Eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik on Tartu Ülikoolis õppinud ja töötanud sama kaua, kui siin on antud psühholoogiaharidust. Uurisime akadeemikult, kuidas elab 50-aastane Tartu psühholoogia.

Kui kaua te olete Tartus antava psühholoogiaharidusega seotud olnud?

Võib öelda, et üüratu aja. Enne meie 1968. aastal alustanud kursust statsionaarset psühholoogiaõpet Eestis ei olnud, kuigi psühholoogia nimega üksus oli ülikoolis alates 1919. aastast. Peaaegu järgmisel päeval pärast ülikooli lõpetamist hakkasin kateedris (tolle aja nimetus – toim.) tööle.

Mis on olnud selle aja jooksul Eesti psühholoogias kõige tähtsam muudatus?

Kui mina veel õppisin, oli üldstruktuur üle Nõukogude Liidu paika pandud ja selle ümber sai teha ainult väga väikseid muudatusi. Kui Eesti sai vabaks, muutus peaaegu kõik. Selgus, et senine õpetamismudel ei ole jätkusuutlik ja sellel ei ole ka sisulist mõtet.

Tegelikult ei olnud siit saadud haridus sugugi halb. Meil polnud pärast Konstantin Ramulit küll väljapaistvaid psühholoogiaõppejõude, aga füsioloogiat, matemaatikat ja teisi aineid andsid väga kõrgel tasemel õppejõud.

Nagu paljudel teistel enne Eesti vabaduse taastamist, oli ka mul kindel plaan minna pärast lõpetamist mujale. Aga kui see just päevakorras oli, tekkis lootus, et Eesti saab vabaks. Võimalus, et saad psühholoogia õpetamist oma näo ja käe järgi kujundada, oli väga ahvatlev. Usun, et saime sellega hästi hakkama. Selle aja jooksul oleme hariduse andnud juba rohkem kui 1500 psühholoogile.

Kes on teie arvates kõige olulisemad psühholoogia eriala arengut mõjutanud inimesed?

Näituse 2 asuv maja valmis umbes 130 aastat tagasi. Just selles majas palus endale eksperimentaalpsühholoogia rajaja Wilhelm Wundti õpilane Emil Kraepelin paar tuba, kus katseid teha. Ta oli küll psühhiaatria professor, aga võib öelda, et psühholoogia tekkis siinsamas majas. Nüüd oleme siia ringiga tagasi jõudnud. See vaim on kuidagi siin hoones kogu selle aja alles püsinud.

Arvan, et psühholoogia eriala ja osakonna loomine on suures osas Konstantin Ramuli isiklik teene. Esimese loengu psühholoogiast pidaski selleks ajaks juba peaaegu 90-aastane Ramul. Mäletan siiani sellest paljut.

Ramul tegi paljusid asju väga hilja. Ta kaitses doktorikraadi, kui oli juba üle 60 aasta vana. Tema esimene korralik teaduslik publikatsioon ilmus siis, kui ta oli tavamõistes muldvana. Lisaks psühholoogia õpetamise õpetamisele uuris ta psühholoogia ajalugu ja kirjutas sellest paar head artiklit, mis ilmusid 1960. ja 1963. aastal suurimas psühholoogiaajakirjas American Psychologist.

Minu meelest oli ta väga huvitav inimene, pigem õpetaja kui loovteadlane. Ilma Ramulita oleks psühholoogia ilmselt filosoofiaga kokku jäänud, aga tema oli eksperimentaalpsühholoogia usku. Ilma temata meil ilmselt teaduslikku psühholoogiat ei olekski. Kõige alus oli tema sügav veendumus, et psühholoogia on sama oluline teadus kui keemia või füüsika.

Mulle meeldib ka Juhan Tork. Kahe maailmasõja vahel kaitsti ülikoolis ainult kolm doktoritööd, mida võib lugeda psühholoogiaga seotuks. Tema kaitses oma doktoritöö «Eesti laste intelligents» vahetult enne Nõukogude okupatsiooni. Tork tegi selgeks, et eesti lapsed ei ole inglise või saksa lastega võrreldes millegi poolest vähem targad. See oli väga uuenduslik ja tähtis töö.

Esimene korralik rahvusvaheliselt tunnustatud teadustöö pärast teist maailmasõda oli Talis Bachmanni 1976. aastal ajakirjas Perception avaldatud artikkel. Ta kirjutas sellest, kuidas kaks järjestikust vormi üksteist maskeerivad sõltuvalt omavahelisest ajaintervallist. Olin ka ise selle kirjutamisel väikeseks abiks.

Psühholoogia on Tartu Ülikoolis kuulunud mitme üksuse alla. Kuidas see on eriala mõjutanud?

Kunagi, kui meil õppetoole kinnitati, käis suur võitlus selle üle, kes ja kuidas saab kasutada psühholoogia nime. Arstiteaduskonnas oli palju psühholooge ja psühhiaatreid, kehakultuuriteaduskonnas oli näiteks spordimeditsiinis psühholoogial suur roll. Ka haridusteaduste instituudi tegevus on suuremas osas tegelikult rakenduspsühholoogia.

Võib-olla on seda natuke arrogantne öelda, aga nii või teisiti on kõik inimesega tegelemise teadused seotud psühholoogiaga. Arvan, et kuigi piiride tõmbamine on segane, on meil siiski läinud väga hästi. Psühholoogia olud on algusaegadega võrreldes ikka palju muutunud. Kõigi näitajate järgi oleme psühholoogias maailma parimate ülikoolide 1% seas.

Kas midagi saaks veel paremini teha?

Meie erialale ei ole 3 + 2 süsteemile ega tasuta kõrgharidusele üleminek väga palju head teinud. Euroopas võeti vastu psühholoogia standard, mille järgi võib kutselise psühholoogina töötada vaid inimene, kes on viis aastat ülikoolis eriala õppinud ja teinud ka ühe aasta praktikat kellegi juhendamise all.

Minu hinnangul on tasuta hariduse reform petlik ja lõpule viimata. Tasuta haridus peaks tähendama, et riik maksab ka kutseaasta eest, aga seda kohustust ei ole nõus ükski ministeerium endale võtma.

Uue süsteemi tõttu ei ole meil enam aega inimesi pikemat aega õpetada ja neile kutsetunnistust võimaldada. Kuigi õpe on teaduspõhine, on see siiski väga praktiline kutseoskuste arendamine. Inimesed tulevad õppima ikkagi kliinilist psühholoogiat, et saaks inimesi haiglates aidata.

Kuidas on lugu tulevikuplaanidega?

Plaane on mitmesuguseid, aga majanduslikus mõttes oleme keerulises olukorras. Psühholoogia on küll väga populaarne aine, ühele kohale on neli-viis soovijat ja õppijate puuduse üle kurta ei saa.

Enne tasuta kõrgharidust oli riik seisukohal, et kui inimesed suudavad populaarse eriala õppimise eest maksta, pole seda toetada vaja. Riiklik tellimus oli ainult 15 kohta, kuigi vastu võtsime umbes 60 inimest. Varem võisime selle eest raha küsida, aga nüüd on see keelatud.

Et pakkuda ühiskonnale rohkem, peaksime vastu võtma rohkem õppijaid, aga me ei saa seda endale lubada. Tahaksime selles osas riigilt mingit kindlust saada. Kui meil oleks piisavalt vabadust, võiksime pakkuda igasuguseid uusi perspektiivikaid teemasid.

Kui suure märgilise tähtsusega on teie arvates instituudi 50. sünnipäev Eesti psühholoogidele?

Arvan, et Eesti vaimset ajalugu vaadates on kogu Tartu Ülikoolil väga suur tähtsus. Mu hea sõber Tiit Kändler rääkis raadios raamatut «Eesti teaduse 100 aastat» retsenseerides, et väga raske oleks uskuda, et meie teadus ja õpetamine oleks nii kõrgel tasemel, kui meil poleks Tartus ülikooli olnud.