Alates oktoobrist on ajakirjas ilmunud keeleõppeteemaline artiklisari, kus saavad sõna Tartu Ülikooli välistöötajad ja kohalikud keeleasjatundjad.

Eesti ja üldkeeleteaduse instituudi soome-ugri osakond on ilmselt üks ülikooli rahvusvahelisemaid üksusi. Sakslane Gerson Klumpp, komi Nikolai Kuznetsov, ungarlannad Krisztina Tóth ja Andrea Nad ning soomlased Juha-Matti Aronen ja Tiina Nahkola on vaid osa sealsetest eri rahvuste esindajatest.

Lihtsam oleks loetleda osakonnas töötavaid eestlasi, sest nende üleslugemiseks piisab ühe käe sõrmedest. Ehkki kaks kolmandikku töötajatest on pärit mujalt, on nende ühine töökeel siiski eesti keel.

«Soome-ugri osakonnas räägime inglise keeles ainult siis, kui meil on väliskülalised, kes muid keeli ei valda. Igapäevane töökeel on ikkagi eesti keel, või siis ungari keel, mida ka peaaegu kõik meist räägivad. Väiksemad seltskonnad kasutavad omavahel suheldes ka teisi keeli,» räägib osakonna juhataja, soome-ugri keelte professor Gerson.

Küll aga on ettevalmistamisel osakonna esimene ingliskeelne magistriõppekava, mis annaks võimaluse soome-ugri keeli ja kultuure õppida Lääne-Euroopast ja kaugemalt pärit välismaalastel, kellel see võimalus seni on puudunud. Igaks juhuks suhtub osakond sellesse aga ettevaatlikkusega – peab olema kindel, et ingliskeelne magistriõppekava ei tule eestikeelse arvelt.

«Võiks olla näiteks tingimus, et õppima võib tulla küll ilma eesti keelt oskamata, aga õpingute lõpuks peaks inimene olema võimeline eesti keeles õppima,» viitab Gerson.

Nii lühikese aja jooksul võib see aga probleeme tekitada ja eeldaks intensiivseid keelekursusi, et loengute sisust korralikult aru saada.

Kõige lihtsam oleks see ilmselt soomlastele. Tiina tuli Tartusse tööle kolm aastat tagasi eesti keelt oskamata, kuid õppis põhiasjad kohalike kolleegide kinnitusel selgeks juba esimese kuuga. Kolm semestrit käis ta töö kõrvalt keelekursustel ja ka praegu täiustab oma eesti keele teadmisi pidevalt.

«Põhioskused aitas kiiresti omandada töö: siin on koosolekud eesti keeles, kogu töökeskkond on põhiliselt eestikeelne, nõu küsida sai nii kolleegidelt kui ka üliõpilastelt. Alguses oli see muidugi väga väsitav, sest kui kõigest aru ei saa, tuleb kogu aeg pingutada,» meenutab Tiina.

Hääldus jutu mõtet ei sega

Kõige raskem olevat õige hääldus, eriti valmistavad peavalu vältevaheldus ja täpitähed. «Tavaliselt on nii, et kui saan uue inimesega tuttavaks, jõuan öelda kaks lauset, enne kui öeldakse: «Aa, te olete Soomest!» Aga sellest, mida ma öelda tahan, saadakse ikka aru,» muigab Tiina.

Teistel, kelle emakeel eesti keelega nii sarnane ei ole, on vaja rohkem õppida. Komimaalt pärit soome-ugri keelte lektor Nikolai tõdeb, et eesti keel ei ole sugugi lihtne: reegleid on palju, aga erandeid veel rohkem.

«Praegu tundub muidugi, et eesti keel on väga lihtne, sest oskan seda ega mäleta enam, kui raske oli tegelikult alustada. Komi keel on eesti keelega võrreldes väga selge ja reeglipärane, erandeid on vähe. Eesti keele teisel ja kolmandal vältel ei tee ma siiani vahet. Meil ei ole näiteks ä-häälikut ja eriti raske oli alguses hääldada kombinatsiooni t + ä,näiteks sõnas «tänav»,» toob 1994. aastal Tartusse tulnud lektor näiteid.

Õppekorralduse spetsialist Andrea, kes on Eestis elanud alates 2000. aasta suvest, kinnitab, et täpitähtede õppimine on keeruline ka ungarlastele. Toonased keelekursuste õppejõud lohutasid aga poolnaljatades, et õ-häälikut ei oska ka saarlased õigesti öelda, nii et selle pärast ei tuleks üleliia muretseda.

Ungari keele külalislektor Krisztina meenutab, et tema suhtuski eesti keele rääkimisse algusest peale loominguliselt. Ungaris Miskolci Ülikoolis keelt ja kirjandust õppinud Krisztina pidi kohe esimesel kursusel valima, kas soovib ühe võõrkeelena õppida eesti või soome keelt. Valikut aitasid teha metshaldjatest ja seenekuningatest jutustavad eestikeelsed muinasjutud, mida eesti keele rühma õppejõud makilindilt mängis.

«See oli armastus esimesest kuulamisest. Õppisin veidi aega Tartus vahetusüliõpilasena ja pärast ülikooliaega käisin Eestis ka puhkamas. Kui siia tööle tulin, läksin oma eesti keelega julgelt tudengite ette. Usun, et nii mitmedki üliõpilased tulid minu loengusse meelt lahutama, vaatama seda tädi, kes räägib naljakat eesti keelt,» naerab Krisztina.

Enda sõnul on ungarlanna ammu leppinud, et ta eesti keelt kunagi täiesti selgeks ei saa ja räägibki oma eesti keelt. Nalja tegemine ja naljadest arusaamine on tema jaoks oluline suhtlusvahend ning eestlastega klapib ta seepärast hästi ka perfektse keeleoskuseta.

Väikeste erinevustega tuttav kultuur

Juba 14 aastat Tartu Ülikoolis töötanud soome keele ja kultuuri assistent Juha-Matti sõidab tihti Eesti ja Soome vahet. Mõlemad kultuurikeskkonnad, mis on omavahel küllaltki sarnased, on talle väga tuttavad. Ometi tekitavad laevareisid temas vahel segadust.

«Ma oskan mõlemas riigis kohalikuna käituda, aga üleminek ühelt teisele võib häirida. Sadamapiirkonnas ei kehti mingid reeglid. Kui Helsingis keegi trügib laevajärjekorras nagu eestlane või Tallinnas räägib mõni soomlane liiga kõvasti, tekib vahel tahtmine pahandada, et siin ei tehta nii. Kui sadamast välja saan, on jälle kergem. Eriti hea tunne on Tartusse jõudes – siin on kõik rahulik ja paigas,» võrdleb ta.

Ka Nikolai kiidab Tartu elu, millega ta ära on harjunud. Siia tulles oli kõik uus ja teistsugune, praegu tundub talle aga hoopis üle idapiiri Venemaale minek võõrana.

Nõukogude ajal peeti Eestit teistest liiduvabariikidest euroopalikumaks. Saksamaalt pärit Gerson kinnitab, et praegugi on Eesti samasugune nagu muu Euroopa.

«Ütleme nii, et kui sõidan Berliinist Eestisse, ei ole mul tunnet, et sõidan kusagile mujale. Me oleme samas kultuuripiirkonnas, mingit suurt erinevust ei ole tunda ega näha. See teeb teistele eurooplastele siin kohanemise ilmselt üsna kergeks,» ütleb ta.

Inglise keelega saab siin igal pool hakkama, aga eeskujulik osakond paneb teistele välistöötajatele siiski südamele, et eesti keele oskamine teeb siinse kultuuriga kohanemise veelgi kergemaks ja annab elule hoopis uue värvi.

Nikolai selgitab, et eesti keelt oskamata võib jääda oma mulli, kus saab lähemalt suhelda ainult väikese hulga inimestega. Poes saab küll ilma sõnadeta hakkama, aga kultuuri sedasi täiel rinnal tarbida ei ole võimalik.

«Mina tunneks ennast küll natuke alaväärsena, kui ümberringi räägitaks mingit teist keelt, mida ma üldse ei mõista. Kui lähed Lätti, on ju natuke imelik olla, kui siltidestki aru ei saa,» toob ta näite.

Isegi tavalisele välisreisile minnes on hea ennast kohaliku keele käibeväljenditega kurssi viia ning samamoodi aitab eeltöö sujuvamaks muuta teise riiki kolimise. Iseasi, kui pikaks ajaks ja mida sinna tegema minnakse.

Uue töö ja elukohaga kohanemine võtab nii ehk naa aega. Kui tööga kohe alustada, ei pruugi pärast pikka päeva keelekursustele minekuks üldse jaksu olla. Hea lahendus oleks keelt õppida juba enne teise riiki minekut või kohapeal enne töö alustamist.

Kannatlikkus tasub keeleõppes ära

Tiina rõhutab, et võõrkeelt õppides tasub kindlasti olla kannatlik. Ka tal on päevi, mil on tunne, et ei oska üldse eesti keelt rääkida. Seda, et ta kunagi kõik eesti keele sõnad ja reeglite erandid pähe saab, ei usu ta nagunii, aga seda polevat tarviski. Iga päev õpib midagi uut ja see teeb keele omandamise ainult põnevamaks.

Andreagi püüab ennast pidevalt arendada ja käib selleks kursustel. Õppekorralduse spetsialistina on tal palju kirjatööd ja nii on palju kasu olnud näiteks ülikooli keelenõuniku korraldatud teksti koostamise koolitustest.

Enesekindlust ja sõnavara kasvatavad välistöötajate sõnul nii kirjutamine, igasuguste tekstide, sh subtiitrite lugemine kui ka kõige tavalisem rääkimine.

«Mina soovitaksingi kindlasti rohkem suhelda, aga inimesed on erinevad. Üks julgeb ilma grammatilise veendumuseta rääkima minna, teine mõtleb enne igaks juhuks kümme korda ja kui päris kindel ei ole, siis ei ütlegi midagi. Aga kui vähegi võimalik, aitab suhtlemine,» räägib Nikolai.

Selleks pakuvad peale igapäevase töökeskkonna ja kolleegide võimaluse nii keelekoolitused, mille eest maksab ülikool, kui ka vabas vormis toimuvad keelekohvikud.

Osakonna juhataja Gerson soovitab teha motivatsiooni kadudes keeleõppes pausi, et lõpuks trotsi ei tekiks. Keeleõpe nõuab kannatust ja vahepeal oleks hea puhata.

«Minu kogemus on see, et keeleõpe on nagu laine: lähed edasi ja kõik läheb järjest paremini, aga siis tuleb langus ja tagasilöök. Mõnikord on päris raske, kui olen päeva jooksul rääkinud kolme keelt ja tahan õhtul e-kirja kirjutada, aga mingi sõna ei tule kuidagi meelde. Kuid siis tuleb järgmine laine, kus kõik on jälle hästi,» julgustab ta.