Möödunud kuu ajakirjast võis leida mõtte, et kriisist sünnib uus maailm. Siis oli meil tekkinud hägune teadmine peatsest majanduskriisist ja sellest, et meie eluviisis hakkab kindlasti miski muutuma. Hoolimata ennustuskatsetest ei hooma me aga praegugi endiselt, mis meid ees ootab. Vastuseta on küsimus, kas meie elu on kunagi veel selline, nagu ta oli.

Küllap on üha rohkem Maa parasiiti meenutavale inimesele tarvis olnud meelde tuletada, et tema lühiajaline heaolu on olnud võimalik kellegi teise, ka tulevikupõlvkondade arvelt. Leiame end olukorrast, kus oleme sunnitud oma valikuid mõtestama.

Koroonakriisi ajal on palju räägitud keskkonnast. Üle maailma on lugejaid võlunud artiklid, kus kajastatakse seda, kuidas inimtegevuse vähenemine on lubanud looduse imedel taas silma paista – kasvõi Põhja-Indias, kus tänu järsult vähenenud õhureostusele võib üle pikkade aastate näha Himaalaja mäestikku. Need teated on olnud rõõmustavad. Kas suudame astuda samme, et saavutatut säilitada? 

Maa on inimkonnal ühine, mistap loeb selle hoidmisel igaühe panus. Alati saab sõita rohkem jalgrattaga, avastada kaugete maade asemel oma koduümbrust, tarbida vähem liha ja eelistada toidupoes kodumaist. Meil on võimalus neid valikuid teha.

Majandusteadlane Urmas Varblane räägib selles UT numbris, et inimeste tarbimisharjumustes toimuvad kriisi tõttu ilmselt suured muutused. Ta ennustab, et e-poodidest tellimine on tulnud, et jääda. Ettevõtted peavad sellega kohanema – kes seda ei tee, see ellu ei jää. Samal ajal on tarbijad vähemalt ajutiselt ümber mõtestanud selle, mida nad ostavad. Ärilehe andmetel ilmnes Swedbanki, LHV ja SEB märtsikuisest kaardimaksete statistikast, et rõivastele tehtud kulutused kahanesid 42%.

Moeajakirja Vogue järgi on rõivadisainerid selles pealesunnitud tootmispausis mõistnud, et nad ei soovigi naasta varasema rutiini juurde, kus kollektsiooni järel tuli uus kollektsioon ning loomeprotsessi ja tarbimist iseloomustas pidev kiire-kiire-kiire. Loodetavasti kehtib see ka teistes valdkondades.

Kui oleme aru saanud, mis on meile tegelikult oluline, ja õpime soodustama maailmale kasu toovat arengut, on õigustatud ka meie liigi nimetus Homo sapiens. Kui aga unustame kriisi õppetunnid, siis ongi Maale ehk parem, kui ta meiesugustest parasiitidest vabaneb. Valik on meie teha.