Sõna areng vajab enda kõrvale üldjuhul ajamäärust. Selleks, et hinnata liikumist, muutumist, õppimist, on vaja teada, kust alustati ja kuhu on jõutud. Ka ülikooli uue arengukava loomise valguses tahame üle vaadata, kust ülikoolina tuleme, kus oleme ja kuhu suundume.

Samas tuleb silmas pidada, et ülikoolid on paljuski ajatud. Ülikoolide tähendus ja vastutus, aated ja eesmärgid ei muutu ajas kuigi palju. Lisaks on ülikool piirideta. Teadus on piiriülene ja hariduse kvaliteeti mõjutab järjest enam see, kui palju on meie üliõpilased saanud kogeda õppimist teistsuguses kultuuriruumis.

Professor Marlon Dumas osutas ühel hiljutisel rektori ideehommikul, et rahvusvahelistumine ei ole mitte ülikooli eesmärk, vaid vahend tippu jõudmiseks. Ambitsioonikas pealkiri «Tartu Ülikool maailma saja parima ülikooli hulka» ei ole uitmõte, vaid tegelik liikumissuund. Riigi ja ühiskonna toel on see teostatav. Mitte ehk järgmise arengukava viieaastase välba jooksul, aga see on siht, kuhu jõudmiseks on meil eeldused olemas.

Me vajame läbivat muutust hoiakutes: kui mitte ainult Haridus- ja Teadusministeerium, vaid kõik ministeeriumid tugineksid riiklikes strateegiadokumentides arusaamale, et Eesti vajab edukas olemiseks maailmatasemel teadusülikooli, siis oleks üsna tõenäoline, et ühel päeval on Eestis vähemalt üks ülikool, mis kuulub maailma saja parima hulka. Üks, mitte null.

Tõsi, sellist ühiskondlikku kokkulepet peab toetama ka vastav finantsraamistik. Kas möödunud jõulude ajal sõlmitud riigimehelik teaduslepe ikka peab või tõdetakse riigieelarvestrateegiat kokku leppides, et raha ei ole ehk noorte doktorikraadi taotlevate ja doktorikraadiga tippude kõrgharidussüsteemi toomine ja seal hoidmine ei ole prioriteet? Kui poeme rahapuuduse taha, siis valime tee, kus meil on küll kuus avalik-õiguslikku ülikooli, aga andekad noored lähevad laia maailma ning eri põhjustel kohale jäävaid tippe survestame ise konkurentsipõhist raha otsima.

Tahame või mitte, aga me peame alustama arutelu selle üle, kas Eesti riik ikka suudab tasuta kõrghariduse ise kinni maksta. Samamoodi tuleb lõpetada meie teadlaste ja õpetajate järelkasvu toetamisel rahapuuduse ettekäändeks toomine, sest nende kätesse peame usaldama tuleviku Eesti. Kui me seda praegu ei tee, ei ole meil üsna pea ka tarka ja rikast majandust, mis suudaks üht tõelist klassikalist ülikooli üldse ülal pidada.

Väljavõte rektor Toomas Asseri kõnest ülikooli arengukonverentsil