2018. aasta PISA finantskirjaoskuse uuringu tulemuste järgi on Eesti õpilased maailmas esikohal. Põhjusi selleks on mitmeid, oluline on muuhulgas eestlaste kultuuriline taust. Küll aga ei pruugi lapsed rahatarkust täiskasvanuellu kaasa võtta.

Uuringus osales 20 riigi 117 000 õpilast. Sel kevadel Eesti tulemuste kokkuvõtte koostanud Leonore Riitsalu, kelle uurimisvaldkond on finantskirjaoskus ja kes on ka TÜ külalisõppejõud, kirjeldas tulemuste tagamaid.

Miks on Eesti õpilased finantskirjaoskuses maailma parimad?

See on vaid 20 riigi võrdluse tulemus. On kirjanduslik liialdus öelda, et oleme maailmas kõige paremad. Olen finantskirjaoskuse uurimisega tegelenud üle kümne aasta, aga sellegipoolest pean ütlema, et tont seda teab, miks meie tulemused nii head on.

See on kombinatsioon paljudest asjadest. Ühest küljest on meie koolid, õpetajad ja õpilased tublid. Teisest küljest, teades, kui raske on seda teemat saada riiklikku õppekavasse ja kui vähe on selleks õppematerjale, ei julge ma öelda, et see on üksnes Eesti kooli teene. Kahtlemata on positiivse mõjuga see, et Eesti õpilased on üldiselt targad ja laia silmaringiga.

Kindlasti mängib rolli ühiskonna olukord ja taust. Meie riigis on nii lapsed kui ka nende vanemad pidanud rohkem oma rahaasjadega tegelema, kuna me ei ole nii jõukad kui Lääne-Euroopa elanikud.

Oma osa on ka kultuurilisel taustal. Seda on suhteliselt vähe uuritud, aga siiski on uuringud näidanud, et psühholoogilistel teguritel on ehk veel suurem mõju kui koolist saadud teadmistel.

Milline on Eesti inimese kultuuriline taust, mis tekitab hea finantskirjaoskuse?

Ma ei oska sellele teaduspõhiselt vastata. Võin öelda kõhutunde pealt, et tundub, et oleme tasakaalukad. Eestlastel on ka selline vanasõna nagu „Võlg on võõra oma“. Meil ei ole nii palju tuleviku arvelt elamist kui mõnes muus riigis.

Olen olnud ühes uurimisrühmas koos Soome ja Norra teadlastega. On üllatav, kui suur on võlgades ja laenukohustustega inimeste osakaal Norras võrreldes Eestiga, arvestades Norra riigi jõukust. Eestlasi mõjutab ka see, et oleme suhteliselt individualistlikud. Pigem arvame, et vastutame ise oma tuleviku eest, ja pöörame veidi enam tähelepanu sellele, et teha kasulikke otsuseid.

Rahatark inimene oskab raha säästa ja investeerida, võrrelda teenuste ja kaupade hindasid ning saab hästi aru finantsteenuste lepingutest. Kas sellised oskused on meie õpilastel olemas?

Ma arvan, et 15-aastased ei ole lugenud kuigi palju finantsteenuste lepinguid. Seetõttu ei saa öelda, kuidas neil selles täpselt läheb. Uuringus oli küsimus finantsterminite kohta ja oli asju, mida nad teadsid väga hästi. Tõsi küll, ma vaidleks uuringu koostajaga, küsides näiteks, kas ettevõtja on finantstermin. Kui aga vaadata olulisemaid termineid nagu liitintress, siis neid õpilased ei tea. Vestlesin Tallinna Reaalkooli direktori Ene Saarega, kes märkis, et selles vanuses õpilased ei ole koolis seda veel õppinud.

Leonore Riitsalu (Andres Tennus).jpg

Leonore Riitsalu annab TÜ Johan Skytte poliitikauuringute instituudis käitumusliku poliitikakujundamise ainet.

FOTO: Andres Tennus

On oluline saada aru terminitest ja lepingutest ning osata makseraskusi ennetada, mitte ainult teada seda, kuidas kulusid vähendada. Samuti on tähtis teada, kust hätta sattudes abi otsida. Intressivalemeid ei pea une pealt teadma.

Praegu pööratakse ilmselt rohkem tähelepanu oma kulutustele. Mis te arvate, kuidas eriolukord ja sellest tulenev majanduskriis finantskirjaoskust mõjutavad?

Mõju on pigem positiivne. On kibe tõde, et inimesed kipuvad säästma rasketel, mitte headel aegadel, kui sissetulekud võimaldaksid raha kõrvale panna. Kui on raskemad ajad, ei ole puhvreid, mida kasutada, et keerulises olukorras kergemini toime tulla. Hakatakse niigi kasinatest sissetulekutest igaks juhuks kõrvale panema.

Eelmise majanduskriisi ajal hakati finantskirjaoskusele tähelepanu pöörama rohkem kui kunagi varem. Nii avalikus kui ka erasektoris asusid paljud aktiivselt toimetama selleks, et aidata inimestel oma rahaasju arukamalt korraldada. Tõenäoliselt pööratakse nüüdki sellele valdkonnale rohkem tähelepanu.

Kas võib siis öelda, et rahatarkus tuleb lainetena? Kriisi ajal teadlikkus suureneb, headel aegadel avatakse rahakotirauad kergemini?

Jah, võib nii öelda küll. Seda väidet toetavad veidi ka andmed. Sel suvel avalikustab OECD täiskasvanute finantskirjaoskuse tulemused. Uuringut on Eestis tehtud juba neljal korral. Eestlased on paistnud silma kõrge teadmiste tasemega, aga madala käitumisskooriga. On huvitav, et finantsteadmised on aastatega vähenenud, aga käitumine pisut paranenud.

Rahalist olukorda hoomatakse pisut paremini, aga teadmised on kehvemaks läinud, mis kinnitab lainetuse hüpoteesi. Kui kõik on läinud hästi, siis pole olnud tarvis end lepingutega kurssi viia ega mõelda, kas ollakse nendega rahul või mitte. Nüüd hakatakse tõenäoliselt sellele taas rohkem mõtlema.

Ajaloolise tausta ja majandusliku olukorra mõju iseloomustab näiteks see, et Eestis teavad paljud, mis on inflatsioon. Soomes teatakse seda aga võrdlemisi vähe – neil lihtsalt pole lähiminevikus sellega kokkupuudet olnud.

Miks ei pruugi hea finantskirjaoskus väljenduda targas käitumises täiskasvanueas?

Ma annan TÜ Johan Skytte poliitikauuringute instituudis käitumusliku poliitikakujundamise ainet, kus arutame eri valdkondade kontekstis, kuidas arukaks käitumiseks ei piisa ainuüksi teadmistest.

Võtame näiteks tervisekäitumise – tihti teatakse, milline on tervislik toit ja kui sagedasti peab trenni tegema, aga see ei tähenda, et nii tublisti alati ka käitutaks. Täpselt samamoodi on finantsasjadega. Teatakse, et peab säästma, investeerima ja pensioniks valmistuma, aga kuna see tulevik on nii kauge ja abstraktne, siis on lihtsam saada rahulolu mõne meeldiva asja ostmisest. Samas ei suudeta mõista, millist tulu saaks sellest, kui ost tegemata jääks.

Kuidas teha nii, et teadmised rakenduksid ka käitumises?

Õpilased näitasid, et hüpoteetilistes olukordades nad teavad, mis on õige vastus, aga seda, mida nad hakkavad tegema tulevikus, saame teada alles siis, kui nad on täiskasvanud ja oma rahaasjade eest täielikult ise vastutavad. Võib-olla on uus põlvkond nii palju targem ja nutikam, et nendel ei olegi tohutut teadmiste ja käitumise lõhet nagu praegustel täiskasvanutel. Päris paljud väärtused ja hoiakud on noortel rahaasjade mõttes paremad kui minuealistel – see on mu subjektiivne hinnang, mis põhineb peamiselt ühissõidukites kuuldud vestlustel.

Mida teha, et see ka käitumises näha oleks? Arvan, et siin on oma osa kõigil. Esiteks peaksid inimesed olema teadlikumad oma rahaasjade korraldamisel, võtma vastutuse oma pikaajalise heaolu eest, mitte üksnes püüdma palgapäevast palgapäevani hakkama saada. Kindlasti on õpilaste jaoks oluline see, kuidas pere käitub. Kui pere head eeskuju ei näita, ei saa mõju olla positiivne.

Kahtlemata mõjutavad õpilasi keskkond ja sotsiaalsed normid. Kui sotsiaalne norm on olla naabrist parem selle poolest, et sul on kõige uuem mobiiltelefon, siis ei suuda ükski finantskirjaoskuse programm takistada tuleviku arvelt oste.

Pangad on tublisti aidanud, luues nutikaid lahendusi, mille abil saavad inimesed oma rahaasju paremini korraldada. Minu peamine uurimisvaldkond on käitumisökonoomika, mis näitab, kuidas saab inimest valikute pakkumisega hellalt, aga kindlalt kasulikumas suunas juhatada. See ei tähenda manipuleerimist. Kui keskkond soodustab arukat käitumist ja mittearukas käitumine on tehtud keeruliseks, siis tõenäoliselt valitakse õige suund.

Pankade moodsad finantsteenuste rakendused võimaldavad saada parema ülevaate oma rahaasjadest ja aitavad mõista, millise heaolu saab kokku hoitud raha eest. Kogu kulude-tulude Exceli tabelit ei pea igaüks suutma ise teha.

Aasta alguses tegin koos TÜ afektiivse psühholoogia vanemteaduri Andero Uusbergiga LHV pangas ühe eksperimendi, kus vaatasime, kuidas sellised kergelt nügivad teenused aitavad rohkem säästa. See teenus on nagu kasvukonto koos mikroinvesteeringutega, kus iga ostu pealt kantakse täisarvu ja tegeliku hinna vahe digitaalsesse säästupõrsasse, kust investeeritakse. Sellised lahendused on kindlasti abiks.

Uuringust selgus, et lausa 51% Eesti õpilastest teenib juba ise raha.

See ei tähenda, et nad käiksid kogu aeg tööl, vaid et nad on viimase 12 kuu jooksul raha teeninud. Võib-olla käis õpilane korra kuskil midagi tegemas.

Huvitav on see, et neil, kes teenisid tulu – ükskõik, millisel moel, kas taskurahana koduste majapidamistööde eest, juhutööde või pereettevõttes töötamise eest –, oli finantskirjaoskuse punktisumma väiksem kui neil, kes said lihtsalt taskuraha ilma mingite kohustusteta või kingiraha vanematelt, vanavanematelt. Siin on palju, mida edasi uurida. Praegu on meil vaid kirjeldav statistika, kus ei ole analüüsitud kõikide muude tegurite seost, mis seda võiks selgitada.

See seab kahtluse alla haridus- ja teadusministri väite, et finantskirjaoskuse tase on nii kõrge tänu ettevõtlusõppele. Kindlasti on ettevõtlusõpe väga vajalik asi, aga ma ei julge nii tugevat paralleeli tuua. Vaatasin aruannet koostades ka sotsiaal-majanduslikku tausta ja seost sellega, kuidas raha saadakse. Märkimisväärselt eristus seltskond, kes teenib tulu pereettevõttes töötamisega. Sinna kuulusid paremini kindlustatud perede lapsed. Nende finantskirjaoskuse tase oli palju madalam kui nendel, kes said raha niisama.

Need, kel raha, pillavad seda ka kergemini tuulde.

Just. Tõenäoliselt mängivad rolli ka muud tegurid. Peaks vaatama suuremat pilti: perekondlikku tausta, matemaatikateadmisi, lugemisoskust jne. Tuleb silmas pidada, et sellest uuringust ei nähtu, nagu käiksid tööd teinud lapsed iga päev tööl. Need on õpilased, kes on mingil hetkel tulu teeninud. Kui kooli kõrvalt töötamine võtab õppimisaja ära, võib see negatiivselt mõjutada ka finantskirjaoskust.

PISA andmepall on väga rikkalik ja mul on kavas kirjutada koos kaasautoritega mitu teadusartiklit. Kutsun üles minuga ühendust võtma, kui keegi soovib seda teemat lähemalt uurida.