Kuna olen pärit Leedust, küsitakse minult tihti, miks ma õppisin eesti keelt. Miks mitte hispaania? Minu vastus on alati, et miks mitte.

Tegelikult tasub eesti keelt õppida juba sellepärast, et hispaania keele oskus ei huvita enam kedagi, aga väikese naaber­keele peale näeb vähemalt väga isesuguseid näoilmeid.

Keelt võib õppida töö pärast, aga minu meelest on keele õppimine ennekõike avastamis­rõõmu täis lõpmata seiklus. 

Suuremate keelte puhul võib tunduda, et õppimine koosneb peamiselt grammatikareeglite ja sõnade pähe tuupimisest. See on nii ainult sellepärast, et nende rahvaste kultuuriruum on meile juba tuttav.

Õppides väiksemaid keeli avastame iga päev midagi uut, sest väiksemate rahvaste kultuuri omapärad pole nii hästi tuntud.

Miks on eesti keele õppimisel kohe algusest peale tähtsad sõnad tamm, mänd ja kask, aga inglise keele puhul piisab vaid sõnast tree? Miks vaatab üllatunud inimene Eestis suurte silmadega ja Leedus väljaplahvatanud silmadega?

Keeltes on peidus meie arusaam ja mütologeemid, millest ülejäänud inimesed ei pruugi olla teadlikud.

Väiksemate keelte omandamine annab unikaalse võimaluse mõista nalju, millest võib aru saada teoreetiliselt vaid 0,01% maailma elanikest, ja seda mitte ainult keele, vaid kultuuriruumi spetsiifiliste omaduste pärast. Iga keel on omaette maailm, millel on iseloomulikud eripärad, mis väljaspool selle keele kultuuriruumi võivad täielikult kaotada oma tähenduse.

Uurimustes on korduvalt näidatud, et kui me tahame meeldida teisele inimesele, kopeerime intuitiivselt tema kehakeelt ja kasutame tema väljendeid.

Miks siis mitte püüda välismaalasest sõbraga rääkida tema emakeeles? Kui tõesti tahame talle midagi öelda, siis peaksime seda tegema tema südame keeles.

Just nii jõuab info ühest südamest teise ning just selline suhtlus toob austuse, aususe ja tõelise sõpruse.

Teiste inimeste keelte rääkimine annab nende oskajale väga palju: teisi vaatepunkte, palju küsimusi, võimaluse päriselt tunda teist kultuuri ja ka sõpru, keda me muidu võib-olla ei kohtakski kunagi.

Keel on sild, mis ületab kõik jõed ja takistused, ning aitab lahti saada oma eelarvamustest ja stereotüüpidest.

Ma ei soovita võõrkeelte õppimist edasi lükata, sest kunagi ei tea, mis üllatusi võib elu tuua – olgu need uued unistused, sõbrad, armastus, lemmiklinn või laul.

Keelte õppimine on täis üllatusi, etteaimamatu, ja kui see ei too ellu dramaatilisi muutusi, siis vähemalt vähendab Alzheimeri tõve ja dementsuse riski, mis ei ole ka sugugi paha.