Selle aasta sügist iseloomustav rahvusülikooli juubelihõng jõuab alma mater’ist väljapoole ETV saatesarja «Rahvusülikooli sajand» kaudu. Saatejuht Urmas Vaino karisma ja siiras huvi Tartu Ülikooli vastu nakatab ka televaatajaid.

Vaino räägib, et enne sarja tegemist ei olnud tal Tartu Ülikooli kohta põhjapanevaid arvamusi, kuid nüüd on temast saanud lausa fänn. «Pean tunnistama, et sõna fänn on mulle tegelikult vastukarva. See on kuidagi higine ja õllene, aga mis seal salata, vale see ei ole – olen Tartu Ülikooli fänn!»

Varem oli ülikool temani jõudnud vaid siin õppinud sõprade-tuttavate kaudu. Üksnes veidi tugevam kokkupuude tekkis siis, kui üks ta lastest magistriõppesse astus. «Kuid mis sel lapsevanemal ikka ülikooliga pistmist on? Mina tegelesin rohkem kolimise kui õppega,» märgib Vaino.

Nüüd on aga tema suhe ülikooliga hoopis teine. Tal on keeruline nimetada üht erilist põhjust, miks Tartu Ülikool on hingelähedane, kuid tema hinnangul on ülikooli üks peamistest võludest see, et iga siin õppinu kannab selle mõju endaga kaasas omal moel. 

«Maailmas on väga palju Tartu Ülikoole – sama palju, kui on vilistlasi. Muidugi on asju, mida kõik näevad ülikooli juures samamoodi, näiteks peahoonet ja selle kuut sammast, aga inimesi panevad tegutsema eri asjad,» arutleb Vaino.

Ise ta Tartus õppinud ei ole ning mõnikord on ta mõlgutanud ka kahetsusmõtteid, et on ühika- ja tudengielust ilma jäänud. Sarja tehes mõistis ta, et see kogemus on kindlasti tähtis, kuid Tartu Ülikooli väärtuslikkust tuleb mõõta hoopis teises skaalas. 

Ülikooli jälg on kõikjal

«Ülikool on muu hulgas koht, kuhu tullakse oma ambitsiooni või kutsumust täide viima. Nii oli see rahvusülikooli loomise ajal, kui professoritest oli vajaka, ja ka nõukogude ajal. Kroonijuveelid on Juri Lotman ja Rein Taagepera. See kõik on siin kogu aeg juhtunud, aga ma lihtsalt polnud sellele varem mõelnud,» tõdeb ta ning loodab, et saatesari toob selle väärtuslikkuse ka vaatajani.

«Tartu Ülikool on eesti edu back office. – See on miski, mis väljastpoolt vaadatuna ei paista kohe silma, nagu postiteenus: paki saab kätte, aga selle teekonda ei näe. Ma ei taha öelda, et Tartu Ülikool ei ole väljapaistev, vaid et see hoiab töös kogu ühiskonna süsteemi. Selline privileeg on vähestel riikidel,» mõtiskleb Vaino.

Ta ütleb, et on oma töös näinud väga palju organisatsioone, kuid mitte midagi sellist nagu Tartu Ülikool. See loob organisatsioonina inimeste jaoks tingimusi ja olusid, et nad saaksid oma unistusi täide viia ja elutööd teha. See on süsteem, mis Vaino hinnangul puudutab kõike. «Ma ei kujuta ette, kas on valdkonda, kus ei oleks Tartu Ülikooli jälge. Isegi TTÜ ja maaülikool pole puutumatud – need lõigati ju otse Tartu Ülikooli küljest ära,» arutleb ta.

Vaino on veendunud, et ülikooli juured on igal pool. Mida kõike ei oleks, kui poleks olnud rahvusülikooli loomise kindlat veendumust … See olevat lausa mõeldamatu. Ta palub oma sõnade ülepaisutatuse pärast isegi vabandust, kuid toob siiski paralleeli loodusteadustega, öeldes, et sama võimatu oleks ette kujutada füüsikat ilma valguseta.

Saade sündis koostöövaimus

Vaino meenutab, et enne rahvusülikoolist jutustava saatesarja tegemist hoiatati võttemeeskonda akadeemilise maailma keerukuse ja isepäiste iseloomude eest, kuid midagi sellist ei ole ta kohanud. 

«Me oleme võib-olla lasknud rääkida õigetel inimestel ja küsinud õigeid küsimusi, aga see on siiralt öeldes olnud erakordselt meeldiv koostöö!»

Ühe saate jaoks viis võttegrupp ühikasse seal pea nelikümmend aastat tagasi elanud seltskonna, soliidses eas härrasmehed Olav Osolini, Raul Rebase, Mati Vihmani ja Kalev Vapperi. 

«Viisime nad tuppa, kus nad kunagi elasid. Selle intervjuu ajal polnud poolteist tundi võimalust ega ka vajadust midagi küsida,» meenutab Vaino. «Nad lihtsalt rääkisid: kunagisest olmest, pirukatest, pekiviiludest taskus. Väga tore oli näha, kuidas härradel tuli kõike seda meenutades näkku erutusepuna.»

Vaino selja taga on sarja toimetus ja ülikooli töötajad, kes on teda ülikooli ajaloo ja praeguste tegemistega kurssi viinud. Neid inimesi on umbes poolsada. Mõistagi käis ta koos võttegrupiga poole aasta jooksul Tartus loendamatu arv kordi. Vaino märgib, et saate tegemine oli otsekui logistiline projekt, ja lisab muheledes, et ülikoolis on küll palju neid, kes pealinna vahet sõidavad, kuid saate tegijad oleksid neile väärikad konkurendid. 

«Kui oleks Tallinna ja Tartu vahet sõitjate edetabel, siis me oleks seal kindlasti sees!»

Vaino tunnistab, et see, mis televaatajani jõuab, on vaid killuke saate jaoks kogutud ja salvestatud materjalist. Kui kõik saatesarja osad on eetrisse lastud, on plaanis avaldada ka eetriaja piirangu tõttu välja jäänud intervjuud, mida on tundide kaupa. 

«Oleme vaikselt arutanud plaane, mida salvestistega peale hakata. Kindlasti anname need vaataja käsutusse, kuid praegu ei ole veel selge, millisel kujul.»

Vaino õpingud eluülikoolis

Urmas Vaino ise ei ole Tartu kuue samba kutset tundnud. Ta tunnistab, et tema haridustee on olnud heitlik ja ülikool jäi pooleli. Tallinna Ülikoolis on ta õppinud sotsiaaltööd ja ettevõtluskoolis Mainor võtnud mitmesuguseid kursusi. 

«Õppimise oskus ei ole rattasõit, mis jääb. Kui võtta paus, on hiljem tagasi minna raske. Kõige suurem probleem on see, kuidas õppimist muu elu ja töö kõrvalt korraldada.»

Kui nüüd tekiks võimalus, siis läheks ta õppima ajalugu või psühholoogiat. Tema hinnangul võiks psühholoogia olla ajakirjaniku tööks väga hea stardiplatvorm, sest see seletab, kuidas inimesed mõtlevad.

Pärast keskkooli pidi Vaino hakkama kohe ise leiba teenima, sest lõpetamisega samal aastal sündis ta perre esimene laps. Juba gümnaasiumi ajal oli ta koos sõbraga teinud diskoritööd ja tantsitanud vilkuvate tulede paistel koolikaaslasi. Samuti oli neil õnnestunud tantsumuusikat lasta Pirita kunagises baaris Regatt.

Samal ajal hakkas Eesti Raadio avama uut kanalit Raadio 2. Konkursi käigus otsiti diskoreid ja Vaino osutus väljavalituks. Kandideerimiseks pidi esitama saate idee. 

«Ehkki see saade oli mõeldud ühekordsena, trükiti pealkiri järsku saatekavas ära ja nii hakkasingi pihta. See oli muidugi piinlik saade, õnneks seda alles ei ole,» meenutab Vaino.

Sellest, et miski on mäda, andis märku kogenud kolleeg Allan Roosileht. Ta tuletas algajale meelde, et intervjuud ei pea alustama sellega, kus küsitletav on sündinud, kasvanud ja koolis käinud.

Toona 19-aastasel värskel raadiotegelasel Vainol käisid aga jutusaates külas prominentsed isikud: Andrus Vaarik, Hagi Šein, Carmen Mikiver, Siiri Sisask. 

«Nad kõik püsisid seal ja rääkisid tund aega!» imestab Vaino tagantjärele. «Ega neil olnudki sel ajal väga teisi kohti, kus niimoodi rääkimas käia. Nemad ju ei teadnud, kui vana ma olen. Vaatasid, et pikk mees, ja püsisid saates.»

Kaua see piinlik pidu ei kestnud, sest peagi hakkas Vaino tegema ärikanalit, mis tähendab praeguse arusaama järgi sisuturundust. «Olen reklaaminud seal ka sigarette,» julgeb ta tunnistada. «Tõmbasime eetris suitsu ja rääkisime, kui head need on.» Nüüdseks on needki ajad möödas.

Raadiost järgmine samm oligi ETV, kus Vaino töötab praeguseni.