Alates oktoobrist ilmub ajakirjas keeleõppeteemaline artiklisari, kus saavad sõna Tartu Ülikooli välistöötajad ja kohalikud keeleasjatundjad.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist ei takista noori miski reisimast, kuni selleks on piisavalt raha. Hiljem tuleb hakata arvestama nii töökoha nõudmiste kui ka perekonnaga.

Osa peresid vahetab elukohta selle järgi, kus on ühe või teise vanema töökoht, teiste perede liikmed aga elavad ja töötavadki eri riikides. Kuidas saavad hakkama Tartu Ülikooli välistöötajate pered?

Arvutiteaduse instituudi tarkvarasüsteemide dotsent, leedulane Raimundas Matulevičius tuli oma perega Eestisse peaaegu kümme aastat tagasi Belgiast. Enne seda oli ta õppinud Norras doktorantuuris, samal ajal kui tema naine Sigita, kellega nad siis veel abielus polnud, tegi oma praktikat Saksamaal ja Tuneesias.

Pulmapidu kavandades elas kumbki veel omaette: Raimundas Belgias, Sigita Tuneesias. Abielluti aga hoopis kodumaal Leedus, et ka pereliikmed saaksid sellest sündmusest osa. Kui Sigita praktika Aafrikas läbi sai, kolis ta lõpuks abikaasa juurde Belgiasse, ja seal sündis ka nende esimene poeg.

«Raimundas on rahvusvaheliselt üsna aktiivne teadlane. Praegune ülemus Marlon Dumas oli tema tööga varasemast tuttav ja kui Belgias sai järeldoktorantuur läbi, kutsus ta Raimundase Tartusse dotsendiks. Leppisime pärast lapse saamist kokku, et läheme sinna, kuhu tema töö meid viib. Mina saan igal pool hakkama,» jutustab Sigita.

Võõrkeelt tuleb kasutada tihti

Kuigi Sigital on informaatikas magistrikraad, otsustas ta oma erialase teadustööga mitte tegelda. Laste kasvatamise kõrvalt töötab ta giidina ja õpib keeli. Peale eesti keele valdab ta inglise, saksa, prantsuse, vene, hispaania ja loomulikult leedu keelt.

«Norra, poola, hollandi ja ladina keelt hakkan juba unustama, sest ei kasuta neid aktiivselt. Eelmisel aastal alustasin läti keele ja hiljuti eesti viipekeele õppimist – püüan iga kahe aasta tagant uue keele selgeks õppida,» naerab Sigita.

Raimundas tõdeb, et tema keeleõpingud nii hästi ei lähe, kuigi eesti keele kursustega on ta siin oldud aja jooksul algust teinud oma kolm korda. Alati on aga vähemalt pooled keeletunnid sattunud tema enda loengutega samale ajale.

«Ma ei ole nagu Sigita. Tema haarab keeli lennult, minul on õppimiseks aega vaja. Ma ei suuda korraga mitmele asjale keskenduda, seepärast otsustasin keskenduda tööle. Tegelikult räägin ju ka ise mitut keelt – leedu, inglise, vene, norra ja prantsuse keelt –, aga mul on veel ka UML, BPMN ja Tropos,» naljatleb Raimundas.

Keeleõppest rääkides nimetatakse motivatsiooni kõrval alati kõige tähtsama tegurina ka keelekeskkonda. Arvutiteaduse instituudis on umbes 40% töötajatest välismaalased ja palju on välisüliõpilasi, mistõttu sealne töökeskkond ongi suuresti ingliskeelne. Lisaks kasutatakse Raimundase viidatud süsteemine modelleeringu keeli.

Koosolekud panevad keelt rääkima

Sigita usub aga, et selleks ajaks, kui neil Tartus kümme aastat elatud saab, räägib ka Raimundas rohkem eesti keelt kui praegused mõned laused, millega poes ja restoranis toime tulla.

«Rahvusvaheliselt aktiivsel teadlasel on keeleõppeks raske aega leida, eriti kui selleks otsest vajadust ei ole. Aga nüüd, kui mõlemad meie pojad käivad koolis, hakkab see vajadus tekkima. Varem käisin mina kõigil lastevanemate koosolekutel, aga kui mõlema lapse klassil langevad need samale ajale, siis ma ei saa ju korraga kahes kohas olla. Ja eesti koolis ei hakka keegi inglise või vene keeles rääkima,» põhjendab Sigita.

Leedulased loodavad, et ehk aitab keele selgeks teha eraõpetaja, kes saaks Raimundase töögraafiku ja lähetustega paremini arvestada. Tartus pakutavad keelekursused on Sigita hinnangul küll väga head, aga kui neil saab osaleda heal juhul vaid korra nädalas, jääb sellest selgesti väheks.

«Kui mina eesti keelt õppima hakkasin, käisin loengutes kaks korda nädalas – väikelapse emana ei saanud ma intensiivsemat koormust võtta –, ja mulle tundus, et ka sellest jäi väheseks. Arvan, et eestikeelsest jutust hakkasin aru saama umbes poole aastaga,» meenutab Sigita.

Õnneks on tema sõnul eesti keele kohta nii palju materjale, mida kasutada, näiteks sõnaraamatud ja vestmikud. Keeleõpe tehakse välismaalaste jaoks lihtsaks sellegagi, et telekanalid kasutavad võõrkeelsete saadete ja filmide dubleerimise asemel subtiitreid. Üht keelt kuulates ja teist lugedes saab sõnade tähendusest palju kiiremini aru.

«Pealegi on eesti keel nii loogiliselt üles ehitatud. Näiteks sõna «ülikool» või «kõrgkool» – «koolile» on liidetud midagi, mis viitab otsesõnu kõrgemale tasemele. Viipekeelega on muidugi raskem, sest seal on kirjalikke materjale väga vähe ja viiped tuleb meelde jätta,» räägib ta.

Leedulased tulid Tartusse esialgu viieks aastaks, nüüd on nad siin elanud juba üheksa aastat. Mõlemad lapsed käivad eesti koolis ja Raimundase tulevikus terendab professorikoht. Seega tundub, et kolimisplaane veel tegema ei pea ja varsti oskavad kõik pereliikmed eesti keelt.

Kokku viis hõimurahvaste programm

Sigita töökaaslase, mokšalanna Anna Ventšakova abikaasa töötab samuti ülikoolis. Udmurt Dmitry Denisov on grandikeskuses teadus- ja arendustegevuse jurist. Paari viis kokku just Tartusse õppima tulek peaaegu 20 aastat tagasi. 1990. aastatel oli hoo sisse saanud hõimurahvaste programm, mille toel said eestlaste sugulasrahvaste üliõpilased jätkata oma kõrgkooliõpinguid Eesti ülikoolides.

«Programmis oli ette nähtud üks aasta väga intensiivset keeleõpet, et teisel aastal saaksime juba eesti keeles oma valitud eriala edasi õppida. Keeletunnid toimusid iga päev ja proovisime ka ise igal pool eesti keelt kasutada, käisime näiteks turul kohalikega rääkimas. Kui esimese poolaasta järel kodumaale sõitsime, tundsin küll, et mul oli udmurdi keelt rääkides juba eesti aktsent,» muigab Dmitry.

20 aasta tagust aega meenutades leiab ta, et tol ajal langesid paljud head asjad kokku ja seepärast saigi eesti keel nii hästi selgeks. Hõimurahvaste programm andis tuge ja motiveeris keelt õppima, praktikat oli palju ning õpetajaid huvitas ka õpilaste kodukultuur. Dmitry usub, et talle endale tõi kasu ka varasem keeleõppe kogemus.

«Kui oled juba ühe või kaks võõrkeelt ära õppinud, on minu meelest iga järgmise keele õppimine järjest lihtsam. Mina olin selleks ajaks õppinud paar aastat ungari keelt – see oli eesti keelest palju keerulisem,» räägib ta.

Annal, kellega nad neli aastat hiljem abiellusid, oli veelgi lihtsam, sest mokša ja eesti keeles on palju sarnaseid sõnu. Nüüd töötab Anna Eesti Rahva Muuseumis giidina ja räägib Dmitry kinnitusel eesti keelt temast veel paremini.

«Keeleõppes on kõige tähtsamad kaks asja: motivatsioon ja keskkond. Tulime hõimurahvaste programmis osalevate noortena Eestisse rongiga. Pooled meist jäid Tartusse, pooled sõitsid edasi Tallinna. Kui hiljem kokku saime, oli Tartusse tulnute keeleoskus palju parem. Pealinnas oli lihtsalt palju rohkem võimalusi vene keelega hakkama saada kui siin,» toob Dmitry näite.

Keeleõppe kõrval oli teine tähtis ülesanne kohaneda uue elukohaga. Kultuurierinevused polnud Dmitry sõnul eriti suured, sest eestlased ja udmurdid on loomu poolest üsna sarnased. Rohkem valmistas raskusi iseseisva elu alustamine kodust nii kaugel.

«Mina polnud Tartusse jõudes veel 18 täiski ja polnud kunagi varem kodust nii kaua ära olnud ega nii kaugel viibinud. Kõik oli uus ja põnev, aga muidugi ka raske. Meid aitasid väga palju siinsed üliõpilasüritused. Eestis on aktiivsed tudengid ja nendega suhtlemine aitab kiiresti kohaneda,» meenutab ta.

Ka vigane keel on kasulik

Dmitry ja Anna lastel on loomulikult palju lihtsam, sest nemad on kasvanud Eestis ning käinud eestikeelses lasteaias ja koolis. Kumbki vanem isegi ei mõelnud neid venekeelsesse lasteaeda panna, sest kõige tähtsam on kohaliku kultuuriga kohaneda ja seda tundma õppida.

Viimasel ajal ongi nende koduseks keeleks muutunud eesti keel, kuigi suhtlemiseks kasutatakse ka oma emakeeli ja vene keelt. Lapsed veedavad kogu päeva eestikeelses keskkonnas ja nende jaoks on loogiline ka kodus samamoodi jätkata.

«Kui ülikool soovib oma välistöötajaid Eestiga rohkem siduda, siis tulebki minu meelest alustada põhivajadustest: pakkuda seda, mis on igapäevaelus oluline. Kui need arenguvõimalused on olemas, tekib ka vajadus ja tahtmine eesti keel ära õppida,» on Dmitry kindel.

Rahvusvahelistumise juures ärritab Dmitryt üldlevinud arusaam, et see tähendab inglise keele kasutamist. See ei tohiks tema sõnul olla ühesuunaline – sama hästi võivad välismaalased ju ka eesti keele ära õppida. Selle juures võiksid aga eestlased ise oma suhtumist natuke muuta.

«Kui ma keeleõpet alustasin ja rääkisin vigast eesti keelt, mindi kohe vene keele peale üle. Kui seda poleks tehtud, oleks mul olnud veel palju lihtsam keel selgeks saada. Tuleb mõista, et ka vigase eesti keele rääkimine on samm selle säilitamise poole. Inglise keel talub väga palju ebaväärikat kohtlemist ja keegi ei pahanda selle üle. Tänu sellele ongi see maailmas nii populaarseks saanud,» leiab Dmitry.

Tema arvates on just selline suhtumine üks põhjus, miks paljud Eestis kaua elanud venelased pole siiani kohalikku keelt ära õppinud. Kui keeleõppija püüdlustest hoolimata minnakse kohe üle lihtsamale keelele, tekib tõrge – järelikult oli püüe nii kehv, et parem oleks mitte uues keeles rääkida.

«Ma usun, et kui vigast eesti keelt talutakse hästi ja aidatakse seda parandada, saavad inimesed rohkem julgust seda edasi rääkida. Kui keelt palju kasutada, paraneb ka selle kvaliteet kiiremini. Seda näitab vähemalt minu kogemus,» ütleb Dmitry.