«Tere! Mina olen füsioterapeut Mari. Teil oli eile operatsioon. Kuidas täna enesetunne on?» Selliste tervitussõnadega algavad minu tööpäevad Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia osakonnas, kui astun palatitesse, kuhu on toodud päev varem opereeritud patsiendid.

Mõni patsient vastab «ei ole viga», mõni ütleb, et õlg või puus valutab. Kui lühike sissejuhatus tehtud, tutvustan operatsioonijärgseid harjutusi. Jälgides, kuidas voodis lebaja opereeritud ala- või ülajäset liigutada suudab, saan ühtlasi hinnata jäseme liikumisulatust ja lihasejõudu. 

Eakamate patsientide suutlikkus on väga erinev, seda mõjutab nende varasem füüsiline vorm: need, kes on varem ise liikunud ja oma igapäevatoimetusi iseseisvalt teinud, on üldjuhul ka kiiremad taastuma.

Harjutusi tehakse tavaliselt meelsasti kaasa, kuid aeg-ajalt leidub neidki, kellele on vaja mitu päeva järjest selgitada, miks on juba esimesel päeval pärast operatsiooni tarvis hakata ennast liigutama – haiglasolek ei tähenda pidevat voodis lebamist.

Harjutused tehtud, hakkan patsiendile õpetama istumist ja seismatõusmist. Terve inimese jaoks on need iseenesestmõistetavad toimingud, mida tehes ei mõtlegi, kuidas täpselt neid teha. 

Kui inimesele on aga näiteks reieluumurru tõttu paigaldatud luu kinnituseks naelad, kruvid või plaat, siis ei olegi nii lihtne oma keha püsti ajada. 

Esiteks on liigutused aeglasemad ja  kohmakamad, teiseks on lõigatud jäset palju raskem juba voodi serva poole nihutada, kolmandaks ei ole ka kõik liigutused ja kehaasendid lubatud.

Istumatulek ning võimaluse korral ka seismine on aga olulised, et ei tekiks operatsioonijärgseid tüsistusi, näiteks kopsupõletikku või trombi. Nii on teinekord vaja lausa murda inimese seisukohta, et ta hakkab ennast liigutama alles kodus.

Traumatoloogia osakonnas kedagi üldjuhul väga kaua ei hoita, kuid füsioterapeutide eesmärk ongi nende mõne päeva jooksul õpetada patsient võimalikult iseseisvaks, et ta saaks koduste toimetustega hakkama.

Istumise ja seismise järel alustame olenevalt traumast ja ravijuhistest kas juba samal või järgmisel päeval kõnniga. Ka see on täiesti igapäevane tegevus, mida on vaja uuesti õppida. 

Alajäsemetraumaga patsiendid kasutavad kõndides esialgu kõrget tugiraami, et keharaskust opereeritud alajäsemele mitte kanda, aga ka selleks, et vältida kukkumisohtu. Patsiendi suutlikkuse alusel võetakse järgmisena kasutusele küünarkargud.

Sama ärevil kui patsient

Mäletan hästi päeva, kui pidin patsienti õpetama trepil karkudega kõndima. Olime saanud seda õpingute ajal kursusekaaslastega üksteise peal proovida, aga tegelikus olukorras mul kogemus puudus. Usun, et olin sisimas sama ärevil kui patsient, kellele lugesin trepist tõustes kaasa: «Terve jalg ülemise astme peale, seejärel kargud ja kipsis jalg järele.» Laskudes jällegi vastupidi: «Kargud ja kipsis jalg alumisele astmele, siis terve jalg järele.» 

Kui patsient oli kümme minutit hiljem suutnud turvaliselt 11 astet tõusta ja väikese puhkepausi järel ka laskuda, juubeldasin sisimas uhkusest nii tema kui ka enda üle – hakkama saime!

Patsientidega suhelda ja neile taastumise põhimõtteid selgitada ei ole ma kartnud. Mulle on juba lapsest saadik meeldinud inimesi kuulata ja nendega vestelda. 

Tavaline oli näiteks see, et rongiga sõites poetasin ennast pärast ema nõusoleku saamist mõne lahke ilmega memme kõrvale vaikselt istuma, et siis hetke pärast juba jutuajamist alustada.

Elukogemus on aidanud

Oma huvide ja maailmavaadete tõttu jõudsin esimese hooga õppima Tartu Ülikooli hoopis eesti filoloogiat ja tegelesin palju aastaid võru keele uurimisega. Ka see töö eeldas suulist suhtlust. Elukogemus, mille sellelt erialalt kingitusena kaasa sain, on mind füsioterapeudi töös palju toetanud.

Mõni aasta tagasi otsustasin teha kannapöörde. Olin juba tegelnud jooga ja vesivõimlemisega, õppinud eesti filoloogia teadurina töötamise kõrvalt vahelduse mõttes massaaži ning märganud, et ise mõõdukalt aktiivne olles ei jää mu alaselg pikki päevi töölaua taga istudes enam valusaks. 

Massaažikursustelt oli mind jäänud vaevama vajadus ammutada põhjalikumaid teadmisi inimese anatoomiast. 

Paar aastat selle mõtte käes praadinud ning leidnud end aasta jooksul päris mitu korda arutlemas oma peas selle üle, mida edasise eluga peale hakata – pensionini on ju veel nii palju aastaid! –, asusin otsima edasiõppimisvõimalusi.

Massaažiõpingud mind otseselt ei huvitanud, küll aga leidsin just tänu neile füsioteraapia. Eriala kirjeldust lugedes täitis mind elevus. Jah, see võiks küll olla just see, tundsin sisimas. 

Mitmesugune tagasiside

Kui pool aastat hiljem oma mõtted avalikuks tegin, sain igasugust tagasisidet. Ühed vaimustusid nagu minagi, teised jällegi suhtusid mu edasipürgimisse kahtlevalt. Jäin aga oma soovile kindlaks ning asusin 2014. aasta sügisel Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis füsioteraapiat õppima.

Kool on mul nüüd lõpetatud ja uuel erialal olen töötanud poolteist aastat. Erialavahetust ei ole ma kahetsenud. 

Töösse lisab põnevust seegi, et kõik patsiendid ja kliendid on erinevad. Inimeste isikupära, nendega suhtlemine, neid ümbritseva keskkonna ja harjumuste väljaselgitamine, nende füüsilise suutlikkuse ja sooritusvõime parandamine ning edusammude jälgimine süstivad minusse head tunnet, et olen endast midagi andnud.

Uue eriala õppimise soovi paljastades kohtasin ka inimeste erisuguseid arusaamu füsioteraapia olemusest – kuulen neid aeg-ajalt siiani. Levinud seisukoht on see, et füsioteraapia võrdub massaažiga; mõnel juhul arvatakse, et füsioterapeudid hindavad inimese rühti.

Mis on füsioteraapia?

Tegelikult ei ole füsioteraapia ei üks ega teine, vaid on lai valdkond, mille sees on mitu kitsamat suunda. Füsioteraapias tegeldakse igas vanuses inimestega, imikutest eakateni. 

Eri vanuserühmad eeldavad aga erinevat lähenemisviisi: lastega töötavad füsioterapeudid saavad vajalikud liigutused kätte mänguliste ülesannete kaudu, täiskasvanutele saab koostada kindlad harjutuskavad. 

Erisugust käsitlust vajavad ka näiteks neuroloogiliste kaebustega, luumurdudega või kopsuhaigustega patsiendid. Omaette võimalus on asuda tööle spordifüsioterapeudina. Erialasisene suundade paljusus on hea, sest nii on võimalik leida endale meelepärane töö. 

Töövõimalusi rikastab seegi, et füsioterapeute vajatakse nii kliinilises keskkonnas kui ka erapraksistes – oma olemuselt on need kaks küllaltki erinevad.

Kui tulla nüüd tagasi massaaži juurde, siis on ka füsioteraapias meetodeid, kus tuleb sõna otseses mõttes käed külge panna. Tavapärane spaamassaaž see siiski pole. 

Füsioterapeut kasutab vajaduse korral oma töös kindlaid käelisi võtteid selleks, et vähendada lihaspingeid, vabastada päästikpunkte, parandada liigeste liikuvust ja pehme koe elastsust, rakendada passiivseid venitusi jne.

Ka massaaži teeb füsioterapeut lihastepõhiselt, keskendudes kindlale lihasele või lihasrühmale, lähtudes kliendi kaebustest ja füsioterapeutilisest hindamisest. 

Massaažiklientidel soovitan üldjuhul teha mõnd lihtsat harjutust, millega nad saavad ennast ise aidata. 

Parimal juhul näen oma tööd selliselt, et pärast füsioterapeutilist hindamist kavandame koos teraapia eesmärgid, seejärel teeb klient minu juhendamise järgi harjutuskava ning siis kasutan teraapia teises pooles käelisi võtteid.