Tartu Ülikooli akadeemiline pärand on suure tähtsusega nii Eestile kui ka kogu Euroopale, kui me vaid oskame näha ja kasutada selle võimalusi.

Akadeemilise pärandi moodustavad kitsalt võttes kõik objektid, mida on kasutatud ülikooli haridus­tegevuseks või teadustööks. Akadeemilise pärandi mõiste on aga siiski laiem kui tööks vajalikud instrumendid. See hõlmab materiaalset ja mitte­materiaalset, mis on seotud ülikooli funktsioneerimisega.

Akadeemilise pärandi hulka võib lugeda ka õppe- ja teadustööks rajatud hooneid (näiteks tähetornid, raamatukogud, õppe­hooned), interjööri (näiteks ülikoolide aulad, auditooriumid), professorite portreesid, rektori ametiraha, arhiivimaterjale ja ka tseremooniate traditsioone, õpetamisprotseduure, tudengielu, mälestusi ja kõike muud, mis näitab akadeemilist identiteeti.

See pärand kannab endas ülikoolide tuhande­aastast panust teaduse ja teadmiste edendamisse ning moodustab suure osa Euroopa identiteedist ja kultuurist.

Sellele, mis paljude jaoks seostub sõnapaariga «akadeemiline pärand» – muuseumidele ja kollektsioonidele – pandi Tartus alus ülikooli taas­avamisega 1802. aastal. Samal aastal asutati ülikooli loodusmuuseum loodusteaduslikele kollektsioonidele ja raamatu­kogu. Aasta hiljem avati kunstimuuseum ja veel hiljem lisandus praktilise vajaduse tõttu ülikooli ajaloo muuseum, et säilitada pea kahe sajandi vältel tekkinud pärandit.

Ülikoolidel, mille juurde kuuluvad muuseumid, on eelised nende ees, kel muuseume pole. Mäluasutused aitavad mäletada, aga võtavad suuresti enda kanda ka objektide füüsilise säilitamise ja kättesaadavaks tegemise. Oluline on saada pärand õigel ajal katuse alla, et kasutuseta jäänud asjad ja mälu ei läheks igaviku teed. Mis  kord on kaotatud, see on läinud igaveseks!

Sageli ei ole pärandi säilitamine lihtne. See nõuab nii ruumi, raha kui ka inimesi, teadmisi ja laiemaid arutelusid. Pikemas plaanis toob pärandi omamine kasu, kui seda laeva juhtida järjepidevalt ja asjatundlikult kooskõlas ülikooli väärtustega. Akadeemiline pärand on ülikooli maine üks alus. Pärand ja maine kujunevad sajanditepikkuse tööga. See pole protsess, mis toimus kunagi minevikus ja on nüüdseks peatunud.

Jälg tulevikuks

Ka praegune ülikoolipere jätab endast jälje, mis aitab tulevikus jutustada ülikooli lugu ja kujundada selle nägu. Liikudes teadlikult eesmärgi poole kirjutada end Eesti, Euroopa ja maailma teaduslukku, võib mõnelgi juhul jääda teadvustamata, et selle protsessi käigus tekib ka akadeemilise pärandi komponent. Vahel on vaja pisut aega, et objektid ja protsessid saaksid pärandi staatuse.

Kellel on kasu akadeemilisest pärandist? Ülikoolide kollektsioonid teenivad paljusid, alates kooliõpilastest ja lõpetades loomeinimestega. Pärandil, olgu see kirjalik dokument, ese või monument, on seda suurem väärtus, mida kättesaadavamaks ja mõistetavamaks teeme selle akadeemilisele perele ja üldsusele.

Muuseum on lüli akadeemilise maailma ja avalikkuse vahel ning võib osaleda paljudes pärandi vahendamise protsessides. Need on näiteks pärandi «leidmine» ja objektide liikumine muuseumisse, mittemateriaalse pärandi korjamine ja säilitamine, mälestiste väärtustamine ja tutvustamine, teaduse populariseerimine koos teadlastega, ülikooli kogude kättesaadavaks tegemine näituste, ürituste, infosüsteemidesse sisestamise teel ja muu moel.

Ülikoolide muuseumid oma näituste, tegemiste ja ka poodidega on eemalseisjale ehk lihtsaim viis saada kontakti mineviku ja tänapäeva akadee­milise maailmaga, teaduse ja uuringutega. Muuseumid ja kollektsioonid võivad olla inspiratsiooniallikaks kunstnikele, kirjanikele, käsitöölistele, leiutajatele, õpetajatele ja lastele – tulevastele üliõpilastele.

Peale selle, et ülikooli akadeemiline pärand jutustab lugu ühe või teise riigi teadusest, on pärandit säilitavatel asutustel – raamatukogudel, muuseumidel, arhiividel – ka praktiline potentsiaal, mille kasutamise võimalusi otsitakse üha aktiivsemalt. TÜ muuseum pakub tudengitele võimalusi teha praktikat, mille käigus saab omandada pärandiga töötamise, st selle säilitamise, uurimise ja vahendamise oskusi.Pärandit saab edukalt kasutada ka õppetöös, olgu selle näiteks seminarid muuseumi objektide põhjal, sissejuhatused eriala ajaloosse või erikäsitlused kogude baasil. Loomulikult on pärand kasutamiseks ka teadlastele.

Mitu tasandit

Kuna akadeemilise pärandi hulk Euroopa vanades ülikoolides on suur ja mitmekesine, tegeldakse sellega mitmel tasandil võrgustike kaudu. 2000. aastal loodi Euroopa akadeemilise pärandi võrgustik Universeum, mille iga-aastased kokkusaamised Euroopa ülikoolides on võimalus vahetada teadmisi-kogemusi. 18. november on nimetatud Euroopa akadeemilise pärandi päevaks ja seda tähistatakse eriüritustega.

Tartu Ülikool on Euroopa vanimate ülikoolide ühenduse, Coimbra grupi liige. Muude teaduse ja haridusega tegelevate töörühmade kõrval tegutseb ka pärandi töörühm, mille eesmärk on koondada pärandi valdkonnas töötavaid teadlasi ja praktikuid, et mõista paremini pärandi rolli ülikoolis ning arutada laiemas ringis pärandiga seotud küsimusi.

Novembrikuus Grazis toimuval töörühma kohtumisel on teemaks ehituspärandi konserveerimine.

Tartu Ülikool valmistab ette liitumist ka U4-võrgustikuga, kus tegutseb samuti pärandiga töötav rühm.