Eriolukorras on hulk linnaperesid leidnud varjupaiga mõnes Eesti maakohas. Täpsed andmed selliste perede koguarvu kohta puuduvad, kuid kaudsed hinnangud, näiteks andmeside kasutuse mahu muutused Eesti eri paikades, annavad sellele kinnitust.

Koroonaviiruse levikust tingitud eriolukord on ajutine, kuid selle mõju on pikaajaline. Täpsemalt on küsimus selles, kuivõrd mängitakse maailmas ümber ruumilised suhted riikide, ettevõtete ja inimeste vahel. Muutuda võivad ka ruumiline paiknemine ja liikumine. Sellega seoses on omakorda küsitud, kas inimeste praegune minek linnast maale ajal, mil linnad on jõudnud oma kasvupiirini, on ajutine või uue suurema suundumuse algus. Argumente on nii selle poolt kui ka vastu.

Kiire linnastumine algas Euroopas ligi kakssada aastat tagasi, mil tööstusrevolutsiooni tulemusel hakkasid nii töökohad kui ka inimesed kolima maalt linna. Sellest ajast on linnaelanike osakaal kõikjal maailmas kasvanud ja arenenud riikides elab linnades ligikaudu 80%, Eestis ligikaudu 70% elanikest. On ebatõenäoline, et kõik inimesed maalt linna kolivad. Aja jooksul suureneb seepärast võimalus, et me jõuame pöördepunkti. Sageli on sellise protsessipöörde põhjuseks mingi konkreetne sündmus, viimane piisk, mis paneb vee üle klaasiserva voolama. Koroonaviiruse levik ja teadmine, et tiheasustatud alad on sellise kriisi jaoks ideaalne kasvulava, muudavad pöördeargumendi veenvaks.

Linnastumise jõudmist kasvupiirini on varemgi ennustatud, viimati 1970-ndatel üleilmse majanduskriisi ajal, mil inimesed hakkasid linnadest maale kolima. USA linnageograaf Brian J. L. Berry võttis kasutusele termini vastulinnastumine, kirjutades, et USA-s on inimeste koondumine linnadesse ehk linnastumine asendunud rahvastiku hajumisega väikelinnadesse ja maale. Eestis täheldas samasugust muutust Ann Marksoo, kes tõi käibesse termini rändepööre.

Tagantjärele teame, et see muutus jäi ajutiseks võnkeks. Pered on ümber asunud linnade lähistele: arvestuslikult kolitakse nii küll maale, sisuliselt kasvavad aga linnad lihtsalt suuremaks ja valguvad üle oma halduspiiride. Toimunud muutusi üldistas Leo van den Berg koos kolleegidega linnaregioonide kujunemise teoorias, mille üheks keskseks protsessiks ongi eeslinnastumine.

Linnastumise jõudmist pöördepunkti toetab siiski mitu argumenti, mida saab iseloomustada sõnaga linnavalud. Linnastumine saastab keskkonda ja saastunud õhu all kannatavad kõige rohkem linnaelanikud ise. Suurtes linnades on küll paremad võimalused saada tööd ja kõrget palka, kuid eluasemehinnad kipuvad tõusma samas taktis palkadega või isegi kiiremini.

Loomulikult on suures linnas suured ummikud, mis tähendab, et tööle, kooli või kokkusaamisele jõudmiseks võib päevas kuluda tunde. Suurtes linnades on elu anonüümne ja ebavõrdsus suur, mis on hea pinnas kuritegevusele. Kõik need tegurid kokku tekitavad stressi ja halvendavad tervist.

Kuigi linnavalusid on palju, tasakaalustavad neid linnavõlud. Kõige olulisem neist on võimaluste rohkus: olgu õppimisel, töö leidmisel, suhtlemisel või tarbimisel. Linnastumine algab sellest, et noored lähevad maalt linna õppima ja sätivad end seal sisse. Kui maal elades kaotab inimene töö, ei pruugi uue ja sobiva koha leidmine olla lihtne. Majandus muutub ja teiseneb aga kogu aeg, töökohtade pidev kadu on paratamatu ning linnas uue ja sobiva töö leidmine on oluline eelis.

Linnavõlude vähenemisest on räägitud alates sellest hetkest, kui tekkis internet ja sellega koos ka kaugtöövõimalus. Paradoksaalsel moel on aga iga uuendus ja suur muutus linnade rolli ja tähtsust võimendanud. Kaugtöö ei ole suutnud täielikult asendada lähikontakte, aga inimesed vajavad inimlikku suhtlust ja ettevõtetele on samas kohas paiknemine sünergia allikas.

Suuremad linnad pakuvad paratamatult ka paremaid lennu- ja muid ühendusi. Praegune hüpe kaugtöös ja -õppes kindlasti vähendab mõnevõrra teatud tüüpi liikumist, kuid varem või hiljem piiriülene reisimine taastub. Kaugtöö ja -õpe ei asenda täielikult lähikontakte, küll aga pakuvad need tulevikus paindlikumaid õppimise ja töötamise vorme, mille puhul kokkusaamise vajadus väheneb, ehkki ei kao.

Koroonaviiruse levikust tingitud hetkeolukord, aga ka suured ja põhimõttelised väärtusmuutused, mida iseloomustavad näiteks rohepööre ja säästliku mõtteviisi levik, ei pruugi siiski tähendada, et inimesed hakkavad Eestis massiliselt maale kolima. Töökohad, koolid ja muud olulised kohad seovad inimesi endiselt linnadega. On tõenäoline, et koroonakriisi valguses ostavad linlased endale rohkem maakodusid ehk kasvab nende inimeste hulk, kes jagavad oma elu maa ja linna vahel.

Nii tuuakse linlik elustiil maale ja tekitatakse uusi linnalis-maalise eluviisi vorme. On väga tõenäoline, et mida vanemaks saavad inimesed, kellel on suvekodu maal, seda enam kaldub nende elu maakodusse, sest vanuse kasvades sõltume üha vähem töökoha paiknemisest. Toimub elukaarega seotud ränne: noorelt linna, pereeas eeslinna ja vanuigi maale. Kuna kõrgkoolid paiknevad linnades, siis on noorte lahkumine maalt paratamatu.

Kokkuvõttes on vara öelda, et linnade kasvupiir on käes. Küll aga on praegune kriis tugevdanud maa ja linna sidet ning andnud hoogu uute linnalis-maaliste eluviisi vormide levikule.

Suur tänu Andres Rõigasele essee algversiooni sisukate kommentaaride eest!