Tartu Ülikoolis nii tudengi kui ka õppejõu rollis olnud Jorgen Matsi huvi psühholoogia ja spordi vastu sai alguse juba põhikoolis. Nüüdseks on mitmekülgsete kogemustega mees veendunud, et edu või heaolu sõltub paljuski teadlikult kujundatud keskkonnast.

Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis õppinud Matsi lausub, et oli kooli ajal aktivist, kes käis kõnevõistlustel, osales Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu töös ja tegi hoolega sporti.

«Vanemad lubasid mul proovida kõike, mis vähegi meeldis. Nõnda mängisin tennist, lauatennist, korvpalli ja jalgpalli ning olin kõiges suhteliselt halb,» meenutas Matsi. Nüüdseks on ta pikalt juhtinud spordiklubi Võimla tegemisi. See on Eesti esimene ja Tartu suurim vabavõitlusele ehk MMA-le ning Brasiilia ju-jutsule pühendunud klubi.

Mõte hakata teiste spordialade asemel harrastama hoopis üht jaapani võitluskunsti tekkis Matsil gümnaasiumi eel. Mõni aasta hiljem, kui ta oli Tartusse tulnud, otsustas ta koos samasugust huvi tundnud sõbraga teha veel ühe sammu edasi.

«Otsustasime ülikooli esimesel aastal, et paneme kõrvale selle traditsioonilise võitluskunsti asjanduse, millega paljud inimesed tegelesid, ja hakkame oma käe peal tegema realistlikku värki,» kirjeldas ta Võimla asutamislugu. Nüüdseks on sellest möödunud juba 15 aastat ning tänu sõpradele ja toetajatele on spordiklubil hea hoog sees.

Selge psühholoogiahuvi

Asjasse pühendamatuile võib too sportlik vabavõitlus näida üsna karmi ja kohati ehk vägivaldse alana. Nõnda tekib küsimus, mismoodi psühholoogi kutsumusega Matsi seda spordiala enda jaoks mõtestab. Ilmneb, et nüüdseks aktiivsest võistlusspordist loobunud mehele oli vabavõitluses võistlemine oluline kahel põhjusel: «Üks asi oli soov kogeda seda kõige ekstreemsemat inimene-inimese-vastu-tunnet, mida selles võitlusspordis on võimalik kogeda. Teisalt tahtsin seda teha selleks, et olla tulevikus parem treener.»

Enese proovilepanek ja piiride kompamine näib Matsil olevat veres. Enne ülikooli minemist teadis ta täpselt, et soovib esimese valikuna tudeerida just psühholoogiat. Erinevalt teistest koolidest oli see aine Sütevaka kooli õppekavas põhjalikult esindatud. Matsi sõnul sattus ta põhikoolis lugema psühholoogiaraamatuid ning eesmärk inimestest ja iseendast paremini aru saada tundus väga põnev.

«Lugesin õpetaja innustusel Jungi ja teisi psühhoanalüütikuid, mis mu huvi veelgi süvendas,» meenutas ta. Psühholoogiat hoopis teisiti mõistma pani nooruki aga Sigmund Freudi teose «Inimhinge anatoomiast» saatetekst, mille autor on TÜ psühholoogia instituudi juhataja professor Jüri Allik. Matsile meeldis väga see kriitiline kommentaar, mis motiveeris teda loovalt mõtlema.

«Olin seniajani ehk psühholoogiast valesti aru saanud ja ühekorraga selgus, et valdkonnas on peale psühhoanalüütika mõjuga autorite veel teisigi tahke,» tunnistas ta.

Siiski polnud toonased taipamised veel täielikud, sest gümnaasiumi ja ülikooli vahel ajateenistuse läbinud noormeest ootas esimesel kursusel psühholoogiat õppides hulk avastusi. Nõnda sai Matsi ruttu aru, et psühholoogiamaailm on palju laiem, kui ta seni oli arvanud.

«Statistika ja uurimismeetodite osas oli teemasid, millest mul enne polnud mingit aimu. Varem oli mu suhtumine selline, et psühholoogil pole matemaatikat üldse vaja,» ütles Matsi.

Silmi avav rebaseaasta

Tudengipõlvele tagasi vaadates arvab Matsi, et enim mõjutasid teda Jüri Allik, Marika Rauga silmi avanud uurimismetoodika kursus ja Jaanus Harro loengud, mis panid ta vaimustuma neurokeemiast.

«Peeter Tulviste ning Aaro Toomela panid mind mõtlema kultuuripsühholoogia ja inimese olemuse peale, Aavo Luuk oli aga suurepärane juhendaja,» lisas Matsi.

Matsi kaks suurt lemmikut ehk sport ja psühholoogia said kokku spordipsühholoogia õppetoolis. Sellele alale töölesaamise eest võlgneb ta tänu Aave Hannusele, keda nimetab Eesti spordipsühholoogia grand not old lady’ks. Esimestel ülikooliaastatel tegeles Matsi võitluskunstiga tervelt neljal-viiel õhtul nädalas ning sattus treeningusaali vahel ka hommikuti.

«Seepärast pole ma olnud ühegi tudengiorganisatsiooni liige,» põhjendas ta.

Võitlussport innustas Matsit õppima spordipsühholoogiat ja nõnda võttis ta bakalaureuseõpingute ajal kehakultuuriteaduskonnas kõik erialal pakutud ained. Bakalaureusetöö tegi ta võistlusärevusest, kogudes selleks andmeid Eesti võitlussportlastelt. Kuna Matsi oli toona ainus üliõpilane, kes spordipsühholoogia vastu nii suurt huvi tundis, võeti ta õppetooli töömahu suurenedes laborandiks.

«Üsna ruttu hakkasin pidama ka loenguid ja lõpuks võtsin mingiks perioodiks Aave Hannuselt üle peaaegu kogu bakalaureuseastme spordipsühholoogia õppetöö,» meenutas Matsi.

Bakalaureuseõppele järgnes magistriõpe ning seejärel doktorantuur. Samal ajal hakkas Matsi tegema veel enam sporti ning läks ka kognitiiv-käitumisteraapia väljaõppesse.

«Oli õnnelik juhus, et sel kursusel osales ka Ambromedi kliiniku juhataja ning neil läks just vaja psühholoogi,» rääkis Matsi. Pärast pooleteise aasta pikkust praktiseerimist tuli langetada valikuid, kuna kõike korraga enam teha ei jõudnud. Nii võttis ta doktorantuurist paberid välja ning jätkas tööd psühholoogi ja õppejõuna.

Pere kasv muutis prioriteete

Järgmine murdepunkt saabus Matsi ellu 2013. aastal, mil perre sündis esimene laps.

«Jäin koju isapuhkusele ning tõmbusin ülikoolist ja aktiivsest psühholoogitööst tagasi, samuti lõpetasin võistlemise professionaalses vabavõitluses,» jutustas ta. 

Järgmised viis aastat tõid veel kaks last ning nende kasvatamisele pühendatud kodusema elu. Sellal töötas ta aeg-ajalt psühholoogina ja pidas rohkelt avalikke loenguid treeningumotivatsioonist, psühholoogiast ja ka enesehoolest ehk vaimse tervise hoidmisest.

Mullu sügisel läks Matsi uuesti tööle, sest IT-ettevõte Pipedrive vajas inimest, kes koolitaks ja nõustaks töötajaid.

Aastate vältel on Matsi pidanud arvukalt avalikke loenguid nii toitumisest kui ka motivatsioonist. Kuna valdkonnad on laiad ja teavet väga palju, siis kuidas ta end teemadega kursis hoiab?

«Olen hästi tänulik psühholoogia alushariduse eest, mis andis arusaama, kuidas teadus toimib ning mis on selle süsteemi plussid ja miinused. Samuti sain teada, kuidas lugeda teaduskirjandust ja millised on head eksperimendid,» rääkis Matsi.

Sestap üritab ta jälgida mõningate toitumisteadlaste sõnavõtte ning veebiajakirju, mis kajastavad uusimaid teadusuuringuid.

«Toitumise valdkonnas püüan end kursis hoida värskeima teadusinfoga ja kujundan või muudan oma seisukohti selle põhjal,» tõi ta näite. Ühe hiljuti loetud põnevaima teosena nimetas ta Stephen Guyeneti raamatut «Hungry Brain». Motivatsiooni teemal loeb Matsi eelkõige populaarteaduslikke õpikuid ja keskendub teiselt poolt ka käitumisteraapia mudelitele.

Sobiva keskkonna loomine

Kui liita kokku Matsi töine tegevus, mitmekülgsed huvid, spordiklubi eestvedamine, trennide tegemine ja juhendamine ning esmajoones kolmele lapsele isaks olemine, siis saab kokku aukartustäratavalt palju ülesandeid. Kuidas motivatsioonikõneleja selleks kõigeks ise motivatsiooni leiab? Matsi arvab, et oluline on luua endale sobiv keskkond.

«Mul on spordiklubi ja trennikaaslased, kes küsivad õhtuti, mida ma päeval tegin, või soovivad, et ma trenni annaks. Mul on tööalaselt alati õnnestunud teha asju, mis on huvitavad,» on ta rahul. Seega muudab õigete valikute tegemise lihtsamaks kombinatsioon juhusega leitust ja ise teadlikult kujundatud keskkonnast.

Inimesed tunduvad Matsile huvitavad ning see paneb teda uurima, õppima ja probleeme lahendama, olgu siis tegu töö, spordi või enesearenguga. Keskkond, isikuomadustest tulenev huvi ja väärtused on tema jaoks kolm peamist alustala.

«Mõtlen tihti sellele, mis on minu jaoks tähtis ja milline inimene ma soovin olla, sest oluline on see, mida ma ise väärtuslikuks ja oluliseks pean,» kinnitas ta.