Hiina asus juba aastaid tagasi välja arendama uut Siiditeed. Viimasel ajal on see hiigelprojekt, millega püütakse rajada uus kaubatee Hiinast läände, pälvinud rohkem ka avalikkuse tähelepanu.

Hiina kavandatav uus kaubatee ei kulge vaid üht rada pidi, vaid sellel on kaks peamist haru: üks mööda maismaad, teine India ookeani kaudu. Ka Eesti ei ole jäänud Hiina kavatsustest kõrvale. Loodavasse hiigeltaristuprojekti on planeeritud teiste seas Läänemere-äärsed veeteed ja sadamad. Eestit puudutab otseselt Tallinna–Helsingi tunnel, millesse hiinlased on avaldanud soovi investeerida.

Hiinlaste huvi ja suurenev mõju maailmas on tekitanud küsimusi ja kõhklusi muu hulgas ka Eestis. 17. veebruaril toimus Tartu Ülikoolis aruteluõhtu „Arktika suurenev olulisus: Hiina ja Läänemeri“, kus TÜ teadlased Marju Lauristin, Urmas Varblane, Dong Lisheng ja Viacheslav Morozov ning Kesk-Hiina Ülikooli professor Aleksander Lust pidasid teemakohased lühiettekanded.

Hiina kasvav jõud

Aruteluõhtu üks korraldajatest ja esinejatest Aleksander Lust ütles oma ettekandes, et Hiina käes on suur võim maismaal, kuid uue Siiditee projektiga kasvatab ta oma võimekust ka merel. See omakorda mõjutab tervikuna Hiina majanduslikku, kultuurilist ja militaarset suutlikkust.

„Kui aga Läänemere-äärsed maad oma kaardid õigesti mängivad, võib ka siin piirkonnas sellest projektist majanduslikku kasu saada,“ sõnas Lust. Tema sõnul huvitab Läänemeri Hiinat eelkõige majanduslikel põhjustel osana võimalikust arktilisest Siiditeest, mida Hiina kavandab Põhja-Jäämere kaudu.

„Põhja-Jäämerel, kus ilmaolud ja laevatamistingimused on rasked, peab Hiina tegema koostööd näiteks Venemaa ja Norraga, et kaubalaevad ei jääks jäävangi,“ rääkis Lust.

Samas tõi Lust esile, et Hiina on püüdnud siiski näidata ka oma sõjalist potentsiaali, näiteks 2017. aastal Venemaaga peetud mereväe ühisõppust võib pidada sümboolseks kättemaksuks lääneriikidele. Nimelt on USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa merevägi alates 2015. aastast patrullinud Hiina rajatud tehissaarte lähistel, et tagada rahvusvaheline laevaliiklus, kuid Hiinale see meeltmööda ei ole.

TÜ Euroopa Liidu – Venemaa uuringute professor Viacheslav Morozov lisas samuti, et Hiinal ja Venemaal ei ole plaani luua ühist sõjalist liitu, küll aga võivad neil olla ühised huvid: näiteks on Venemaale kasulik, kui Hiina õõnestab NATO ja Euroopa Liidu autoriteeti.

Teisalt on Venemaa huvides takistada Hiina üha kasvavat jõudu, mistõttu puudub kahe riigi vahel usaldus. Sestap ei ole Venemaa ja Hiina reaalne sõjaline koostöö võimalik, põhjendas Morozov. Usaldamatusele annab kaalu juurde ka tõsiasi, et Hiina ei ole tunnustanud Krimmi Venemaa territooriumina.

Kolm Siiditeed

Nagu eespool mainitud, püüab Hiina laiendada oma haaret ka Arktika suunal. Sellest annab tunnistust Hiina uus põhjapolaaralade poliitika, mille kohaselt ta määratleb end Arktika-lähedase riigina. „Kui jää põhjapoolusel kliimasoojenemise tõttu üha enam sulab, soovib Hiina rajada veel ühe kaubatee Euroopasse mööda Põhja-Jäämerd, sest see on lühem ja mitte nii tiheda laevaliiklusega kui Malaka–Suessi–Vahemere marsruut. Need plaanid jäävad aga kaugemasse tulevikku,“ märkis Aleksander Lust. Seni ei ole jää põhjapooluse lähedal veel merekaubaveo jaoks piisavalt sulanud.

Uue maismaataristu põhjapoolses harus on Hiinal huvi ehitada välja raudteeühendus Norrast läbi Soome Tallinnani, et ühendada see Rail Balticuga ning selle kaudu omakorda Poola ja Saksamaaga, selgitas Lust.

TÜ rahvusvahelise ettevõtluse professor Urmas Varblane ütles, et uue Siiditee loomist ei ole enam paslik nimetada initsiatiiviks, kuna ehitamine juba käib. Tema hinnangul on üks selle projekti tagamõtetest Hiina presidendi soov näidata oma tähtsust ja jätta jälg ajalukku.

Samas sõnas Varblane, et Tallinna ja Helsingit ühendav tunnel oleks meile majanduslikult iseenesest väga kasulik – see tähendaks Eesti ja Soome turu ühendamist ja palkade võrdsustumist.

Andmete suur väärtus

Varblane tõi esile, et lähitulevikus ja juba praegu on suurimaks kaubandusharuks andmevahetus: aastatel 2005–2014 kasvas rahvusvaheline andmevahetus 45 korda ning suur osa sellest toimub just Hiina ja lääneriikide vahel.

TÜ sotsiaalse kommunikatsiooni professor Marju Lauristin meenutas, et Euroopa Parlamendi liikmena tegeles ta andmete ja privaatsuse küsimusega. Seepärast teab ta, et Euroopa Liidu uus andmekaitsemäärus töötati välja just eelkõige Hiina tehnoloogia kasvu ajel, mitte peaasjalikult Google’i reguleerimiseks ega selleks, et sätestada, milliseid pilte lasteaia veebilehel üles panna.

„Hiina jaoks on 50 aastat võrdväärne ühe sekundiga,“ märkis Lauristin. Ta selgitas, et hiinlased on väga kannatlikud ja kavandavad oma ettevõtmisi pikalt ette. Eestlased oma ratsionaalsusega on tema arvates hiinlastega üpris sarnased.

„Me peaksime olema nagu siil – arendama oma teadmisi, kuidas Hiina ühiskond toimib ning kuidas see mõjutab Euroopat ja ülejäänud läänemaailma. Hiina silmapaistev tõus on toimunud viimase 10 aasta jooksul, aga mis saab 20–30 aasta pärast? Nende muutuste ettenägemiseks peame olema targad ning aru saama Hiina kultuurist ja ühiskonnast. Targad saame olla vaid teadmiste poolest, mitte kunagi aga militaarselt,“ rõhutas Lauristin.