Pean mainima, et mul pole Tartu vastu midagi. Mulle meeldivad Õnneliku Juhuse porgandipirukad, Kassitoomel kelgutamine, mu erialavalik, kaastudengid ja instituut. Mulle meeldib tasuta keeli õppida ja rattaga Riia mäest alla sõita. Siit see tuleb: asi pole sinus, vaid minus, Tartu.

Valdur Mikita on Tartu omanäolisuse kohta märkinud, et seda linna armastavad inimesed, kes on seal alati paiksed olnud, või inimesed, kes on maailmas palju ringi rännanud ning kellele Tartu on seepärast omamoodi maailma keskpunkt.

Ta täheldab, et need, kes on rahutud ja pole leidnud oma õiget kohta, ei suuda Tartut armastada: neile on see keskpunkti asemel pigem traumapunkt.

Päris traumapunktist põgenemiseks ma möödunud kolme aastat ei tembeldaks, aga rahutus on mu peamine kütus olnud küll.

Seda muidugi peale juba mainitud porgandipirukate, Belgias täiesti tunnustatud lõunaeineks sobivate pikkade võileibade broodje’de, Indoneesias isegi hommikusöögilaual leiduva praeriisi ja Ungaris pikki õhtuid lõpetava taignalahmaka lángos’i, mida meie pontšikust eristavad hapukoor ja riivjuust, mis tingimata selle peale käivad.

Nimetatud riigid ei ole sugugi juhuslikud – just nendes kohtades olen peale Tartu oma bakalaureuseõpingute jooksul mõnda aega elanud.

Otsustasin juba enne TÜ-sse sisse astumist, et tahan teise ülikooliaasta sügisel Belgias Gentis õppida. Mul polnud tol hetkel, ega pole ka nüüd Belgia vastu eriti kirglikke tundeid, aga psühholoogia instituudi partner­ülikoolide nimekirjast polnud mu olematu saksa või hispaania keele oskuse tõttu eriti midagi muud valida.

Nimelt toimus Saksa ülikoolides õpe saksa keeles ning Hispaania ülikoolide kodulehtedest Google’i tõlkerakendusega end läbi närida üritades sai samuti peagi selgeks, et erialaseid aineid inglise keeles ei loeta.

Gent on oma tudengilinna vaibiga üpris Tartu-sarnane. Keskmine Tartu tudeng jääb aga oma kohusetundlikkuselt kuhugi välistudengi ja Belgia tudengi vahele: Belgia tudeng on selles võrdluses organiseeritum ning välistudengite tööstiili iseloomustavad rühmatööd, mille jaoks kulus alati mitu kohviku­külastust, kus arutati kõike muud kui ülesandega seonduvat.

Belgia tudengite töökusest annab aimu nende komme käia loengutes, kaenlas paksud kaustikud, milles on kõik õppejõu kasutatavad slaidid juba ette värviliselt välja prinditud, et sinna märkmeid teha.

Eksamitest läbi kukkumist üritasid iga hinna eest vältida siiski kõik, sest Belgias valitseb selline süsteem, et nii sügis- kui kevadsemestri eksameid saab uuesti sooritada vaid vahetult enne uut õppeaastat, s.o augustis-septembris.

Väike tööots

Genti ülikoolil on töökeskus, mis vahendab kõik lihtsad tööd ülikoolis, nagu ühiselamute koristamine ja erinevad tööotsad ülikooli restoranides, esma­joones oma tudengitele.

Kui keskuses veenduti, et teen flaami keeles vahet friikartulitel ja kartulikroketitel (mõlemad on Belgia köögis väga olulised!), ei takistanud mind miski mõned tunnid nädalas nende serveerimise ja broodje’de valmistamise eest umbes neljakordset Eesti miinimumtunnipalka teenimast.

See töö ei aidanud mitte ainult üürile ja õllele kuluvat katta, vaid oli ka mu tõhusaim keeleõpe ning kokkupuude flaamlastest töökaaslastega, kes oma vaoshoituselt sarnanevad paljuski eestlastega.

Belgiast naastes võtsin kevadsemestriks akadeemilise puhkuse, lükates sellega lõpetamist aasta võrra edasi.

Tahtsin panna proovile oma kaunis teoreetilised psühholoogiateadmised ning Erasmus+ noorteprojektides omandatud mitteametliku õppe meetodid.

See õnnestus päris hästi, sest erinevatest vabatahtliku töö võimalustest jäi sõelale selline, mis viis mind AIESEC-i vahendusel Indoneesiasse Kesk-Jaava pealinna Semarangi.

Seal elasin islamiusku jaava peres, tõustes igal hommikul esimese palvekutse peale, et kella seitsmeks taksomopeediga, mille tellimiseks neil eraldi äpp on, majanduslikult küll kõrgklassist, kuid rahvusliku vähemuse staatuses hiina lastele inglise keelt õpetama minna.

Jaaval tuli muuhulgas harjuda ka riietega ujumise, kohalike noorte tihti vaid emotikonidest koosnevate sõnumite ning õhtul üheksaks koju jõudmisega.

Mis meil on pigem tabu – nagu võõrastelt nende usu kohta pärida –, on neil tavaline ning meile igapäevased teemad, nagu seks, mille üle Eestis nii nalja heidetakse kui ka südant puistatakse, ei tule Jaava noortel pea kunagi teemaks.

1,2–1,8 miljoni elanikuga Semarang ei osutunud mu üllatuseks piisavalt suureks, et tunda end pisikese anonüümse mutrina suures süsteemis – rolli mängib selles muidugi asjaolu, et tegemist on tööstuslinnaga, kuhu eriti turiste ei satu ning seetõttu torkasin ma valge naisena silma.

Silmatorkav valge naine

Näiteks tuli kaubanduskeskustes, kus kohalikud tihti aega veetsid – sest see oli üks väheseid kohti, kus heitgaasid ja kuumus asendusid lillelõhna ja konditsioneeritud õhuga –, ette kentsakaid olukordi.

Ühel päeval püüdis kamp itsitavaid lapsi mu tähelepanu ning selle peale ümber pöörates tabasin eputajad püüdlikult ürituselt kassasabas «Kaerajaani» tantsida.

Viimast olin samal nädalal ise kolmandale klassile õpetanud.

Eelmisel sügisel, olles tagasi Tartus, avastasin ainetele registreerides, et sellega saavad mul kõik oma õppekava sügis­semestri ained tehtud.

Teadmine, et Erasmus+ programmi rahade eest saab igas õppeastmes üliõpilasena rännata kokku 12 kuud, millest ma oma semestriga Belgias olin kasutanud vähem kui poole, ning pettumus, kui nägin, et meie partnerülikoolide nimekirjas pole endiselt peale Genti midagi muud kutsuvat, viis mind ühel õhtul Euroopa kaardi ees juurdlema, et kus ma siis järgmisel sügisel õppida tahaksin, kui valik partnerülikoolide nimekirjaga piiratud poleks.

Panime veel samal ööl kursaõega kokku Exceli tabeli meid huvitanud ülikoolidest, lisades sealsete vastutavate isikute kontaktid ning nimetades faili «Reisile sinuga: ülikoolide eriks».

Ettevõtmine lõppes sellega, et tabel jõudis meie instituudi Erasmus+ koordinaatorile Marju Tammistele, kes oli nõus nimekirja järgi instituudi nimel ülikoolidega ühendust võtma.

Isiklik lemmik sai võidu

Mul vist lihtsalt väga vedas, sest ainus vastus saabus Budapestist ELTE-st, mille reale olin juba mainitud tabelis teinud lisamärkuse, et tegemist on ka mu isikliku lemmikuga. Mis seal ikka – reisile sinuga, ELTE.

Aasta tagasi sügisel märkisin Budapestis asuva ELTE kõigist ülikoolidest lemmikuks, sest see on Ungari üks parimaid ülikoole, mis pakkus kogu psühholoogia BA programmi inglise keeles, ning Budapest on minu arvates lihtsalt väga äge linn, kus mind juba mõned ungari tuttavad ees ootasid.

Olen neid ridu kirjutades oma vahetussemestriga kõnealuses ülikoolis lõpusirgel ning kirjutan samadele ideedele ka praegu alla.

Rahvusvaheline on saanud mu jaoks täiesti uue tähenduse: kui Gentis olid mu kaastudengid paar sakslast ning ülejäänud peamiselt hispaanlased, tundus keskkond algul küll väga multi-kulti, kuid Budapestis on juhtunud, et pean seminaris koos ecuadorlase, indoneeslase ja jordaanlasega ettekannet hiina diasporaa kohta Jaaval.

Või veedan pühapäeva koos kohalike antropoloogia­tudengitega Budapesti äärelinna Krishna templis ungarlastest munkadega vesteldes.

Ungari ühiskond elab praegu läbi perioodi, millele annavad linnapildis tooni sinised valitsuse propagandaplakatid ja ajakirjandusvabaduse ohustatus.

Suuremad meediakanalid on valitsuse kontrolli all ning Ungaris pikalt elanud juutidest ja romadest tehtud riigivaenlased.

Viimase tilgani

Kultuuri-psühholoogia ja ühiskondliku lõimumise teemadega tegeleda on siin seepärast väga innustav olnud.

Lausa nii väga, et otsustasin Erasmus+ fonde viimse tilgani lüpsta ning kasutada pärast mu teist õpirännet veel järele jäävad 2,5 kuud stipendiumit kevadel Budapestis praktika sooritamiseks ja naasta Tartusse mais, et ülikool lõpetada.

Mikita mõlgutuste ja Tartu kui traumapunkti juurde tagasi tulles: Tartus alati elanuks ma saada ei saa, minevikku ju ümber ei kirjuta, küll aga on selle rändamise läbi maailma armsaks keskpunktiks muutmine minu – ning kui sindki rahutus närib, siis ka sinu – kätes.

Kandideerima!