TÜ sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) ja eetikakeskuse värske uuringu järgi peavad Eesti teadlased tähtsaks, et Eestis oleks riiklikult korraldatud ühtne ja selge teaduseetikasüsteem.

Eesti on Euroopa teadusruumis üks väheseid riike, kus siiani puudub riiklikult reguleeritud süsteem teaduseetika küsimuste käsitlemiseks. Selle teemaga seotud õiguslikud alused, korraldus ja järelevalve on kokku leppimata.

Uuringu algatanud Eesti Teadusagentuuri uurimistoetuste osakonna juhataja Siret Rutiku täpsustas, et süsteemi üksikud osad – näiteks eetikakomiteed, TÜ eetikakeskus ja hea teadustava – on Eestis küll olemas, kuid need ei moodusta tervikut.

„See raskendab Eestis nõuetele vastava teadustöö tegemist, pärsib Eesti teadlaste rahvusvahelist konkurentsivõimet, takistab Eesti osalemist rahvusvahelistes koostöövõrgustikes ning ohustab seega meie teaduse kvaliteeti ja mainet,“ kirjeldas Rutiku.

Et puudused kõrvaldada ning valmistada ette Eestile sobiv terviklik teaduseetika toetamise ja järelevalve süsteem, telliski Eesti Teadusagentuur koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga Tartu Ülikoolilt rakendusuuringu „Teaduseetika järelevalve ja toetamise riikliku süsteemi loomine Eestis“.

Projekti juhi ja RAKE juhataja Siim Espenbergi sõnul pidasid uuringus osalenud Eesti praeguse teaduseetikasüsteemi suurimaks puuduseks vähest teaduseetikaalast koolitust ülikoolides ning puudulikku teavet juhtumite lahendamise võimaluste kohta.

„Peamised probleemid, millega vastajad on teadustööde tegemisel kokku puutunud, on seotud autorsuse ja korruptsiooniga, sealhulgas autoriteedi mõju ja onupojapoliitikaga,“ lisas Espenberg.

Eestis tegutsevate eetikakomiteede tööd pidasid uuringus osalenud väga vajalikuks, kuid leidsid, et komiteede töö on aeglane ja takerdub vormilisse bürokraatiasse. Sageli ei pöörata uuringu sisule suuremat tähelepanu ega tunta uuringuvaldkonna nüansse. Teaduseetika peaks aga olema teadustöö oluline osa, mis annab tunnistust teadusuuringute kvaliteedist ja usaldusväärsusest.

Seega soovib teadlaskond, et Eestis oleks kestlik ja läbipaistev süsteem, mis toetaks teaduseetikaalast koolitust ja teadlikkust ning võimaldaks väärkäitumise juhtumeid läbipaistvalt menetleda ja asjakohast nõu saada.

„Järgmisena on kõige tähtsam kokku leppida vastutus eri institutsioonide vahel. See peab olema teadlastele ja teistele asjaosalistele arusaadav, nii et teaduseetikasüsteem muutuks tõhusamaks ja tooks Eestile kasu,“ ütles Espenberg.

Uuringu tulemuste põhjal valmisid praktilised soovitused, kuidas Eesti teaduseetikasüsteemi edendada. Uuringu koostajad on öelnud, et tuleks arendada nõustamis- ja koolitussüsteemi, tagada väärkäitumise juhtumite sõltumatu ja läbipaistev menetlemine, tõhustada eetikakomiteede tööd ning luua teaduseetikat koordineeriv üksus.

Eesti Teadusagentuur kavandab juba esimesi samme teaduseetika toetamiseks. Siret Rutiku avaldas lootust, et ka Haridus- ja Teadusministeerium jõuab koostöös Sotsiaalministeeriumi ning Maaeluministeeriumiga selle uuringu tulemustele ja ettepanekutele tuginedes võimalikult pea kokkuleppele edasises tegevuskavas.

„Poliitiliselt sõltumatu teaduseetikat koordineeriva üksuse moodustamine on vajalik ka selleks, et oleks võimalik luua Eesti teaduseetika voliniku ametikoht ja osaleda Euroopa Liidu teaduseetika edendamises,“ ütles Rutiku. Kui Eestis selle ametikoha loomises kokkuleppele ei jõuta, on oht jääda ilma Euroopa Liidu teaduseetika arendustööst ja koostöövõimalustest.

Uuringus osales 47 asutust, sealhulgas avalik-õiguslikud ülikoolid, rakenduskõrgkoolid ja teised teadus- ja arendusasutused, ning küsitlusele vastas 520 inimest. Lisaks tehti 13 individuaalset süvaintervjuud ja kaks fookusgrupiintervjuud. Uuringut rahastas SA Eesti Teadusagentuur RITA programmi kaudu Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Eesti riigi vahenditest.