Möödunud aasta lõpus oli väärikas tähtpäev Tartu ülikooli emeriitprofessoril akadeemik Huno Rätsepal: 28. detsembril täitus tal 90. eluaasta. Rätsepa innustava pilgu all on sirgunud mitu põlve eesti filolooge, enamik praegusi eesti keele uurijaid ja õppejõude on otseselt või kaudselt tema õpilased.

Rätsep õppis sõjajärgse Tartu riikliku ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, kus keeruliste aegade ja õppejõudude nappuse kiuste koolitati humanitaaride uut põlvkonda. 1951. aastal lõpetas ta ülikooli soome-ugri keelte alal ja 1954. aastal kaitses filoloogiakandidaadi kraadi. Tartu ülikooliga on seotud ka kogu Rätsepa tööelu: algul vanemõpetajana, siis dotsendina, kateedrijuhatajana ja professorina. Rätsepa puhul meenuvad  ikka tema legendaarsed strukturaallingvistika loengud väga laiale publikule 1960. aastal ja tema juhtimisel 1960.–1970. aastatel tegutsenud GGG (generatiivse grammatika grupp), mis järgmistel aastakümnetel tõi eesti keeleteadusse uue paradigma. Keeleteadus ja keelealane haridus ülikoolis sai tugevad jalad alla, ja tolleaegse üsnagi noore dotsent Rätsepa energial, uuendusmeelsusel ja kaasahaaravusel on selles oluline roll. 

JUUBEL_Huno Rätsep (Tennus).jpg

Rätsepa uurimis- ja õppetöös on esindatud vaade keelele nii tänapäevase süsteemi kui ajaloolise kujunemise ja keelesuguluse seisukohast. Esimest vaatenurka esindab ka doktoriväitekiri «Eesti keele lihtlausete struktuur.  Verbikesksed lausemallid» (1974) ja selle põhjal ilmunud monograafia «Eesti keele lihtlausete tüübid» (1978). Rätsepa raamat kuulub  eesti keeleteaduse aegumatusse klassikasse, tema lausemalle läheb vaja nii keeleuurimises kui arvutilingvistikas, keeleõppes jm rakendustes. Oma lausemallide käsitlusega oli ta paar-kolmkümmend aastat ajast ees:  samalaadne lähenemine on tänapäeva konstruktsioonigrammatikal. Ajast ees oli ta ka artiklis «Kas kaudne kõneviis on kõneviis? Verbivormide situatsioonianalüüsi» (1971) esitatud ideedega. Alles 2000. aastatel hakati tähelepanu pöörama evidentsiaalsuse kategooriale, mille üks juhtumeid on meie kaudne kõneviis. Keeleajaloo poolelt on Rätsep koostanud eesti keele ajaloolise morfoloogia ülevaate,  ennekõike on teda aga huvitanud sõnade päritolu. Rätsepa seniseid selleteemalisi artikleid koondab kogumik «Sõnaloo raamat» (2002), töö jätkub.

Rätsepa energiat on jätkunud mitmeteks olulisteks ülesanneteks ja ta on pälvinud mitmesuguseid tunnustusi. Ta on olnud Emakeele seltsi esimees, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni esimees, Eesti teaduste akadeemia presiidiumi liige, kuulunud mitmesse toimetuskolleegiumi. Talle on antud Nõukogude Eesti preemia (vastab nüüdsele riigi teaduspreemiale), Eesti teaduste akadeemia medal, Eesti teaduste akadeemia Paul Ariste medal, F. J. Wiedemanni keeleauhind, Valgetähe IV klassi teenetemärk; ta on Emakeele seltsi, Õpetatud Eesti seltsi ja Johannes Aaviku seltsi auliige.

Soovime kallile juubilarile tugevat tervist ja põnevaid uusi sõnalugusid!

Kolleegid eesti ja üldkeeleteaduse instituudist