Kümme aastat tagasi kutsuti kokku rühm keeleteadlasi ning teaduskondade, osakondade ja tugistruktuuride esindajaid, et leppida kokku Tartu Ülikooli keelepõhimõtted. TÜ nõukogu võttis need vastu 30. jaanuaril 2009. aastal.

Keelepõhimõtted olid mõeldud ülikooli arengukava eesmärkide toetamiseks. Muu hulgas sätestati neis, et TÜ tagab kõrghariduse esimesel ja teisel astmel kõigis õppesuundades õppe eestikeelsete õppekavade alusel, ning ning seati eesmärgiks suurendada töötajate keeleteadlikkust.

Tollase töörühma juht, rakenduslingvistika osakonna juhataja ja eesti keele (võõrkeelena) professor Birute Klaas-Lang ütleb, et neid põhimõtteid ei ole keegi kunagi tühistanud ja kuigi neist ei pruugita enam midagi teada, kehtivad need siiani.

«Ülikooli keelepõhimõtted võib jagada kahte ossa. Ühes juhitakse tähelepanu hea eesti keele väärtustamisele ja selle kestlikkuse tagamisele, teises sellele, et ülikool on mitmekeelne keskkond ja ka muudel keeltel võiks siin hea olla,» räägib Klaas-Lang.

Eesti keele osakonna juhataja, tänapäeva eesti keele professor Helle Metslang tõdeb, et toona kirja pandud põhimõtted on ajakohased ka praegu, seda enam, et olukord on kümne aastaga muutunud ja inglise keelt kasutatakse palju rohkem.

Välisüliõpilaste lõimimine

Välisüliõpilaste hulk Eestis on kümne aasta jooksul viiekordistunud – neid on juba üle 8% üliõpilaste koguarvust. Oma osa selles on kindlasti olnud tõsiasjal, et tulemusrahastamisega on soositud just võõrkeelseid õppekavu.

«Eesti keelt mainiti riiklikes strateegiates kuni 2015. aastani, pärast seda on kõrgharidusprogrammid keskendunud ainult rahvusvahelistumisele. Kevadel oli aga Riigikogus suur debatt eesti keele positsiooni üle koolides ja lõpuks on liikuma hakanud ka ühtse üldhariduskooli idee,» on Klaas-Lang siiski lootusrikas.

Tema sõnul on ka Haridus- ja Teadusministeerium vihjanud, et tulevastes kõrgkoole puudutavates kokkulepetes ja dokumentides hakatakse eesti keelele taas rohkem tähelepanu pöörama. Näiteks soovitakse ülikoolide tulemuslepingutesse panna punkt, mille järgi peab oma vastutusvaldkonnas pakkuma eestikeelset õpet.

Metslang täiendab, et aastast 2020 on ülikoolis eesti keele algkursus ka valikainena olemas kõigis võõrkeelsetes õppekavades. See on hädavajalik, et välisüliõpilasi Eestiga rohkem lõimida.

«Vaadakem mõne aasta taguseid rahvusvahelisi uuringuid rahvuskeele kohta: nende tulemustest on näha, et kui välismaalased õpivad ainult inglise keeles, siis nad pärast lõpetamist sellesse riiki ei jää – kuigi paljud tahaksid. Ja kui meie enda üliõpilased õpivad samamoodi ingliskeelsetel õppekavadel ning eesti erialakeelt ei oska, lähevad ka nemad mujale,» rõhutab Metslang.

Sama suundumust on näha TÜ välisvilistlaste seas tehtud uuringute tulemustes. Umbes 70%-l siin õppinud välistudengitest on kahju, et nad ei ole saanud eesti keelt piisavalt selgeks, et siia edasi jääda.

Tasakaalus keelepoliitika

Keeleteadlaste sõnul oli 1990. aastatel huvi inglise keele vastu suur eelkõige seepärast, et angloameerika kultuur tundus vene omaga võrreldes põnev. Keelt õpiti selleks, et lääne kultuuri ja inimesi paremini mõista. Nüüd on inglise keelest saanud lihtsalt välismaailmaga suhtlemiseks vajalik töövahend.

«Põhjamaades ja Kesk-Euroopas ei ole enam lausingliskeelestumist nii palju nagu 10–15 aastat tagasi. Pigem otsitakse keelekasutuses tasakaalu. Soome ülikoolides on kõigil erialadel soomekeelsed õppekavad ja nähakse vaeva, et õpetuskeelena säiliks ka teine riigikeel, rootsi keel,» ütleb Klaas-Lang.

Metslang nimetab teise näitena, et Belgias Flandrias kehtib selge kord, et kui eriala õpetatakse inglise keeles, peab seda õppida saama ka flaami keeles. Range keelepoliitika pole riigi esikõrgkoolil, Leuveni Katoliiklikul ülikoolil, takistanud kuuluda maailma 50 parima ülikooli hulka.

«Mitteingliskeelsetes riikides tuleb paratamatult arvestada kahe keele paralleelse kasutamisega. Inglise keel ei tohi meil mingil juhul muutuda põhikeeleks – siis kaob motivatsioon eesti keelt õppida nii meie kui ka vene noortel. Eesti maksumaksjate rahastatavate ülikoolide peamine ülesanne ei saa ju olla spetsialistide tootmine rahvusvahelisele turule. On oluline, et Eesti ühiskond saaks toimida rahvuskeeles,» toonitab Metslang.

Just seepärast peaks ka Tartu Ülikool uue arengukava koostamise käigus oma keelepõhimõtted üle vaatama, neid vajaduse korral ajakohastama ja kindlasti arvestama nendega oma tulevikueesmärkide seadmisel.

«Riik toetab eestikeelsete kooliõpikute programmi ja eestikeelse terminoloogiaarendamise programmi. Kui neid õpikuid ja termineid aga kusagil ei kasutata, pole sellel mõtet. Sada aastat rahvusülikooli on võimas saavutus, mille üle võib uhke olla. Me peaksime tegema kõik selleks, et saaksime tähistada ka eestikeelse ülikooli 200. aastapäeva,» ütleb Birute Klaas-Lang.