Füüsiline keha on meile loomulik ja käegakatsutav. Seetõttu on füüsilistele vaevustele ja hädadele ajaloos ka rohkem tähelepanu pööratud. Kui lähed arsti juurde, julged seda ikka jagada oma sõprade ja perega, isegi ülemusega.

Kuid avaldada mõnele mitte nii lähedasele sõbrale, et plaanid psühholoogi juurde minna, näib kuidagi sobimatu: „Mida ta minust siis arvab?“, „Äkki ta arvab, et ma olen hull?“, „Ainult peast segi inimesed käivad ju psühholoogi juures …“

Võib oletada, et see valehäbi tuleneb iganenud seisukohast, nagu tähendaksid vaimse tervise mured seda, et inimesel on midagi viga või et ta on haige. Inimmõistus ja selle toimimine on olnud alati mõistatuslik, kuid viimastel sajanditel oleme ka läänemaailmas hakanud rohkem aru saama, kui tugevad on keha ja mõistuse seosed ning kui oluline on tähelepanu pöörata ka mõtteprotsessidele ja vaimsele rahulolule.

Samuti levib järjest rohkem teadmine, et vaimse tervise muresid on võimalik lahendada, ennetada ja ravida ning inimesi saab toetada, et nad end paremini tunneksid. Meil on võimalused ja oskused aidata neid, kelle keha tundub korras olevat, aga vaim on muserdatud, me suudame neid probleeme analüüsida ning aru saada, mis inimest vaevab ja kuidas teda paremuse poole suunata.

Kui katus on pea kohal, toit laual, käed-jalad otsas ja kõrgharidus omandamisel või diplom juba käes, võib enese kehvasti tundmine näida kui tänamatuse märk. Inimese jaoks on aga kõik subjektiivne. Objektiivselt väiksena tunduv mure võib olla subjektiivselt suur ja raske koorem, mis tõmbab tuju nulli ja pärsib toimetulekut.

Psühholoogi poole on sobilik pöörduda siis, kui tunned, et sind vaevab miski, millele sa ei oska päriselt nime anda; kui saad küll aru, mis sind vaevab, aga ei oska sellest kuidagi üle saada; kui tunned, et ei ole ühtegi sõpra, kellele oma mõtteid ja muresid kurta; kui sooviksid, et keegi ilma eelarvamuste ja väljakujunenud seisukohtadeta sind lihtsalt kuulaks ja mõistaks; aga tingimata ka siis, kui sul on juba suuremad ja rusuvamad mured, ent sa ei oska nendega midagi ette võtta.

Meie nõustamiskeskuses unistame tulevikust, kus iga inimene käib vähemalt kord aastas psühholoogi juures, et oma mõtted ja elu läbi mõelda ning objektiivset toetust saada.