Alexander Stewart viitab Tartu Ülikooli õppetöö olulisele probleemile, mida on tegelikult näha ka kõrghariduses ja hariduses üldisemalt.

Loomulikult on see üldistus, aga kardan, et see on õige: meie õpetamissüsteem ja praktika soosib suure mahu teadmiste pindmist omandamist. See tähendab lühiajalist meeldejätmist, selle asemel et süveneda, omandada oskusi, luua seoseid ja saada asjadest tegelikult aru.

Õppimise teatud järgus ja osa ainete puhul on vaja saada teemast lai ülevaade, kuid on ülitähtis, et õppimine ei jääks sinna pidama. Pindmist õppimist soosivad paljud õpetamispraktikad, sh loengu pidamine (vs. arutelu) ja valikvastustega test (vs.süvitsi minevad küsimused) hindamisvahendina. 

Väikese mahuga ained on üks osa sellest probleemist. Seejuures pole asi mitte niivõrd aine mahus, vaid selles, et tudeng peab ühel semestril tegelema kümne eri teemaga ja ühessegi pole tal piisavalt aega süveneda. Peale pindmise õppimise soodustamise on sellisel killustatusel teisigi puudusi: tekib oht, et ainete sisu kattub või ei haaku, kuna iga õppejõud «teeb» oma väikest tükki.

Õpetamine, millega soositakse pindmist õppimist, jätab petliku mulje, nagu oleks õppejõud katnud suure osa teemadest ja andnud palju teadmisi, aga see pole õppija suhtes aus. Pindmiselt omandatud teadmised ununevad kiiresti ja kasu on neist seetõttu vähem kui väiksema mahuga tarkuse süvitsi omandamisel.

Kui vaadata praegust pilti, on kolmepunktiseid või väiksema mahuga aineid Tartu Ülikoolis 64%. See on selgelt suurem probleem humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas, kus on selliseid aineid koguni 74%. Mujal on nii väikse mahuga ainete osakaal 53% (meditsiiniteaduste valdkond) ja 60% (loodus- ja täppisteaduste valdkond) vahel, mida on ka kindlasti liiga palju.

Kõigi uute õppekavade loomisel juhitakse sellele aspektile tähelepanu. Minu soe soovitus on mõelda ka praegusi õppekavu uuendades võimalustele, kuidas aineid lõimida ja süvitsi õppimist toetada.