Ülikooli kauaaegse ja teeneka ametniku Karl Laaguse mälestuskildudes avaldub 1919. aasta 1. detsembri meeleolu kahetisus väga tabavalt: ühelt poolt käisid Narva rindel veel vihased lahingud iseseisvuse eest, teisalt valdas küllap tervet Eestit, iseäranis aga Tartut rõõmus elevus omaenda ülikooli avamise pärast.

Laagus kirjeldab: «Esimene detsember Anno MCMXIX. Väljas niiskest, jäisest udust ja sompust nõretav sügisilm. Tänavatel pori katteks pisut lumeräämet. Ülikooli hoonetel ja linna majade katustel liiguvad loiult, nagu väsinult Eesti trikolori udus vettinud voldid. Pea keskpäevani valgustatud äriakende taga siblivad ja askeldavad oma toimingutes inimesed. Rohekat kaitsevärvi «Marsi» veoautod röögatavad ja ruttavad porist lirtsuvatel tänavatel üks sinna, teine tänna, kandes turjal võib-olla laenguis, raskeid mürske, vaenlase peletuseks eemale kohast, vanast Taaralinnast, kus uus Alma mater, Alma mater Tartuensis valmistub pidulikult avama oma põue kõigile teadust ja tööd igatsejaile.»

Hallivõitu hilissügisesest linnast ülikooli peahoonesse astunud lähemaid ja kaugemaid külalisi võtsid vastu heledalt valgustatud ning vanikutega kaunistatud trepid, mis viisid sama hiilgavasse aulasse. Eesti rahva vaimseid püüdlusi sümboliseeriv klassitsistlik sammassaal oli pühalik-tõsise ilmega inimesi viimseni täis kiilutud. Hinnanguliselt oli aulas 1200–1500 osavõtjat.

Kohal viibisid peaminister Jaan Tõnisson, haridusminister Konstantin Treffner, Soome saadik, Helsingi Ülikooli professor Kaarle Krohn, Ameerika Punase Risti esindaja, Asutava Kogu liikmed, väljapaistvad ühiskonnategelased, üliõpilasorganisatsioonide delegaadid ja paljud teised.

Aktus algas suure hulga auvõõraste pikaleveninud saabumise tõttu alles pool tundi pärast keskpäeva Vanemuise sümfooniaorkestri avamänguga ning Gustav Suitsu kirjutatud ja Tartu linnapea Ants Simmi ette kantud proloogiga: «Veel purskab tuld ja suitseb sõja kuri kraater, / kui valguse uus andja avand alma mater / siin oma uksed vanad veerul vaikse mäe, / mis esimest, ei viimast rõõmupidu näe.»

Järgnesid Jaan Tõnissoni ja ülikooli kuraatori Peeter Põllu pidukõned, milles rõhutati eesti rahva vajadust olla vastuvõtja kõrval ka andja, sest nüüd, mil eestlastest olid saanud Gustav II Adolfi ning teiste kunagiste valitsejate pärandi täieõiguslikud pärijad, tuli neil hakata looma omaenda vaimukultuuri.

Edasi peeti veel kümneid tervituskõnesid ja loeti ette aktuse alguseks kohale jõudnud õnnitlustelegramme. Tervitustega jõuti ühele poole alles õhtupoolikul. Aktus lõppes tormilise poolehoiuavaldusega Narva rindel sõdivatele eesti sõjameestele.

Õhtul oli Vanemuise teatri suures saalis pidusöök umbes neljasajale kutsutud külalisele. Tasub mainida, et sõjas olev väikeriik otsustas toidu kõrvale alkoholi mitte pakkuda. Sellest hoolimata oli üritus kohalviibijate mälestuste järgi igati meeliülendav: peeti rohkelt kõnesid (eesti keele kõrval ka saksa, prantsuse, läti, inglise ja soome keeles) ning kanti ette veelgi tervitustelegramme.

Õieti tähistati eesti ülikooli avamist pidusöökidega üle terve Tartu. Eraldi oli korraldatud õhtusöök näiteks neile ülikooli teenistujatele, kes Vanemuisesse ei mahtunud. Samuti toimusid hoogsad peod üliõpilasorganisatsioonide konvendihoonetes. Kirjalikke tervitusi ja auaadresse saabus äsja avatud ülikoolile nii kodu- kui ka välismaalt veel järgnevatel päevadelgi hulgaliselt.

Nõnda avati rahvusülikool täpselt aasta pärast ülikooli ülevõtmist Saksa okupatsioonivõimudelt. Pärast rõõmupidu ootas aga suurem töö alles ees ja kulus veel aastaid, enne kui eesti ülikool suutis talle pandud lootusi vähehaaval täitma hakata. Igatahes oli nüüd rajatud alus selleks, et kindlustada eesti rahva arenemine ja jäämine kultuurrahvaks.