Igal aastal tabab ligikaudu 50 Eesti inimest seljaajutrauma. Kümmet aastat hõlmanud statistika põhjal on see näitaja Euroopa kõrgeim.

«Pole nii, et kõik on stereotüüpsed nolgid, kes joovad ennast täis ja hüppavad vette,» mõtiskleb TÜ kliinikumi neuroloog Liis Sabre seljaajutraumadest. Ta on viimastel aastatel uurinud ligi 600 sellist juhtumit statistiliselt, kuut noormeest ajuskaneeringuga ning teinud hiljem ka süvaintervjuusid.

«Alkohol võis olla üks kord, kuigi ta muidu ei joonud. Ta võis olla autoavariis kaasreisija,» jätkab Sabre. «Olen hakanud neid noori poisse rohkem mõistma. Kõigi lood on erinevad.»

Numbrid Sabre hiljuti kaitstud doktoritöö põhjal Eestile esmapilgul armulised ei ole: aastaid 1997–2007 ja kõiki meie haiglaid hõlmava statistika järgi saab Eestis seljaajutrauma 39,7 isikut miljonist. Ligikaudu 50 inimest aastas, mis on Euroopa kõrgeim näitaja.

Sabre avaldamist ootav uurimus koos kohtuekspertiisi instituudiga, kus arvestatakse ka nn haiglaeelseid surmasid (üle poole seljatrauma saanutest sureb enne haiglasse jõudmist, peamiselt liiklusõnnetustes), tõstab juhtumite arvu aga juba 97ni miljoni inimese kohta. Võrdluseks: sarnane kõrgeim Euroopas raporteeritud näitaja on Portugali 57,8, üleilmselt aga 83 juhtumit Alaskal.

Trauma ohvriteks on Eestis olnud enamasti 16–30aastased mehed, ligi pooled neist alkoholi tarbinud. Valdavalt kukuti või saadi viga autoavariis. Sporditraumad olid seotud peamiselt sukeldumisega.

Siiski, Euroopas seljatraumade vallas statistikat napib või pole seda tehtud ühtsetel alustel. Sabre julges koguni kirjutada, et tema töö on esimene sarnane uurimus maailmas, mis hõlmab kogu populatsiooni. «Epidemioloogia puhul on väiksus Eesti pluss.»

«Suure tõenäosusega on Lätis ja Leedus umbes sama seis,» arvab ka Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse juht Priit Eelmäe.

Sotsiaalmajanduslikult sarnased riigid kipuvad tõesti sarnanema ka seljatraumade esinemise ja iseloomu poolest. On täheldatud, et lääneriikides kasvab nii õnnetusse sattunute keskmine vanus kui ka kogu keha halvanud traumade hulk. Põhjus: ühiskonnad vananevad. Vanurid kukuvad, tulemuseks mittetäielik kaelatrauma.

«Käed-jalad pole päris liikumatud, aga jäävad nõrgemaks,» räägib Sabre. «Neid juhtumeid on rohkem. Ka meie liigume praegu sinnapoole.»

Plastiline aju

Pea- ja seljaaju vahetavad infot pikkade närvikiudude, nn aksonite kaudu, millest osa on ka tervel inimesel justkui välja lülitatud. Ränk seljatrauma lõhub vähemalt osa aktiivsetest ühendustest, mistõttu aju püüab kohe käiku lasta just need nn varukanalid. Kui see ei õnnestu, tuleb katsetada uue ühenduse loomist.

See tähendab, et trauma korral väga plastiline, igale keskkonnamuutusele reageeriv peaaju aktiveerub. Lisaks statistilisele analüüsile vaatles Sabre ka selle aktivatsioonimustri muutumist.

Funktsionaalset magnetresonantstomograafiat kasutades skaneeriti kuue kaelatraumaga patsiendi aju käe ja jala liigutamise ajal ning kolmel korral kuni aasta pärast trauma toimumist. Ilmnes, et paranevate patsientide ajus on esimesel kolmel õnnetusejärgsel kuul teistega võrreldes aktiivsem laiem ala, mille kese liigub kindla mustri järgi.

See tähendab, et säärane skaneering võiks olla traumast paranemise võimalik ennustaja.

«See on vaieldamatult väga originaalne ja hea tulemus,» nendib ka Sabre juhendaja ning TÜ närvikliiniku juhataja Toomas Asser töö kohta, mis jõudis ajakirja Nature tütarväljaandesse Spinal Cord. «Selliseid andmeid maailmas praegu väga palju ei ole.»

Ajuskaneering, 30 minutit lamamist pead liigutamata, on raske ka tervele inimesele. Hiljutise seljaajutrauma puhul on aga karm pingutus juba selleks mujalt Eestist Tartusse sõita.

Esimestel kuudel vigastuse järel on südameveresoonkond ebastabiilne. Istudes sõitmist ei taluta, lamades asendist tõustes võib vererõhk järsult kukkuda. Hiljem, traumaga kohanenult, võib see omakorda äkiliselt, kuni 300-ni tõusta – näiteks sellest, et kahjustunud närvisüsteemiga poiss ei tunne, kui tema põis on täis.

Hilisemas faasis võib traumaga kaasneda ka krooniline neuropaatiline valu: reageerimisvõimetu keha tõttu kohandab peaaju mingi piirkonna valutundlikkuse ümber nõnda, et valu hakkab tegema ainuüksi puudutamine. See on aju plastilisuse ja kohanemisvõime teine pool.

«Pidev valu, mis takistab magamist,» räägib Sabre. «See on väga tugevalt elukvaliteeti halvendav sümptom.»

Nii ei olnud poisid sugugi eranditult nõus korduvuuringusse tulema.

«Äärmiselt ettevaatlikult pidi tegutsema, et neil oleks mugav ja ohutu,» ütleb Sabre.

Utoopiad

Inimese seljaaju on veidi alla poole meetri pikk, väikese sõrme jämedune ja kaalub 30 grammi. Teadmised selle kohta on oluliselt kindlamad kui peaaju puhul – aga ikkagi viibivad uurijad «nagu pimedas toas, kus igaüks tegutseb oma nurgas,» räägib Sabre.

On viidatud, et enne Teist maailmasõda suri 95% seljaajukahjustuse saanuist viie aasta jooksul ning selle traumaga sõdurid said sildi «not to be treated» (mitte ravida – ingl.). Varased traumajärgsed surmad on läänemaailmas eriti viimastel aastakümnetel üksjagu vähenenud, ent pärast üheksandat traumajärgset kuud patsientide liikumisvõimet enam märkimisväärselt parandada ei suudeta.

Löök seljaajule on justkui kaheosaline: närvikiudude ja veresoonte purunemisele järgnevad muutused vererõhus, verevarustuse ja muud häired, mis võivad viia närvirakkude hävinemiseni. Trauma laieneb. Praegune meditsiiniteadus keskendub paljuski just mehhanismile, mis selleni viib. Just see nn teisene vigastus nõuab seljaajutrauma puhul inimese kiiret haiglasse toimetamist.

Lõhutud närviühendusi aitaks võib-olla taasluua tüvirakud. Samuti võiks seljaajusse viia nanoravimeid, mis kindlas tempos lagunedes tagaks järjepideva ravi.

«Aga kui rääkida seljaajutrauma efektiivsest kliinilisest ravist, siis pole lähitulevikus mingit erilist optimismi,» mõtiskleb professor Asser.

«Me ei valeta patsientidele,» räägib ka Sabre. «Ei kaota nende lootust, aga utoopiaid ka ei ehita.»

Sooline trauma

Kevadel ajakirjas Spinal Cord avaldatud ülevaateuurimuse järgi lööb selgrootrauma põhjapanevalt kõikuma meeste soolise identiteedi.

Sama anti Sabrele mõista ka süvaintervjuudes, mida ta ajuskaneeringut saanud patsientidega doktoritöö kõrval tegi: avameelsemad noormehed nentisid, et suurim probleem polegi mitte pärsitud liikumisvõime, vaid häired seksuaalsuse ja urineerimisega.

«Iga aspekt elust saab selle trauma järel pihta,» mõtiskleb Sabre. «Ka naine pole ju enam see, kes varem. Rasv hakkab kuhjuma kõhupiirkonda, toitumine tuleb üle vaadata...»

Priit Eelmäe arutleb aga, et halvatud inimese aju võib siingi kohaneda: erutuspiirkonnad nihkuvad lihtsalt mujale. «Ma tean mitmeid ratastoolis inimesi, kes on palju seksuaalsemad, kui need, kes ratastoolis ei ole.»

Teisel traumajärgsel aastal suurenes Eesti patsientide enesetappude hulk. See on aeg, mil paranemislootus kustuma hakkab. Ent enesetappudeni läksid Eestis ainult mehed.

Mujalgi maailmas on naiste seljatraumajärgseid suitsiide vähem – ka seepärast, et naine proovib elust lahkuda viisil, mis kindlasti ei muudaks tema välimust, viitab Sabre.

«Et nad oleksid nii-öelda ilusad surnud,» mõtiskleb ta. «Soorollid on siin ees ja taga.»

Ühiskondlik funktsioon

Praegu uurib Sabre koos psühholoogiaprofessor Jaanus Harroga, kas seljaajutraumaga patsiendid võivad olla juba isiksuselt keskmisest impulsiivsemad. Ent teema, millest ta palju mõtleb, on traumapatsientide psühholoogia.

Esimesed poolteist aastat pärast traumat saavad patsiendid Eesti riigilt poolaastas taotleda 24 taastusravipäeva Haapsalu neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses, hiljem kukub see kümnele. Ent hilisemas faasis jõuavad ravile vaid optimistlikumad, viitab Sabre.

«Arvan, et väga palju on neid, kes ongi elust välja lõigatud. Olen kohtunud poistega, kellel ei olegi mingit soovi Haapsallu minna. Põhiharidusega noormees, kes tegi varem füüsilist tööd, mida nüüd teha ei saa. Elab piirkonnas, kus bussid käivad kaks korda nädalas,» räägib ta. «Neile oleks vaja mingit tuge. Haapsalus käib psühholoog nendega rääkimas, aga mis edasi saab?»

Residentuuri ajal oli Sabre kaks kuud Bergeni ülikooli seljaaju-üksuses. «See, mida seal nägin, oli muidugi võimas – võrgustik, mille kaudu näiteks otsitakse noortele meestele tööd...» mõtiskleb ta. «Kui saaks ka siin teha nii, et nad ei jääks voodisse keeratavaks-pööratavaks, vaid saaks ühiskonnas tagasi mingi funktsiooni. Et selle 20aastase noormehe ema ei peaks töölt ära tulema. Aga ma ei tea, kust seda raha saada.»

Tuhanded eurod

Mõnede Euroopa riikide näitel on selgroovigastusega inimese eluiga (YLD, years lived with disability, mõõdik, kus iga trauma saab tõsisuskoefitsiendi) hinnatud enam kui 80 aastale. Traumad pole sagedased, ent on oma komplekssuses ühiskondadele ühed kallimad.

Haapsalu taastusravihaigla juhi Priit Eelmäe UT palvel tehtud tinglik arvutus ulatub minimaalselt 18 000 euroni ühe patsiendi esimese traumajärgse poolaasta eest. See sisaldab nii riigi makstud hüvitisi kui ka (keskmise palga näitel) töövõimetuse tõttu saamata jäänud makse. Puhtalt taastusravi voodipäev nõuab Haapsalu näitel 130–140 eurot.

Eelmäe hinnangul võib veel tuhandete eurode ulatuses  lisa nõuda elukeskkonna kohandamine ja isiklik abistaja. Seljaajutraumaga samasse suurusjärku jääb ka peaajutrauma taastusravi. Praegu on Haapsalus ravil 24 seljaaju kahjustusega patsienti, aastas käib neid läbi enam kui 150.

«Iga juhtum on erinev,» rõhutab Eelmäe. «Aga igal juhul on see väga kallis. Kuigi julgen öelda, et kui tegeleda nende inimeste tööturule tagasi toomisega, mida meie ka teeme, siis on kulud üksjagu väiksemad.»

Liis Sabre viitab, et TÜ kliinikumis tööl olles on ta seljatraumasid sel ja eelmisel aastal näinud justkui varasemast vähem. «Ka kolleegid on seda öelnud. Preventsiooniprogrammid, et alkoholijoobes ei ujutaks ja muu,» mõtiskleb ta võimalike põhjuste üle. «Tundub küll, et liigume edasi.»

Ka UT-le haigekassa poolt edastatud statistika näikse seda kaudselt kinnitavat: Sabre doktoritöös vaadeldud seljaajutrauma-ohuga diagnoose (koos tüsistustega) registreeriti möödunud aastal 459, mis on sadakond juhtumit vähem kui aastal 2010 ning enam kui 200 juhtumit vähem aastal 2008.  (Sabre vaadeldud kümneaastases vahemikus oli neid kokku 3000 ringis.) Haigekassa kompensatsioonid neile on viimastel aastatel jäänud 0,8–1,2 miljoni euro vahele.