Biopragmaatilisi geneetikuid on ühiskonna kontekstis tavatsetud negatiivselt nimetada sotsiaaldarvinistideks, sest nende arusaamade järgi peab ka sotsiaalses (ühiskondlikus) tegevuses järgima darvinistliku evolutsiooni põhimõtteid, st konkurentsi, isikliku ego esiletõstmist, tugevamate võitu nõrgemate üle ehk olelusvõitlust jne.

Tegelikult nii need loodusteadlased oma sotsiaalses keskkonnas iga päev müttavadki. Imelik küll, kuid nad on sellise süsteemiga valdavalt rahul. Neile sobivad näiteks konkurentsipõhine teadusrahastus, õppe- ja teaduskohtade avalik rahvusvaheline konkurss, ajaliselt määratud ametikohad. See on süsteem, kus sinu sotsiaalse edukuse garantiiks saab olla valdavalt vaid sinu enda teadmiste ja edukuse tase. Aga mida on sellised geneetikud taasiseseisvunud Eesti ühiskonnas head või halba teinud?

TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut (TÜMRI) loodi 1990. aastal. Initsiaatorid ja täideviijad olid 11 noort, võimekat ja ambitsioonikat, vähemalt aastase rahvusvahelise teadustöö kogemusega loodusteadlast koos TÜ rektori professor Jüri Kärneriga.

TÜMRI loodi ülikooli uues struktuuris täiesti uut tüüpi õppe- ja teadusinstituudina, mille tegevuse põhialused lähtusid sellistest eesmärkidest nagu õppe- ja teadustegevuse iseseisev finantsiline jätkusuutlikkus (ka juriidilise isikuna), teadustöö kõrge rahvusvaheline tase, rahvusvaheline teaduskoostöö (europrojektid, stažeerimised, ühisuuringud), ühtsed kvaliteedinõuded (avalikul konkursil) teaduritele ja õppejõududele, koostöö Eesti Teaduste Akadeemiaga (Eesti Biokeskus, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut) ning üliõpilaste väljaõpe, kaasa arvatud doktoriõpe. See mudel, arvestades meie ajaloolist pärandit, kus õpe toimus ülikoolides, aga teadust tehti akadeemias, oli väga-väga revolutsiooniline.

Loetleme seniseid saavutusi.

• TÜMRI on andnud Eesti kõrghariduse heaks 37 professorit, kaks rektorit, kolm teadusprorektorit ja kaks dekaani;
• TÜMRI-st on välja kasvanud kuus akadeemikut, 11 instituutide direktorit, neist üks Helsingi ja üks Cambridge’i ülikoolis, ning üks Eesti Teaduste Akadeemia president;
• TÜMRI lõpetajad on andnud suure panuse Eesti ühiskonna arengusse: üks haridusminister, üks Haridusministeeriumi teadusosakonna juhataja (Eesti teaduse ja kõrghariduse ühitamine EL-iga), riigikontrolör ja president;
• TÜMRI enam kui tuhande lõpetaja-spetsialisti baasil on moodustunud Eesti geenivaramu (2000. aastal), TÜ tehnoloogiainstituut (2001. aastal), TTÜ geenitehnoloogia instituut (2002. aastal), TÜ genoomika instituut (2018. aastal), Tartu Biotehnoloogia Park (1992. aastal), sadade kaupa erafirmasid ja geenitestide tegijaid riiklikes laborites. Kaitstud on ligi 200 doktorikraadi.
• TÜMRI on eraraha abiga ehitanud valmis teaduskorpuse (Eesti Biokeskuse ja TÜ Citrina hoone, mille ehituskulud kattis heategevusfond Citrina Foundation UK Limited) ning õppe- ja teaduslaboreid (selleks annetas raha Austraalias elanud Helgi Nirk).

Geneetikud töötavad õhinapõhiselt uute teadusavastuste nimel. Huvi saada uusi teadmisi on inimesele omane. Mõned geneetikute saavutused on ühiskonnatundlikud, mistõttu on need eetiliste tõekspidamiste tõttu tugeva kontrolli all või isegi keelatud. Nimetagem siin inimese kloonimise võimalusi, kahjulike geenide insenergeneetilist kõrvaldamist või inimese geneetilist disainimist.

On valdkondi, mille üle ka geneetikud ei soovita laialdast diskussiooni edendada. Geneetilises kontekstis on ühiskondlikud tabuteemad näiteks rassid, intelligentsus, seksuaalsus ja agressiivsus. Mida hakata peale teadmisega, et ka kuritegevus on valdavalt geneetiliselt määratud ning ega inimene ise ole selles süüdi, et tal on halvad geenid? Veelgi hullem lugu inimkonna arengus ja meie tulevikuprobleem on DNA-põhise tehisintellekti loomine ja inimintellektiga ühildamine.

Vaja on klaarida veel mõned tõed. Geneetika on bioloogia. Geneetiliselt on inimene bioloogiline objekt, kes on ajaloo jooksul kliimamuutuste mõjul tavatsenud mööda maailma rännata ja moodustada lokaalpopulatsioone, mida tavatsetakse nimetada rahvasteks. Eri rahvastel on erinevad geenisagedused, nad on geneetiliselt heterogeensed ja oma erisustega.

Seevastu rahvus ei ole bioloogiline mõiste – see on sotsiaalne mõiste. Rahvuse määravad keel, kultuur ja talletatud ühiskondlikud mängureeglid, nt seadused ja ühiskondlik mälu. Maailma sündinud inimlapsel ei ole tegelikult rahvust, selle määrab sotsiaalne ümbrus ning see pole geneetiliselt päritav – küll aga on see sotsiaalselt säilitatav ja järgitav. Seda saab nimetada ka epigeneetiliseks ehk geneetikaüleseks süsteemiks. Sotsiaaldarvinismi polegi selles kontekstis olemas.

Üllataval kombel on just loodusteadlased ühed suurimad eesti keele arendajad. Ainuüksi geneetikas on uusi eestikeelseid termineid loodud üle 7500.

TÜMRI kui geneetikute taimelava on Eesti üks maamärke – geneetika ja molekulaarbioloogia kontekstis kindlasti, kuid selle teadlased ja õppejõud on mänginud suurt rolli ka Eesti sotsiaal-majanduslikus ja kultuurilises arengus. 23. oktoobril toimub instituudi hoone (Riia 23b/2) auditooriumis 105 TÜMRI 30 aasta juubelikonverents.