17. mail korraldas Tartu Ülikool arengukonverentsi, kus arutleti ülikooli pikaajalist arengut suunavate valikute üle ning otsiti indu uute sihtide seadmiseks ja ühiselt nende poole liikumiseks. Avaldame konverentsi ühe esineja, Ilmar Raagi kõne lühendatud kujul.

Kuidas sünnib muutus ühiskonda? Peamiselt tugineb see kahtlusele, et inimene ei kontrolli inimühiskonna arengut. Hoolimata sellest, et püüame pidevalt oma tegevust mõtestada, näeme, kuidas sündmused toimuvad ka ilma, et oleksime teadlikult neisse panustanud.

Kui vaatame poliitiliste süsteemide arengut, näeme, et seal toimub pidevalt võõrandumine. Oleme välja mõelnud mingisugused süsteemid, mis võivad üheaegselt toimida nii pikaajalistes perspektiivides kui ka lühiajalistes impulssides. Valimiskampaaniate ajal näeme, et meile pakutakse ainult lühiajaliste impulsside rahuldust.

Valimiskommunikatsiooni peamine sisu ongi selline: täna luban teile midagi ja kui minu valite, peaksite juba homme selle asja saama. Sinna on juba eos sisse kirjutatud suur rahulolematus. Niipea kui valimised on läbi, tuleb hakata kompromisse tegema ja tuleb välja, et suur osa sellest, mida lubati, ei saa nagunii teoks.

Miks me ikkagi neid lubadusi usume ja sellise enesepettusega tegeleme? Kus me kontrolli kaotasime? Mina kutsun seda kaasaegse ühiskonna võõrandumiseks iseendast. Toon siinkohal mõned näited.

2000. aastate keskel arenes Eesti majandus tormitiivul. Tavalised inimesed ei saanud pangakontorist mööda jalutada ilma, et neid oleks sisse tõmmatud ja neile laen pihku surutud. Üks suure panga pankur ütles mulle, et prognooside järgi on selge, et tegelikult ei ole inimestel raha nende laenude tagasimaksmiseks. Miks nad siiski laene jagasid?

Kõik pangad nägid, et kriis on tulemas, keegi ei tahtnud aga olla esimene, kes laenude väljasurumise lõpetab. Nii oleks juba enne kriisi algust oma turuosa kaotatud. Pigem loodeti, et kui kõik korraga kriisi satuvad, jäävad vähemalt tugevamad ellu.

Umbes samal ajal oli suur arutelu teemal, et kvaliteetajakirjandus on jõudnud kriisi. Euroopa Ringhäälingute Liidu aastakongressidel räägiti, kuidas veebimeedia tappis ajakirjanduse. Veeb sundis süsteemile peale meeletu töökiiruse, mis tähendas, et enam ei jõutud materjali läbi töötada ja sisu ei pruukinud olla kvaliteetne.

Seletus sellele oli enam-vähem samasugune nagu pankade puhul: tihe konkurents sundis mõtlema tarbija vahetule käitumisele. Tänu veebile saadi reaalajas teavet selle kohta, mida inimesed tegelikult loevad. Ja paraku eelistati kvaliteetajakirjandusele teistsugust sisu. Keegi ei julgenud ainult kvaliteetajakirjandust pakkuda, sest kardeti meediaturult välja langeda. Üldine taseme langus oli protsessi sisse kirjutatud.

Jõuame poliitikanäite juurde. Olen kohanud paljusid intelligentseid poliitikuid. Olen aga sattunud ka jutuajamistesse, kus poliitik räägib Eesti ühiskonna ees seisvatest päris probleemidest, aga ütleb siis, et erakonna juhatus või reklaamiagentuur ei lase tal sellest avalikult rääkida, sest see teema pole populaarne.

Näiteks teati juba 1990. aastate keskpaigas, et 10–15 aasta pärast on Eestis palju vähem koole, sest lihtsalt lapsi on palju vähem. Mulle tundus, et kuna see demograafiline fakt on nii selge, hakatakse kohe riiklikul tasemel ennetustööga tegelema ja sellest murest rääkima. Seda ei juhtunud aga veel vähemalt viis-kuus aastat. Ühiskonna avaliku kõne standardid olid veel määratud laulva revolutsiooni aegse beebibuumi optimismistandardite järgi ja taolist negatiivset nooti ei julgenud keegi oma kõnedesse võtta.

Siis hakkasid esimesed poliitikud poolihääli möönma, et meil on tulemas demograafiline probleem. Ja äkki oli vaja teha drastilisi otsuseid: ilma õpilasteta külakoole kinni panna. Ma arvan, et osa poliitikuid on veel praegugi eitamise seisundis ja arvavad, et see on tuleviku probleem, millega ei ole veel vaja tegeleda.

Eksisteerib olukord, kus teatud mõtted millegipärast ei lenda või juhivad süsteemi valed mõtted. Valedele mõtetele pole piisavalt tugevat vastukaalu.

Kuidas ideed üldse ühiskonnas toimivad? Ülikoolides valitseb tihtipeale seisukoht, et kui me suudame piisavalt hea idee välja mõelda, siis hakkab see idee ühel hetkel iseenesest lendama. Päriselt näeme aga, et selleks, et idee leiaks positiivse tõlgenduse ja vastava käitumise, on vaja vähemalt kahte lisakomponenti: ideele peab olema sobiv kontekst ja peab olema inimesi, kes tahavad selle tõlgenduse alusel midagi ette võtta.

Mõtleme tagasi poliitikanäitele. Poliitik on aru saanud, et ühiskonnas on olemas ebapopulaarne probleem, millega tuleks tegelikult tegeleda. Idee on olemas, aga ta saab aru, et sotsiaalne või kultuuriline kontekst ei soosi selle ideega väljatulekut. On vaja kriitilist hulka inimesi, kes tunnetaksid probleemi tõsidust veel enne, kui poliitik on avalikult midagi välja pakkunud.

Tartu on midagi sarnast näinud juba mitmel korral: 1987. aasta fosforiidivastane kampaania, hiljutine vastuseis tselluloositehasele. Pärast selliseid sündmusi ei olnud poliitikutel enam võimalik sellest teemast mööda vaadata.

Eesti arengu puhul on räägitud, et Eesti erakonnad – nagu kõik Eesti asjad – on väga väikesed ja väike on ka nende uurimisvõimekus. Mingi probleemi läbitöötamiseks peavad nad kellegi teise poole pöörduma. Välismaal on sellisteks asutusteks enamasti mõttekojad. Need tekitavad kriitilise massi, et poliitikutel oleks võimalik mingid teemad avalikkuse ette tuua.

Alma mater, mis on praegu see muudatus, mida meie valmistame ette, et see oleks Eesti poliitilises diskursuses kõigile arusaadav ühine teema? Mille eest meie praegu võitleme? Just ülikool peab olema see koht, kus mõte tuuakse ühiskonna ette niimoodi, et mitte keegi ei saa seda eirata, et mingid lühiajalised eesmärgid ei paistaks säravamana kui pikad perspektiivid.

Kui miski peaks olema ühiskonnas kaalukeel, siis võiks see olla ülikool.