste printsiipide tõlgendamise kohta.“
Kangrol pole seni hea teadustava rikkumisega kuigi palju kokkupuuteid olnud ja ta loodab, et teadustava järgimisega on valdkonnas lood üsna head. Nõustaja põhiülesandena näeb Raul Kangro pöörduja ärakuulamist, probleemist aru saamist ja argumenteeritud nõu andmist võimaliku edasise tegevuse kohta. „Nõustaja ülesanne on abistada pöördujat ilma tema huve kahjustamata, mistõttu abiotsija võib kindel olla, et edasise tegevuse algatamine toimub ainult tema nõusolekul pärast seda, kui on läbi arutatud, mida see endaga kaasa võib tuua.“
Raul Kangroga saab ühendust meiliaadressil raul.kangro [at] ut.ee
Andres Soosaar: peame süsteemi sammhaaval käima saama
Meditsiiniteaduste valdkonna bio- ja siirdemeditsiini instituudi külalisdotsent Andres Soosaar on meditsiinieetika ekspert ja eelmine Tartu Ülikooli akadeemiline sekretär. Ta on kirjutanud 2016. aastal ilmunud meditsiinieetika õpiku. Akadeemilise sekretärina oli Andres Soosaar osaline hea teadustava loomise protsessis ning puutus kokku ka konkreetsete juhtumite ja olukordadega. Saadud kogemus ajendas teda hea teadustava nõustaja tööd vastu võtma.
Soosaar näeb nõustajate töös kahte võimalikku suunda. „Üks neist on teadlikkuse suurendamine hea teadustava valdkonnas üldisemalt: koolitused, ettepanekud õppe täiustamiseks ja juhendmaterjalide koostamine. Teine suund on juhtumitega tegelemine, nende äratundmine ja soovituste andmine. See eeldab konkreetset suhtlust ja nõuandmist. Kui on rikkumine või tõsisem situatsioon, saab anda nõu ka menetluse alustamise kohta.“
Milline on meditsiiniteaduste eripära teaduseetika valdkonnas? „Meditsiiniteaduses on kesksel kohal inimuuringud ja loomkatsed,“ selgitab Andres Soosaar. „Kõige hoolikamalt tuleb läheneda suure potentsiaalse riskiga uuringutele. Probleeme võib tekkida ka andmete ja materjalide kuuluvusega – aeg-ajalt tuleb ette, et inimesed lahkuvad ülikoolist koos andmete või mingite preparaatide, kudede või materjalidega. Need kuuluvad üldjuhul institutsioonile, mitte teadlasele.“
Kui palju võiks nõustajate abi valdkonnas tarvis minna? „Raske on ennustada, kui suur on pöördujate hulk. Peame süsteemi sammhaaval käima saama,“ ütleb Soosaar.
Andres Soosaare poole saab pöörduda meiliaadressil andres.soosaar [at] ut.ee.
Kairi Kreegipuu: mind huvitab, kuidas on õige ja hea teadust teha
Psühholoogia instituudi eksperimentaalpsühholoogia dotsent Kairi Kreegipuu on lisaks teadustööle olnud ka valdkonna teadus-arendusprodekaani ametis. Nõustaja ametit vastu võtma ajendaski teda prodekaanina saadud kogemus. „Sain aru, et meil on nii mõnelgi erialal palju asju üldse läbi arutamata. Ma tahaksin aidata teadmist, mida ja kuidas on hea ja õige teaduses teha, selgemini teadlaseni viia. Sel juhul oskaks teadlane end uuritava asemele panna, läbi mõelda, mida ja miks ta teeb, ning alles siis saab otsustada, kas on tarvis ka mingeid formaalseid kooskõlastusi.“
Isiklikult on Kreegipuu pigem vähema reguleerimise pooldaja: „Määrav ei peaks olema mitte niivõrd komitee kooskõlastus, kuivõrd teadlase enda teaduslik „lastetuba“ ja vastutus.“ Ta peab oluliseks ka autorsuse, omandisuhete ja võrdse kohtlemise teemat. „On päris loogiline, et vähemalt esialgu arutame tekkinud küsimusi ka teiste valdkondade eetikanõustajatega, tagades sealjuures loomulikult anonüümsuse. Meie taust ja kogemused on väga erinevad ning moodustavad kokku üpris hea komplekti vajalikest vaatenurkadest,“ märgib Kreegipuu.
Ta näeb nõustamise ja ühiste arutelude järele valdkonnas suurt vajadust. „Minu arvates on olukordi, kus väga range ja paindumatu kooskõlastusnõude tagaajamine on asjatu või isegi sotsiaalteadusele kahjulik. Teadlaseks olemine on väga suur privileeg ja ma ei usu, et oleks ühtegi teadlast, kes seda kuidagi kuritarvitada tahaks. Eetikaküsimustes kogenud inimeste roll võiks olla teadlastele nende töös tuge pakkuda.“
Kairi Kreegipuu poole saab pöörduda meiliaadressil kairi.kreegipuu [at] ut.ee.
Hea teadustava rakendamise süsteem
Marten Juurik, Mari-Liisa Parder
TÜ eetikakeskuse nooremteadurid
Hea teadustava rakendamise juhendi kinnitas Tartu Ülikooli senat 2020. aasta 31. jaanuaril.
Hea teadustava rakendamiseks Tartu Ülikoolis võeti eeskuju Austraalia riiklikust juhisest ülikoolidele[i] ja U4 ülikoolide[ii] väärkäitumise juhtumite menetlemise protseduuride kirjeldustest. Nii on Tartu Ülikooli hea teadustava rakendamisel toeks nõustajad, juhtumeid hinnatakse mitmel eri tasemel, kaebusi on võimalik edasi suunata, kuid rikkumiste menetlust on võimalik ka varasemas staadiumis lõpetada. Samuti on määratletud korrigeerivate tegevuste võimalus ning esitatud väärkäitumiste raskuse skaala. U4 ülikoolidest saime ideid konkreetsete protseduuriliste küsimuste lahendamiseks. Näiteks küsimuses, kes peaks määrama sanktsioonid, pakkusime U4 ülikoolide eeskujul täitma seda rolli rektori.
Hea teadustava süsteem Tartu Ülikoolis
Hea teadustava jagab põhimõtete järgimise ja elluviimise vastutuse teadlase ja teadusasutuse vahel ära, rõhutades asutuse vastutust oma teadlasi toetada ja aidata. Teadusasutuse roll on oluline neljas valdkonnas: eetikaalane väljaõpe ja koolitamine, teadlaste nõustamine, hea töökeskkonna kujundamine ning hea tava rikkumisega seotud kahtluste ja kaebuste menetlemine. Üldine eeldus on, et asutuse toetuseta võib hea teadustava põhimõtete järgimine olla teadlase jaoks ebamõistlikult keeruline.
Enne süsteemi kirjeldamist tuleb märkida, et Tartu Ülikoolis kehtib mitu head tava[iii], mis on piiritletud eelkõige tegevusvaldkonna või rolliga. Kuna üks inimene võib täita eri rolle, võib talle rakenduda samaaegselt mitu head tava. Hea teadustava põhimõtted puudutavad eelkõige teadlast, kellena võib hea tava kontekstis mõista näiteks ka üliõpilast, kes teeb iseseisvalt või juhendamisel teadustööd. Üliõpilase plagiaadi puhul on tegemist ühtaegu nii õppe- kui ka teadustööd puudutava rikkumisega – õppetöö kontekstis reguleerib plagiaati õppekorralduseeskiri, teadustöö kontekstis hea teadustava.
Seetõttu märgiti hea teadustava rakendamise juhendisse kaks olulist põhimõtet: TÜ protseduurireeglid kehtivad ülikooli liikmeskonnale laiemas mõttes[iv] ja valida tuleks üks, kõige asjakohasem tava või regulatsioon, mille kontekstis juhtunut arutada.
Eetikaalane väljaõpe
Kõige suurem muudatus on valdkondlike nõustajate ametisse asumine. Järgmiseks proovikiviks on nõustajate koolitamine ning töökoormuse arvestamine.
U4 ülikoolide dokumente uurides tõstatus küsimus, kas nõustajad peaksid tegelema ka eri osapoolte lepitamisega. Lepitamine eeldab aga lisaks teadusega seotud eetiliste ja õiguslike küsimuste tundmisele häid suhtlemisoskuseid. Samuti on konflikti sattunud isikute lepitamine palju raskem ülesanne kui lihtsalt nõu andmine, mis võib muuta keeruliseks lepitajate leidmise. Kompromissina sai otsustatud, et esmane ülesanne on nõustamise süsteem käima saada ning edaspidi võib ka lepitamise vajadust hinnata. Kui nõustajate tööst selgub, et paljude probleemide algpunktiks on halvad suhted, saab otsustada, kuidas peaks lepitamisega tegelema.
Palju keerulisem on aga väljaõpet ja töökeskkonda puudutav, sest need on seotud laiemalt õppe- ja personalitöö korraldusega. Õppetöö puhul puudub Tartu Ülikoolis selge ülevaade, millistes ainetes hea teadustavaga seotud teemasid käsitletakse. Loodud on küll aine nimega „Hea teadus: raamnõuded, väärtused ja tegevuspõhimõtted“, kuid see on mõeldud doktorantidele ega ole kohustuslik. Hea teadustava loomise kontekstis on arutatud, kas teaduseetika õpetamine peaks olema kohustuslik kõigile tudengitele ning kas teaduseetika-alast väljaõpet võiks nõuda ka teadlastelt.
Hea töökeskkonna kujundamisel tekivad küsimused peamiselt seoses huvide konflikti, turvalise töökeskkonna, heade suhete ja võrdse kohtlemisega. Üldiselt on tegemist teemadega, mis jäävad mitme hea tava piiresse. Näiteks teadlase ahistamise puhul ei ole võimalik üheselt öelda, kas tegemist on hea teadustava rikkumisega. Ühelt poolt ei tohi teadlane oma kolleege ahistada, teisalt on tegemist üldise normiga. Seetõttu tuleks ahistamist vaadata pigem võrdse kohtlemise alase rikkumisena, kuna teo lubatavus ei sõltu sellest, kas tegemist on teadlasega või mitte.
Väärkäitumise juhtumite hindamine
Kõige selgem muutus on toimunud väärkäitumise juhtumite menetlemises, mis eeldab ülikoolilt menetlusprotseduuri loomist ning kaebusi lahendavate isikute määramist. Tartu Ülikoolis on kaebuse saajaks ja lahendajaks akadeemiline sekretär.
Austraalia juhise eeskujul võtsime kasutusele mitmeastmelise juhtumite lahendamise, kus kaebusele annab esmase hinnangu akadeemiline sekretär. Tema otsustab, kas tegemist on head teadust puudutava kaebusega. Kui jah, suunatakse kaebus edasi komisjoni, kes annab juhtumile sisulise hinnangu. Tõsise rikkumise korral saadetakse juhtum edasi rektorile, kes teeb otsuse sanktsioonide kohta. Enne kaebuse esitamist on võimalik konsulteerida hea teadustava nõustajaga, nagu ka eelnevalt kirjutatud.
Lisaks on juhendi järgi võimalik pöörduda ka otse struktuuriüksuse juhi poole ehk järgida nn üldist asjaajamiskorda. Juhi poole pöördumise eeliseks on efektiivsus: väiksemad töökorralduslikud mured on võimalik kiiremini lahendada. Miinuseks on aga võimalik huvide konflikt ning juhtumite puudulik dokumenteerimine, sest lahendatud juhtumitest ei jää jälgi, mistõttu puudub ülikooli tasandil võimalikest murekohtadest ülevaade. Hea teadustava rakendamise juhendisse on lisatud nõue, et kui juht lahendab iseseisvalt hea teadustavaga seotud probleemi, annab ta sellest akadeemilisele sekretärile teada.
Väärkäitumiste menetlemise raames on oluline välja tuua kolm olulist aspekti, mida töögrupp hoolega kaalus: konfidentsiaalsus ja anonüümsus, sõltumatu menetlus ja läbipaistvus.
Anonüümsete kaebuste esitamise võimalust kaalusime üsna kaua. Anonüümsuse osas otsustati, et saadud vihjeid tuleb ülikoolil igal juhul uurida, kuid isik peab ise kaaluma, kas ja kuidas ta anonüümseks saab jääda. Näiteks võib anonüümsust piirata eelnev nõustajaga suhtlemine. Samas on nõustaja poole pöördumine konfidentsiaalne, nii et juhendi järgi ei tohiks nõustaja tuvastada anonüümse pöördumise taha peitunud isikut ka siis, kui talle tundub kaebuse sisu varasemast konsultatsioonist tuttav. Samuti tuleks arvestada, et anonüümse vihje puhul ei ole võimalik isikult lisainfot küsida. Kui esitatud teave ei ole piisav, võib akadeemiline sekretär otsustada juhtumit mitte uurida. Samuti ei ole võimalik lahendada anonüümselt isikut ennast puudutavaid kaebusi.
Tingimusteta on tagatud väline konfidentsiaalsus: menetlusega mitteseotud isikud ei tohi teada juhtumi asjaolusid, kuna see võib juhtumiga seotud isikuid kahjustada. Üldiselt jäävad need asjaolud konfidentsiaalseks ka pärast menetluse lõppu, kuid akadeemilisel sekretäril on õigus teha erandeid, eelkõige juhul, kui tegemist on suurema skandaaliga, mille suhtes võib eksisteerida suur avalik huvi.
Sisemine konfidentsiaalsus on aga keeruline probleem ning seda ei ole juhendisse kuigi detailselt lahti kirjutatud. Täielik ülevaade on juhtumitest akadeemilisel sekretäril, kes saab esmased materjalid. Edasi on asi keerulisem. Näiteks isik, kelle suhtes kaebus esitatakse, võib samuti huvituda sellest, kes tema suhtes on kahtluse või kaebuse esitanud. Üldiselt vaid uudishimust ei piisa ning vihjeandjale tuleks tagada konfidentsiaalsus. Samas võib vihjeandja isiku teadmine olla oluline õiglase menetluse huvides, eriti kui on põhjust arvata, et kaebus või kahtlustus on esitatud pahatahtlikult. Konfidentsiaalsuse määr on lõppkokkuvõttes akadeemilise sekretäri otsustada ning see sisaldab mitmeid kaalutlusi: milline on vihjeandja huvi kahtluse sisu suhtes, millised on isikute omavahelised suhted ja kellele on sellise kahtluse esitamine kasulik? Kui juhtumi osas on võimalik langetada hinnang asjaosalisi tuvastamata, siis tuleks eelistada sellist lahendust. Kui nimede avaldamine on juhtumi lahendamiseks vajalik, siis on akadeemilise sekretäri otsustada, kas avalikustada nimed vaid komisjoni liikmetele või ka neile, keda kaebus puudutab. Hea teadustava rakendamise juhendi üldine lähenemine avalikustamisele on juhtumipõhine.
Väärkäitumise menetlemise raames on oluline ka sõltumatuse põhimõte, sest see aitab tagada, et juhtumite lahendamine oleks õiglane kõigi osaliste suhtes. Sõltumatuse suurendamiseks näeb juhend ette, et üks komisjoni liige peab olema väljaspoolt Tartu Ülikooli.
Väärkäitumise juhtumite lahendamise läbipaistvus on tagatud eelkõige dokumenteerimise kaudu. Kõik lahendatud juhtumid jätavad jälje ning juhendi kohaselt peavad ka varasemalt lahendatud juhtumid jääma juurdepääsetavaks vähemalt akadeemilisele sekretärile. Lisaks on akadeemilise sekretäri ülesandeks avaldada kõigist lahendatud juhtumitest lühikesed anonüümsed kokkuvõtted, mis aitaksid selgitada, mida peetakse hea tava rikkumiseks ja mida mitte.
Tartu Ülikooli hea teaduse protseduurireeglid on kõigile huvilistele lähemaks tutvumiseks kättesaadavad aadressil https://www.ut.ee/et/hea-teadustava
[i] National Health and Medical Research Council. (2018). Guide to Managing and Investigating Potential Breaches of the Australian Code for the Responsible Conduct of Research. https://www.nhmrc.gov.au/sites/default/files/documents/reports/guide-managing-investigating-potential-breaches.pdf Vaadatud 09.04.2020
[ii] Tartu Ülikool liitus viienda liikmena U4 ülikoolide võrgustikuga 2018. aastal. Võrgustikku kuuluvad Genti Ülikool, Uppsala Ülikool, Groningeni Ülikool a Göttingeni Ülikool.
[iii] Ülevaate Tartu Ülikoolis kehtivatest headest tavadest leiab siit: https://www.ut.ee/et/ulikoolist/head-tavad-ulikoolis
[iv] Teadlane on antud juhendi kontekstis iga Tartu ülikooli liige, kes osaleb teadustöös. Tulenevalt Tartu Ülikooli põhikirjast on ülikooli liikmed TÜ nõukogu liikmed, rektor, üliõpilased, töötajad, arst-residendid, emeriitprofessorid, emeriitdotsendid, audoktorid ja auliikmed. https://www.ut.ee/sites/default/files/www_ut/ulikoolist/kehtib_alates_01012016_tartu_ulikooli_pohikiri.pdf
Tiia Kõnnussaar
TÜ eetikakeskuse kolumnist-toimetaja
Lisa kommentaar