Elurikkus väheneb järjepidevalt kõigis Euroopa riikides, sealhulgas Eestis. Tartu Ülikooli teadlased on välja töötanud rakenduse Rohemeeter, mis annab igaühele nõu, kuidas loodust hoida ja elurikkust säilitada.

Me paneme teistele riikidele tihti pahaks, kui halvasti nad on oma loodusega ümber käinud. Meie endi hulgas levib arusaam, et Eesti peamine reostusallikas on põlevkivikaevandus, samuti mõeldakse koduse ja tööstusliku keemiareostuse peale. TÜ botaanika vanemteadur Aveliina Helm tõdeb siiski, et loodus- ja maastikukasutuselt ei erine me palju Euroopa teistest piirkondadest.

„Eestis on väga intensiivse põllumajandusega piirkondi ja need muutuvad seal elavatele liikidele aina ebasobivamaks,“ ütleb Helm. Seda ilmestavad tema sõnul järjest kaduvad väiksed maastikuelemendid: põllusaared, vanad talukohad ja põllud, mis asenduvad lihtsamini majandatavate põllumaadega. Elurikkuse kadu ei pruugi tavainimesele silma paista, kuid ühe näitena võib öelda, et igal aastal hukkub umbes 50 000 metsalindude paari.

TÜ botaanika osakonna juhataja Meelis Pärtel nendib, et keemilist reostust on kergem mõõta, kuid sama oluline on tähele panna ka elurikkuse hävitamist. „Ühelt poolt on see eetiline küsimus, kuidas lasta teistel meie maa elusolenditel siin püsida. Teisalt on elurikkus otseselt seotud sellega, kuidas ökosüsteemid toimivad. Iga ökosüsteemi jaoks on vaja sobivat elurikkust,“ selgitab ta.

Terviklik ökosüsteem ei ole vajalik aga ainult taime- ja loomariigile. „Inimene vajab head ökosüsteemi puhkuseks ja taastumiseks. Eriti praeguse kriisi ajal näeme, kui väärtuslik see tegelikult on,“ kinnitab Pärtel. Teadusuuringud on näidanud, et inimese tervis sõltub sellest, kui palju on tema ümber elurikkust, eriti lapsepõlves. „Organism peab kokku puutuma erinevate bakteritega, inimene peab käed mullaseks tegema, et tugevdada immuunsüsteemi ning vältida allergia ja muude tervisehädade tekkimist. See puudutab ka vaimset tervist,“ märgib teadlane.

Elurikkuse väärtus

Helmi sõnul on maastikustruktuur ja põllumajanduslik saaste omavahel tugevalt seotud. Maastikustruktuur mõjutab elurikkust, aga ka seda, kui palju jõuab põldudelt toitaineid või pestitsiide põhjavette. „Eestlane tuleb puhta maa kuvandist välja raputada, sest selleaastase põhja- ja pinnavee seire kohaselt on põllumajanduskemikaalidega saastunud 66% põhja- ja pinnaveest, sealhulgas mitu allikat. Inimene arvab, et võtab allikast puhast vett, aga tegelikult võib see olla kemikaalidega reostunud,“ ütleb Helm.

Selle olukorra lahenduseks on õige maastikustruktuur. Näiteks põllumajandusmaastike piisavad puhverribad kraaviservades takistavad ühest küljest kemikaalide levikut ja toetavad teisest küljest elurikkust.

Selliste ja teiste sarnaste nippide kasutamiseks ongi loodud Rohemeeter. Kui vajutada rakenduses oleval kaardil mingile kohale, tuvastatakse maastik ja selgitatakse, mis on seal elurikkusele hea ja mis mitte. Rakendus jagab soovitusi selle kohta, milline tegevus võiks elurikkuse piirkonda tagasi tuua. Teisisõnu annab Rohemeeter nõu, kuidas selles paigas majandada ja mida teha selleks, et vajaduse korral olukorda paremaks muuta.

„Maaomanik saab esmalt teavet oma maatüki maastiku kohta ja võib seejärel teha selle kujundamisel vajalikud korrektiivid,“ räägib Pärtel. „Näiteks saab vaadata, kas põllul on lihtsalt üks tülikas kivihunnik või on sellel hoopis mingi otstarve. Rohemeeter aitab mõista, mis on elurikkuse mõttes väärtus, mida varem ehk ei ole teadvustatud,“ lisab ta.

Helm leiab, et rakenduse üks olulisimaid väärtusi on inimeste teavitamine sellest, et nende toimetamisest maastikul sõltub päris palju. Elurikkust ei pea hoidma ainult Eesti kuues rahvuspargis, vaid see peab toimuma igal pool. Oma põllumajandusmaal ja isegi koduaias tehtavad valikud mõjutavad päris suurt hulka liike. „Ka korra aastas vikatiga heinategemine muruniiduki asemel on suur samm liigirikkuse säilitamisel,“ ütleb ta.

Isiklik lähenemine

Rakendus on lihtne ja mugav, aga andmekogu, millele see toetub, on tihe ja kompleksne. Andmed tulevad ligi poolesajast allikast. Eraldi teabekogumist Rohemeetri jaoks ei tehtud, vaid kasutati Maa-ameti andmeid, satelliidipilte, vanu kaarte ja varem tehtud teadustöö tulemusi.

Looduse hoidmiseks on antud palju soovitusi, kuid Pärteli sõnul need tihti konkreetses piirkonnas ei kehti, mistõttu on Rohemeetris välja töötatud personaalsemad nõuanded. Tema arvates sarnaneb süsteem personaalmeditsiiniga.

Rohemeetri meeskonnal ei ole plaani rakendust kellegi jaoks kohustuslikuks muuta. Pärteli sõnul võiks aga selle kasutamisel tekkida pearulik-andreselik võistlusmoment: kui Rohemeeter mõõdab ühel naabril parema tulemuse, võtab teine kohe midagi ette, näiteks teeb enda maalapile püsirohumaa.

TÜ botaanika osakonna projekti peaspetsialist Sigrid Ots ütleb, et Rohemeetrit ajakohastatakse pidevalt. Samuti on rakenduse täiendamisel abiks kasutajate tagasiside, mida meeskond väga ootab.