Ei. Mõeldamatu. Võimatu. Mis siin ikka kerida jutu lõpuni pinget. Tuleviku ulmad võivad põrkuda, ülikoolile on mõnelgi ütlemist. Ent kes kuulutaks, et alma mater ei loe üldse, saab ka temata? Teate küll, ei juhtu seda siingi, ei ühelgi veenval moel. Tartu oli, on ja tuleb ülikooli toel.

Oot… aga on ikka nii või?

Kui see lugu ilmub, on selge, kes on uus rektor. Praegu, kirjutamishetkel, ma seda veel ei tea. Mida ma tean: rektoriks tahtjate võistluses on teemad olnud teadus ja juhtimine, personal ja kinnisvara, õppekavad ja tugiteenused, rahastus ja rahvusvahelisus, kahtlemata veel palju tähtsat, aga Tartu linna lähiaja keskne kaemus ei mahtunud lauale. Pole ise enam valija, aga kui oleksin olnud, ei osanuks kandidaatidest usaldada ei emba, ei kumba. Ja ometi, uus rektor – palju õnne! –, milline on meie ühine tee?

Kandidaatidele on ut.ee lehel kümnete küsimuste seas esitatud kultuuripealinna kohta otsesõnu üks kirjalik küsimus. Nii et teema on kõrvaline? Või on ülikool ise kõrvaline ja kapseldunud, kodulinna kõnetamatu enklaav? Küsimus ise on pikem kui rektorikandidaatide vastused kokku (pigem ikka on vastused lühemad kui küsimus, mis ulatub üle mitme rea).

Ülikooli roll

Millised vastused siis antakse ülikooli rolli kohta kultuuripealinnas? Toomas Asser: «Kuidas saavutada see, et riigi arengueesmärgid oleksid suuremad ja ülemad lühiajalise vaatega parteipoliitikast ja väärtustaksid seejuures teadmisi ja oskusi, mis on meie ainsad ressursid, mille kasutamine neid suurendab.» Margit Sutrop: «Ränne (eestlaste väljarände peatamine ja tagasipöördujate vastuvõtmine).» Rõõm või kaasmure lugeda. Mõlemad on otseses seoses Tartu kandidatuuri põhiteemaga «Arts of Survival / Ellujäämise kunstid» ja just selle edasikestliku põhitooniga, milles mõni rector emeritus vajab ikka veel harimist.

Ent kumbki kandidaat ei anna oma lühivastuses ise seda haridust. Uus rektor on aga juba võtnud kohustuse anda neidki vastuseid. Sest see kool on meie linnas. Sest ülikool pole vaid diplomimasin, oma struktuuri taastootja, oma rõõmuks kerkiv koht rahvusvahelises reitingus. Ülikool on linna vaimne värav. Kui üle Eesti ja maailma astutakse küll sellest väravast sisse, ent peagi taas välja tagasi, pole see ainult linna probleem. See on ka ülikooli probleem.

Hullus ja avangard

Ajalehe Müürileht veebruarikuises juhtkirjas igatseb Piret Karro taga hullust ja avangardi, mis kujundas 21. sajandi alguse Tartu kultuurielu. Kus on see hullus ja avangard nüüd? Ta nendib mõrult: «Võimalik, et 2012. aastal ellu viidud kõrgharidusreform, mis sundis nominaalaja ületanud tudengeid oma ainepunktide eest maksma ning nii mõnegi (sh siinkirjutaja) ülikoolist seetõttu välja lennutas, on seotud sellega, miks Tartus enam nii palju isetegutsejaid ei ole. Tudengid, samasugused, kes Pärmivabrikut, Vastikut Diskot, Semiosalongi jne vedasid, ei leia ainepunktide vorpimise kõrvalt enam hullusteks aega. Ning paljud kunstnikud, kuraatorid, kirjanikud ja korraldajad liikusid oma eludega lihtsalt edasi.»

Semiosalong siiski jätkub. Ülikooli vana kirik majutab Elektriteatrit, kes võitis koos ülikooli kooride uute heliloojate projektiga «Sahtlist saali» 2017. aasta Tartu kultuurikandja auhinna. Kiitusi koguvad Tartu Ülikooli kunstide keskuse ja muuseumi ettevõtmised. Üliõpilasteater püsib ja jätkab ja reisib. Ka kõige karmimad kriitikud peavad tunnistama, et võrreldes kriisijärgse ajaga, mil ülikool raius ülbelt ja lohakalt enda küljest «kõrvaltegevusi», nagu raamatupood ja galerii, on sidemed linna kultuuriruumiga tugevamad ja tihedamad.

Ja ometi. «Tartu 2024» tiimi vestlustes linna kultuurikorraldajatega korduvad sõnumid, mis kinnitavad Piret Karro muret. Tudengipublikut, saati siis uusi korraldajaid, on linnas liikvel kasinalt ja kestmatult. Alati jagub erandeid (näiteks on minu juhitud Kirjanduse Majal vedanud lokaali Arhiiv ja raamatupoe Utoopia käigus hoidjatega – või on mul lihtsalt jätkunud visa klammerdumisjaksu), aga mullegi hakkab silma, et see on vähemus. Enamus – isegi mitte 2012. aastast, vaid 3+2 juurutamisest saati üha süvenevalt – rabab oma ainepunkte kokku kraapida, õppimise kõrvalt töötada või töö kõrvalt õppida. Üksvahe tundus vähemalt, et Rüütli tänava Bermuda kolmnurk ja populistlikumad ööklubid toovad tudengid välja. Nüüd on vaikne Bermudaski ja ööklubid kaovad aina.

Üha ja üha uued lennud tudengeid ei saa mahti koduneda Tartu kultuuriruumis, kasvada tarbimisest kogemiseni ja kogemisest korraldamiseni ega koguda tahet Tartus kanda kinnitada ka siis, kui see ei too kohe kasu. Ja nii nad lähevad… Aga tudengipäevad? Alati rõõm! Mis oli nende viimane tugev, jääv jälg linna-riigi kunstipildis? Ja kultuurikorralduse praktikabaasid? Ent kas ainepunktid on ainus viis inimesi liikvele saada? Sõbra maja… auu!? Hea uus rektor: kas ehk nimetada tead, milline Tartu bänd sai viimati rahvusvaheliselt tuntuks? No vähemalt Eestiski? Kes sinu universitas’est on värsked tegijad festivalitiimides, uued juhid meedias ja poliitikas?

Ehk ongi uue põlve elu mujal – kellel idufirma, kellel ökokommuun. Ehk pole bändid, galeriid, festivalid üldse tõsise teadusasutuse asi. Aga kui «Tartu 2030» kultuuristrateegia arutelult avastad needsamad näod, kes olid seal 15 aastat tagasi, hakkab ikka kõhe küll. Tahaks ka külalistele näidata, et oleme ülikoolilinn. Aga kuidas? Kellega?

Tulevikutegijad

Nii nagu on selge, et kultuuripealinna ei tee ülikoolita, on selge, et selle põhitegijad peavad tulema praeguste tudengite ja isegi juba gümnasistide seast. Nende seast, kes juba praegu tunnevad, et nende kohalolu on linnas väljaspool mõttelisi kampusemüüre rõõmuks ja uhkuseks ka ülikoolile. Selleks ei piisa alma mater’ist, kes ainult oma peeglisse vaatab. Pööra ringi, hea uus rektor, ja vaata seda linna, kus sa elad, kus elab su ülikool! Kas sul on siiras rõõm oma lapsi siia elama lasta või loodad hiljukesi, et nemadki lähevad siit ära kuhugi kaugemale?

See kaugem ongi siin, sinu ja ülikooli abiga. Saame kokku, teeme teoks!