Eesti elukestva õppe strateegias 2020 on ühe kitsaskohana esile toodud asjaolu, et õpetaja elukutse ei ole atraktiivne: noorte ja meesõpetajate osakaal ja õpetajakoolitusse astujate konkurss on väike ning õpetajaks õppinud ei lähe kooli tööle.

Õpetajaamet ei ole olnud Eesti noorte eelistus, aga selle maine on gümnaasiumilõpetajate silmis hea ning nende hinnangul võimaldab õpetajaamet arstiameti järel teha oma igapäevatöös enim ühiskonnale korda minevaid tegusid. Kuigi õpetajakoolitusse astujate keskmine hinne on tavapärasest parem, on õpetajaks õppima asujate riigieksamite tulemused keskmisest kehvemad, selgus TNS Emori uuringust.

Eesti Hariduse Info­süsteemi (EHIS) andmetel töötas eelmisel õppeaastal Eesti üld­hariduskoolides 14 905, kutseõppeasutustes 2062 ja koolieelsetes lasteasutustes 7909 õpetajat. Üldhariduskoolides ja kutseõppeasutustes olid pooled õpetajad möödunud õppeaastal 50-aastased ja vanemad. Sealjuures 60-aastaseid ja vanemaid õpetajaid oli vastavalt peaaegu viiendik ja veerand. Kolm aastat tagasi oli 30–49-aastaseid õpetajaid Eesti koolides OECD riikide keskmisega võrreldes märksa vähem.

Õpetajate hulk tervikuna, sealhulgas nooremate kui 30-aastaste õpetajate hulk, on üldhariduskoolides ja koolieelsetes lasteasutustes viimase kaheksa aastaga kasvanud – nooremaid kui 30-aastaseid õpetajaid on üldhariduskoolides 12% ning koolieelsetes lasteasutustes 9% rohkem. 4% võrra on üldhariduskoolides aga vähenenud 30–39-aastaste õpetajate osakaal ning 40–49-aastaseid õpetajaid on nii üldhariduskoolides kui ka koolieelsetes lasteasutustes 11% võrra vähem.

Lahkutakse kiiresti

Rahvusvaheliste uuringute põhjal ei ole koolide põhi­probleem see, et uued õpetajad ei hakka tööle haridusvaldkonnas, vaid see, et õpetajakoolituse lõpetanud ei lähe üldse õpetajaks ja uued õpetajad lahkuvad koolist juba paari aasta järel.

Elika Kriit töötas veel mõni aasta tagasi õpetajana, aga on nüüdseks leidnud endale muu ameti. Nagu paljud teised, oli ka tema lapsena kooli mängides unistanud õpetajaametist, aga paraku erineb reaalsus lapsepõlveunistusest tublisti.

«Ma usun, et õpetajal peavad olema teatud iseloomuomadused, näiteks kannatlikkus ja rahulikkus. Minus paraku neid jooni väga ei ole,» ütles Kriit. Vajadus tunni jooksul pidevalt ühtesid ja samu õpilasi noomida, et nad õppetööd kaasa teeksid, väsitas ta lõpuks ära.

Kriit meenutab, et teda ärritas ka see, kui vähe õigusi on õpetajal. «Lastele on justkui kõik lubatud, aga hoidku taevas, kui õpetaja julgeb neid kuidagi korrale kutsuda. Siis saab õpetaja lapsevanemate käest pahandada.»

Muidugi on õpetajaametis ka palju toredat, aga paraku rikub tõrvatilk meepoti. Palju­kirutud õpetajapalga suhtes Kriit kuigi kriitiline polegi, sest aastatega on see ikkagi tõusnud, aga palju oleneb tema sõnul sellest, millise koormusega õpetaja töötab.

Õpetajaametit peab endine pedagoog Kriit väga tähtsaks ja vastutusrikkaks, aga ometi ei piisanud sellest, et ka ta ise jätkaks tööd klassi ees. Tagant­järele on tal hea meel, et sai üsna kiiresti aru enda sobimatusest sellesse ametisse. «Tööga rahulolematu õpetaja ei ole hea ka õpilaste jaoks,» tõdes ta.

Alustavate õpetajate seas on palju neid, kelle kõrgeim haridus ei ole omandatud õpetajakoolituse alal.

Viimase seitsme aasta andmete põhjal on äsja alustanud õpetajatest pool oma kõrgeimal haridustasemel läbinud õpetajakoolituse, ülejäänud on asunud õpetajana tööle teistelt erialadelt.

Niisugune õpetaja on ka Rannar Park, kes on õppinud inglise keelt ja kirjandust, kuid mitte läbinud õpetajakoolitust. Sügisest saati on ta töötanud Kadrioru Saksa Gümnaasiumis inglise keele õpetaja ning klassijuhatajana.

Enne õpetajaks asumist oli Park aastaid kooliteed tallanud, seekord tuli aga õppeaasta temani teisiti. Et kool on talle nõnda tuttav koht, eeldas ta, et on 1. septembril vana rahu ise. Ometi ajas pelgalt mõte sellest, et keegi pöördub tema poole sõnadega «õpetaja Park», esimest korda klassi ette astudes hirmu peale.

Pargi sõnul ajendas teda õpetajaks asuma soov aidata kaasa sellele, et noored avastaksid koos töötamise võlu.

Oma kooliajast meenuvad talle korrad, kui koostööd tehes oleks ülesanne lahendatud tõenäoliselt palju kiiremini ja paremini, ent kooli individualistlikud meetodid pärssisid seda.

«Taheti kasvatada üksikuid hunte, kes ei kohkuks millegi ees, et ise edasi jõuda. Õnneks paistab, et üha enam arenevad koolid selles suunas, et ilma koostööta ei tehta ära suurt midagi. Õpilased, kes suudavad teha teistega koostööd, saavad tulevikuks parema ettevalmistuse,» rääkis ta.

Kooliajal tööle

Uuringust «Õpetajakoolituse lõpetanud ja alustavad õpetajad EHISe andmetel» on selgunud, et kolmandik kõigist õpetajakoolituse lõpetanutest on asunud tööle juba õpingute ajal. Viiendik lõpetanutest asub õpetajana tööle lõpetamisele järgneval õppeaastal ja viiendik ei ole 2017/2018. õppeaasta andmete järgi õpetajana tööle asunud.

Kaks või rohkem aastat pärast lõpetamist töötab EHIS-e andmetel õpetajana aga kõigest 12% lõpetanutest. Suur hulk alustavaid õpetajaid ei jää ka kuigi kauaks tööle sellesse õppeasutusse, kus nad oma karjääri alustavad.