Mullu kevadel korraldati ka Eesti kõrgkoolide üliõpilaste seas küsitlus, mis oli osa üleeuroopalisest uuringust Eurostudent V. Selle tulemused annavad muuhulgas hea pildi meie tudengite elu-olust vahetult enne uuele süsteemile üleminekut.

Kerly Espenberg Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskusest RAKE ütles, et küsitluse tulemused annavad nii ülikoolide juhtkondadele kui ka haridus- ja teadusministeeriumile hea ülevaate tudengite ajakasutusest, töötamisest, sissetulekutest, kulutustest ja ka üldistest elutingimustest.

«Ministeerium, ülikoolid ja ka üliõpilaste esindajad saavad uuringu tulemusi kasutada hariduspoliitika suunamiseks,» kinnitas Espenberg. Kuna Eesti osales Eurostudenti uuringus juba kolmandat korda, saab vaadata ka seda, kuidas on üliõpilaste olukord viimastel aastatel muutunud.

Kulud on tuludest suuremad

Suurim probleem, mis uuringutulemusi vaadates selgus, on loomulikult rahamure. Näiteks on aastatel 2010–2013 tudengite sissetulekud kasvanud aeglasemalt kui üldine elukallidus, samuti on kulutused kasvanud kiiremini kui sissetulekud. See tähendab, et üliõpilaste elu-olu on läinud kehvemaks.

Espenbergi teeb üliõpilaste sissetulekute ja kulutuste võrdlus murelikuks. Eelmisel aastal olid üliõpilaste sissetulekud tegelikult samal tasemel nagu aastal 2010. Keskmine netosissetulek, ehk rahasumma, mis ühel tudengil keskmiselt kuus kasutada, oli 545 eurot – vaid 20 eurot suurem kui kolm aastat varem.

«Keskmise üliõpilase ühe kuu elamiskulud ja õpingutega seotud kulud olid 2013. aastal aga 613 eurot, 2010. aastal 560 eurot. Seega ületavad kulud tulusid enam kui kümnendiku võrra,» selgitas Espenberg.

Kuigi paljud üliõpilased käivad kooli kõrvalt tööl, tõid küsitlusele vastanud välja, et keskmiselt pühendavad nad õppetööle ligi kaks korda enam aega kui tööle. 2013. aasta kevadsemestril kulus tudengite hinnangul nädalas õppetööle keskmiselt 31 ja palgatööle 15 tundi.

Kuigi üldiselt oli õppetööle pühendatav aeg mittetöötavate üliõpilaste seas erialati sarnane, kerkis erandina esile tervise ja heaolu valdkond, mille üliõpilased pühendasid õppetööle enam aega kui teiste valdkondade üliõpilased.

Kõige madalamaks hindasid oma õppekoormust sotsiaalteaduse, ärinduse ja õiguse valdkonna üliõpilased – seda nii töötavate kui ka mittetöötavate üliõpilaste puhul. Samuti tuli välja, et riigieelarvelisel kohal õppinud tudengid kulutasid enda hinnangul õppetööle aega enam kui need, kes pidid oma õpingute eest tasuma. See annab aluse loota, et tasuta kõrghariduse tingimustes võib õppetööle pühendatud aeg kasvada.

Murekohaks on aga see, et ligi veerandil küsitluses osalenud üliõpilastel oli sissetulek ühes kuus mullu kevadel alla 300 euro – enam kui poole vähem, kui tavakulutused kokku.

Haridusreformi eel loodeti, et uus tasuta hariduse süsteem motiveerib tudengeid õpingutega nominaalajaga ühele poole saama ning suunab neid töötamise asemel õpingutele pühenduma. Käesoleval õppeaastal on vajaduspõhine toetus üliõpilastele aga vaid kuni 220 eurot kuus.

«Toetus on kindlasti abiks, kuid samas tuleb arvestada ka seda, et see ei võimalda üliõpilastel elamisega seotud kulusid katta,» nentis Espenberg. Mullu sügisest rakendunud vajaduspõhine toetuse süsteem vajab ülevaatamist: toetuse andmise reegleid tuleb muuta nii, et raha jõuaks tegelike abivajajateni.

Eelmise aasta kevadel käis kooli kõrvalt tööl umbes pool kõigist üliõpilastest ja uus süsteem ei pruugi seda oluliselt muuta. Tudengid töötavad selleks, et toime tulla ja harva seetõttu, et tööl käimiseks on lihtsalt piisavalt vaba aega. Espenbergi arvates ei tohiks aga üliõpilaste töötamist vaadata üksnes negatiivses valguses.

«Töötamine annab praktilise kogemuse, mida tööandjad hindavad,» tõi ta välja. Samas on loomulikult oluline küsimus ka töökoha seotus õpitava valdkonnaga. Kui näiteks enamikul töötavatest haridusvaldkonna üliõpilastest on töö seotud õpitava valdkonnaga, siis suur osa humanitaaria ja kunstide ning põllumajanduse valdkonna tudengitest teeb tööd, mis pole õpitava erialaga seotud.

Välismaa huvitab järjest enam

Sarnaselt töökogemusele peaks konkurentsivõimet tööturul aitama tõsta ka välismaal õppimise kogemus ning Eesti üliõpilased on välismaal õppimisest vägagi huvitatud. Küsitlusele vastanutest on välisriigis juba õppinud 14% üliõpilastest ning 36% kavatseb seda õpingute jooksul veel kindlasti teha.

«Võrreldes 2010. aastaga on üliõpilaste rahvusvaheline õpiränne kasvanud – toona oli välismaal õppinud 8% üliõpilastest. Ehk jätkub see kasv ka uuel programmiperioodil,» loodab Espenberg.

Eurostudenti uuring toob võrdluses teiste riikidega välja, et Eesti on üks riikidest, kus majanduslikult ebasoodsas olukorras olevate gruppide esindatus on üliõpilaskonnas viimase paarikümne aasta jooksul kahanenud.

Espenbergi sõnul viitab see ohule, et meie haridus on muutumas elitaarsemaks, mis tähendab, et lihtsam on õppida noortel, kelle vanemad on heal järjel. «Kui vaadata 2013. aasta üliõpilaste keskmisi kulutusi ühes kuus, siis on selge, et ilma vanemate või näiteks elukaaslase toeta või töötamiseta polegi võimalik ots-otsaga kokku tulla,» seletas ta.

Ebavõrdsuse kasv kõrghariduses ja selle kättesaadavuses oleks kahtlemata haridus- ja teadusministeeriumi jaoks halb näitaja. Seda, kas üliõpilaste töötamine väheneb ja kuivõrd on õigustatud mure kõrghariduse kättesaadavuse pärast väiksema sissetulekuga peredest pärit noorte jaoks, näitab loodetavasti järgmine Eurostudenti uuring.

Eurostudent on üleeuroopaline üliõpilaste seas korraldatav uuring, millega kogutakse ühtse metoodika alusel võrdlevaid andmeid üliõpilaste kõrgharidusele ligipääsu, elutingimuste, ajakasutuse (sh töötamise), sissetulekute, kulutuste ja rahvusvahelise õpirände kohta. Eesti osales 2013. aastal uuringus kolmandat korda, varem on meie üliõpilasi küsitletud 2006. ja 2010. aastal. Seekord osales küsitluses 6418 üliõpilast kõigist Eesti kõrgkoolidest. Uuringu valmimist toetas Euroopa sotsiaalfond SA Archimedes programmi Primus kaudu.