Kosmos on justkui segu millestki müstilisest ja võimatult keerulisest
FOTO: Taavi Torim / Wikimedia Commons

Miks Eesti vajab kosmoseprogrammi?

Essee

Kui miski on ilmvõimatu, siis tavatseme seda eesti keeles võrrelda raketiteadusega. Kui tahame kellestki lahti saada, saadame ta viisakalt kõneldes kuu peale.

Kosmos on justkui segu millestki müstilisest ja võimatult keerulisest, mis aga huvitab ja inspireerib igaüht. Näib, et nii on see olnud ammustest aegadest peale.

Siiski oleme alles viimase poole sajandi jooksul suutnud loodusjõude päriselt trotsida ja planeedist Maa füüsiliselt kaugemale minna. Kuigi taevakeha, milleni oleme jõudnud, on vaid meie lähim kaaslane Kuu, on sinna jõudmine olnud äärmiselt raske. Miks oleme meie – inimesed, riigid, organisatsioonid, ettevõtted – selle teekonna siiski ette võtnud? Sest kosmosest on saanud inimeste igapäevaelu vältimatu osa.

Mitte keegi ei suuda kosmost vallutada, hallata ja kasutada üksi. Kuid arengutempo on kiire ja mahajääjaid järele ei oodata. Iga endast lugupidav Euroopa Liidu eesistujariik korraldab kosmosenädala või vähemalt -päeva. Rahvusvaheliselt tähistatakse esimese satelliidi saatmist orbiidile (4. oktoobril 1957), esimese inimese jõudmist kosmosesse (12. aprillil 1961), esimese inimese esimest sammu Kuul (20. juulil 1969) ja veel mitut esimest. Korraldatakse rahvusvahelisi kosmosele pühendatud üritusi ja igal kosmoseriigil on oma saavutused, kuhu paigutub ka Eesti esimese satelliidi start 7. mail 2013.

Tartu Ülikoolis on kosmosega seotud peaaegu saja töötaja igapäevatöö. Hoolimata Eesti pikast ja uhkest kosmoseteaduse ajaloost oleme saanud riigina süsteemses arendustegevuses kaasa rääkida vaid kolm aastat (alates 1. septembrist 2015), mil oleme olnud Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) täisliige. Natuke kauem, alates 2004. aastast, oleme Euroopa Liidu (EL) liikmesriigina saanud olla partnerid koostööprojektides.

Praegu kujundab EL oma kosmosepoliitikat aastaiks 2021–2027. Selleks on järgmisse finantsraamistikku kavandatud 16 miljardit eurot. Poliitika põhieesmärgid on tagada kvaliteetsed, moodsad ja turvalised andmed ning teenused, mis põhinevad kosmosetehnoloogial – näiteks positsioneerimine, satelliitside ja Maa-seire. Siht on suurendada nende ühiskondlikku ja majanduslikku kasulikkust EL-i kodanikele, tagada EL-i turvalisus ja strateegiline sõltumatus. Seeläbi tugevneks ka EL-i roll üleilmses kosmosesektoris.

Teekond 2050

ESA teadusprogrammi alus on pikaajaline tegevuskava. Uudsed tehnoloogilised lahendused, mis võimaldavad universumiuuringuid, tuleb sageli konkreetsetest ülesannetest lähtudes leiutada. Põhjalike konsultatsioonide käigus sõnastatakse ambitsioonikad küsimused, millele peab kosmosemissioonide abil vastused leidma. Praegu viiakse missioone ellu kava «Cosmic Vision 2035» («Kosmiline visioon 2035») järgi, kuid ESA on juba alustanud järgmise programmi «Voyage 2050» («Teekond 2050») planeerimist. See tähendab, et just nüüd tuleb aru pidada selle üle, millised teaduslikud katsumused või seni lahenduseta küsimused seisavad järgmise põlvkonna ees: on see tumeaine, mustad augud, gravitatsioonilained või hoopis elu võimaldavad tingimused mõnel uuel planeedil?

Eriline on, et esimest korda saavad kosmoseprogrammi kujundamisel kaasa rääkida kõik huvilised, mitte vaid teadusringkonnad. Juuni lõpuni on avatud küsitlus, millega ESA soovib teada saada avalikkuse suhtumist uutesse uurimissuundadesse. Kokku tehakse küsitlus vaid kaheksas keeles, millest üks on meie eesti keel. ESA teadusdirektori Günther Hasingeri sõnul on ESA liikmesriikide arvamus väga vajalik, sest ESA missioone rahastavad liikmesriigid – see tähendab nende maksumaksjad – ning arvamusküsitlus aitab suurendada kodanike kaasatust ja omanikutunnet.

Samal ajal on endiselt tähtis, et teadlased, teadusharud ja loomulikult kosmoseagentuurid ühendaksid oma pädevuse ja jõupingutused. Seetõttu saavad ka teadlased praegu pakkuda kosmoseprogrammile uusi ideid või taotleda osalust teemade hindamise meeskonnas. Eriti oodatud on noorte osalus, sest just nende kanda jääb uue kosmoseprogrammi elluviimine.

Miks peaks Eesti kaasa lööma?

Lühike vastus on: sest me suudame! On tõsi, et kosmosevaldkond on raske ning vajab eri valdkondade koostööd – ma ei pea silmas ainult astronoomiat ja satelliidiehitust, vaid selliseid alasid nagu andmeteadus, masinõpe, küberturvalisus, tark- ja riistvara eritingimused, inimese füsioloogia ja psüühika vastupidavus, eetika, poliitika ja palju muud. Eestis on senine tegevus põhinenud projektidel ja paljuski üksikute entusiastlike inimeste jõupingutustel, kuid see on andnud meile ka rahvusvahelises kogukonnas usaldusväärse partneri maine. Kuidas muidu saaksid meie teadlased kuuluda konsortsiumisse, mis esitas selle aasta aprillis ESA-le uue komeedipüüduri missiooni ettepaneku? Kätte on jõudnud aeg tagada pikaajaline ja süsteemne areng, koondada ressursse, valmistada ette uus põlvkond insenere ja teadlasi ning luua stabiilne partnerite võrgustik.

Kui mõtleme suurelt, ületame väikese riigi ja rahva hirme ning mõttemalle. Terviklikust kosmoseprogrammist võivad võita kõik: loodusteadlikku mõtteviisi kujundav haridus, maailmatasemel teadus, tipptehnoloogiat ja suure lisaväärtusega tooteid pakkuvad ettevõtted. Võidab ka töökatest, tarkadest ja hoolivatest inimestest koosnev ühiskond. Kaotajaid ei olegi.

Süsteemne programm tähendab ministeeriumide tihedat koostööd ning Eesti tugevatel külgedel rajanevat strateegilist arusaama sellest, kuidas saada võimalikult palju kasu. Eesti suur küsimus on, kuidas tasakaalustada intellektuaalset ja majanduslikku arengut. Neid probleeme lahendamata ei saa panustada ka ühiskonna üleilmsesse arengusse ega elukeskkonna säilimisse.

Kristjan Jaak Peterson on kõigile tuntud luuletusse «Kuu» kirjutanud järgmised read:

Kas siis selle maa keel

laulu tuules ei või

taevani tõustes üles

igavikku omale otsida?

/…/

Siis ma võtan teid,

selge, sinise taeva

tähed, maa pealt

kõrge isamaa poole

rõõmuga vaadates laulda;

siis ma laulan sind,

öösekuningas, kuu!

Nii nagu kuu ja tähed on 200 aastat tagasi andnud inspiratsiooni eesti keele ja kultuuri elluäratamiseks, vajab meie ühiskond ka praegu inspiratsiooni arenguks, loomiseks ja pingutuseks. Tartu Ülikool võiks rahvus- ja teadusülikoolina olla uute suurte ideede käivitaja, sest Eestil on võimalused ning suure teadlikkuse ja teadmiste pagasiga inimesed, kes suudavad maailma paremaks muuta. Lähme Kuu peale!

Anu Reinart

Tartu observatooriumi direktor

ajakiri [at] ut.ee

Jaga artiklit