Elame ütlemata huvitaval ajastul. Praegu, mil Eesti on 100 aastat vana, saame üha veendunumalt tõdeda, et me pole enam need, kes olime eile. Tsiteerides riigimehi: mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi. Maailm meie ümber on muutunud, piirid on avanenud ning majandus ja teadus arenenud.

Majandusmaailmas on nii, et ettevõtted ja ärimudelid peavad olema võimelised kohanema, muidu ootab neid väljasuremine. Oma mõtetes peame olema alati üks samm ees. Mis juhtub siis, kui nutitelefoni kasutavad inimesed otsustavad, et neile ei ole enam pankasid vaja, sest piisab Monese’ist? Kas keegi mõtles ette, mis juhtub rahvusvaheliste kõnede ja rahaülekannetega, kui turule tulid Skype ja TransferWise?

Usun, et peame inimestena olema muutuste ees julged ja aktiivsed. Kui me ei suuda muutustega sammu pidada, kasvab oht, et me ei jää ellu. Ärimaailmas ootab sel juhul ees hukk või taandareng.

Nii juhtus soomlaste Nokiaga, mis oli aastakümneid olnud maailmavallutajate lipulaev. 1997. aastal läksid sama teed paljud firmad, sest pärast Venemaa turu kokkukukkumist ei suudetud piisavalt kiiresti maailmaturu avamerel suunda muuta. Kui sul on natuke suurem ja vanem ettevõte ning muutused ei jõua sulle piisavalt ruttu pärale, jookseb maailm sinust lihtsalt mööda.

Seda kõike silmas pidades on mõistlik küsida: kuidas muuta ärimaailma toimimismehhanismid pidevate muutuste keskkonnas vastupidavamaks? Kuidas suuta ühiskonnana tehnoloogiamuudatusi ära kasutada nii, et selles muutuste virvarris tekiks soodsam keskkond?

Paremuse suunas muutunud mõtlemine

Õppisin aastatel 1998–2003 Tartu Ülikoolis. Seejärel suundusin Saksamaale Aacheni tehnikaülikooli. Nägin, milline erinevus oli kahe ülikooli teadus- ja arenduskoostöös ettevõtetega. Kui tegin Saksamaal magistritööd, oli tavaline, et korra kvartalis tulid ettevõtted meie uurimisrühmale külla. Vastuvisiite tegid ka teadlased.

Koos arutasime, mida teeme meie, mida teevad nemad ja milline võiks välja näha meie ühine uurimistulemus. Selliseid asju ma toona Tartu Ülikoolis ei kohanud; koostöö oli pea olematu. Praegu näen, et oleme sakslastega samal tasemel ja teatud mõttes isegi neist ees.

Eestis on muutunud ennekõike mõtlemine. 2000. aastate alguses mõtlesid Eesti ettevõtted pigem lihtsakoelisele ärile – ostan odavalt, müün kallilt. Nüüd tähtsustatakse lisaväärtuse tekitamist ning toimub reaalne toote- ja teenusearendus.

IT-sektoris töötades näen, kuidas IT-firmad ja kiire kasvu faasis iduettevõtted tegelevad aktiivselt tootearendusega. Kogu iduettevõtete ringkond hingab selles rütmis. See on suuresti tootearendus digitööstuse võtmes, kuna ei kasutata ühtegi teist ressurssi peale ajude ja elektri.

Mulle tundub, et suuremas plaanis tegeldakse uuendustega vähem. Suurettevõtete juhtimisstiil on nende ülesehituse tõttu tihti bürokraatlik. Innovatsiooniprojekte võib olla mustmiljon, kuid tulemusi on näpuotsaga.

Teadusmaailmas peetakse tähtsaks publikatsioonide arvu, tulemused kipuvad jääma laborisse. Isegi kui teadlasel on huvi sealt välja murda, siis kuidas jõuda reaalsete rakendusteni?

Ambitsioonikas tudeng soovib õppida, kuid teooria kõrval vajab ta võimalusi hankida praktilisi kogemusi ja laiendada tuleviku nimel oma sotsiaalvõrgustikku.

Pole vahet, kas akadeemiline ringkond või tööstus – innovatsiooni tehes puudub meil tihtipeale vastav sõnavara või «tööriistakast» kõige uue juurutamiseks. Vajaka on teadmistest, kuidas ideesid tulemuslikult tootestada. See on arengupotentsiaali nõrkus. Seega on meil vaja õppida ja õpetada.

Koostöö alus on mõistmine ja usaldus

Olen arvamusel, et abiks võiks olla teaduse ja tööstuse kogukondlik koostöö. Pealegi on maailmas olemas päris head vahendid, mis on juba ennast tõestanud. Miks mitte neid Eestis tutvustada ja rakendada?

Üks selline võimalus on disainmõtlemine. Sealjuures on peamine, et seda kasutades ei pea olema õppinud disainer. Disainmõtlemine on tööriist, mida saab edukalt kasutada juhtimises ja innovatsioonis. Sellega ei otsita probleemile ühte lahendust, vaid käiakse läbi palju võimalusi ja valitakse välja tõhusaim.

Sellele mõeldes viis juhus mind kokku Tartu Ülikooli füüsiku Alvo Aabloo ning ettevõtlus- ja innovatsioonikeskuse juhataja Kristel Reimiga. Sündis multidistsiplinaarne projekt «GameChangers».

Mõte on tuua ühe laua taha õppima ja tööd tegema tudengid, teadlased ja ettevõtjad. Nii õpime üksteist tundma, tudeerimise ja töötamise kaudu kaotame eelarvamused ning püüame ühiselt asju muuta. Moodustub kogukond.

Innovatsiooniakadeemia programm «GameChangers»

Maailmas on populaarseid teenuse- ja tootedisaini võimalusi, mida meie ühiskond ja turg pole veel omaks võtnud. Neist ei teata suuresti ka akadeemilises ringkonnas.

«GameChangersi» mõte on selles, et kõik asjaosalised õpivad ühiselt kasutama tööriistu, mida saab rakendada uuenduslike lahenduste väljatöötamisel. Samuti toimub justkui ühine kultuurikümblus, kus üliõpilased ja teadlased aitavad oma ideedega lahendada ettevõtete probleeme. Osalised saavad aimu teistsugusest kultuurimaitsest, ja see kogemus on kindlasti rikastav.

Programm koosneb viiest moodulist ja kestab viis kuud. Õppimise käigus pöörame tähelepanu nii isiklikule arengule (väärtuste, eesmärkide ja ajajuhtimise kaudu) kui ka äriideede visioonile, strateegiale ja teostusele. Rohkem on töötube ja vähem loenguid.

Sellises formaadis vaatavad segameeskonnad osalevate ettevõtete püstitatud probleemidele ühiselt otsa ning teadvustavad, mida tähendavad nende jaoks tehnoloogilised ja ühiskondlikud trendid. Seejärel asuvad nad otsima lahendusi ning valideerima neid kasutajaintervjuudega ja näiteks häkatonil valmivate prototüüpidega.

Õppeperioodi jooksul katsetame hulgaliselt uusi tööriistu, et leida igaühe jaoks see õige võimalus, vähendada investeeringuriski ja maksimeerida soovitud tulemust.

Programm annab teadlastele, üliõpilastele ja ettevõtjatele võimaluse kõik õpivahendid läbi proovida ja selgeks saada. Nii mõistetakse eri töövahendite keelt ja tekib arusaam osalejate töömeetoditest. Tekib ühtne gild.

Vajame pidevalt uuenevat mõtlemist

Räägitakse, et kui tehisintellekt jõuab nii kaugele, et tekib superintellekt, siis võib see tähendada kas inimkonna hukku või siis surematust. Ma ei tea, kas uskuda seda või mitte, kuid üks on kindel: ümberringi toimub pidevalt ja väga palju muutusi.

Mulle tundub, et inimeste ja ühiskonnana peame olema paindlikud ja nende muutustega kohanema. Kohanemisvõime saab aina olulisemaks nii üksikisikute, ettevõtete ja asutuste kui ka kogu ühiskonna jaoks.

Kui vaadata, kuidas kodanikuühiskonna teadmised on kasvanud, siis on loomulik, et tahame saada oma heaolu üle rohkem kontrolli. Meile on oluline, mida meie maksurahaga tehakse. Me nõuame rohkem.

Muutustega hakkamasaamiseks on töövahendid olemas. Kui õpime neid tundma, oleme konkurentsivõimelisemad, hoolimata sellest, et elame väikeriigis.

See on üks põhjustest, miks olen programmi «GameChangers»kaaslooja ja -edendaja. Soovin, et oleksin ise konkurentsivõimelisem, et minu ettevõte oleks seda ja et nii Eesti ettevõtted kui ka avalik sektor laiemalt tuleksid sellega kaasa. Vajame õppimisvõimet ja uuenduslikke töövahendeid. Peame pidevalt oma mõtlemist uuendama, et jääda riigina püsima.

Artikkel on varem ilmunud TÜ ettevõtlus- ja innovatsioonikeskusekodulehel.