Ülo Lumiste (30.06.1929 – 20.11.2017)

29. novembril 2017. aastal saatsime Tartu ülikooli aulast viimasele teekonnale akadeemik Ülo Lumiste. Akadeemia jaoks jätkus nukrate sündmuste jada: vaid ühe aasta jooksul – alates möödunud aasta detsembri keskpaigast – on meie seast lahkunud seitse akadeemikut; kõik oma valdkonna suurkujud. Aga nukradki sündmused on õpetlikud. Just selles kurbuses on peidus teadmine, et kuigi inimsuhteid hoida on enamasti üsna vaevarikas, nõuab nende suhete lõplik katkemine – mahajääjate jaoks igavikuks – meilt hoopis rohkem energiat (mis siis, et vaimuenergiat). 

Ülo_Lumiste.jpg

Imelik on see maailm: kui midagi enam ei ole, ei tohiks ju sellele ka rohkem energiat kuluda. Aga see ei kehti, kui keegi meie seast lahkub. Aleksandr Wootton on öelnud, et isegi kui teame, et nii meie kui ka kõik kaasteelised peavad ükskord lahkuma, on lein alati justkui äkitselt alanud talv, mis ei küsi, kui pikad ja ilusad olid kevad, suvi ja sügis. Kurbus ja valu on selle hind, et nad olid meie jaoks olemas. See hind ei ole elavate jaoks kunagi liiga kõrge. Hannibal Lecterile omistatakse natuke julma, aga täpset ütlust, et armid meenutavad meile, et minevik oli päriselt olemas. Need armid, mis jäävad meile pärast meie õpetajate lahkumist, kinnistavad selle teadmise, mille neilt saime.

Ülo Lumiste oli paljude jaoks, sh ka minu jaoks, õpetaja. Aga eelkõige oli ta teadlane. Teadlastel on tavaliselt eriomane suhe arvamustega, eelarvamustest rääkimata; ja isegi teadmistega. Nende jaoks on Edgar Rice Burroughs sõnastanud lihtsa kuldreegli: asi pole selles, mida tead, vaid mida tõestada suudad. Matemaatikute mõtteviisis on siin veel oma varjund: miski pole võimatu, kui sa seda kujutleda suudad. Matemaatikute jaoks, nagu akadeemik Lumiste seda oli, on maailm teistsugune kui teistel lihtsurelikel. See nõuab äärmiselt arenenud kujutlusvõimet.

Matemaatikud peavad mõtlema nii lõpmata väikeste kui ka lõpmata suurte asjade üle, liitma kokku lõpmata lühikesi lõigukesi (et Achilleus kilpkonnale järgi jõuaks); ja aru saama, et eri sorti ja treenimata silmale pealtnäha ühesugused lõpmatused on täiesti erinevad. Nende Valhallas on kindlasti poolparalleelsete muutkondade diferentsiaalgeomeetria rakendused kvantväljateoorias sama tavaline kõneaine kui meil on ilm, poliitika või laste kasvatamine. Kus on matemaatikute kõige olulisem roll ühiskonnas, seletas lahti ajaloolane Arnold Toynbee. Tema arvates on maailmale kõige enam vaja usaldust. Ükski inimene ei suuda iial täielikult mõista teise südame salasoppe. Siiski on maailmas piisavalt usaldust ema ja lapse, õpetaja ja õpilase või ostja ja müüja vahel selleks, et ühiskond saaks toimida. Matemaatikute tulemused on aga sageli lõplikud ehk 100% usaldusväärsed. Isegi kui selle tõttu on need rakendatavad vaid kindlates piirides, on taoline usaldusloome meie maailmas üsna erandlik mõtteviis.

Matemaatikas ei ole kombeks üksteisest üle karjuda. Sageli läheb aastaid, et kolleegi tõestuse õigsuses veenduda või leida vastunäide. Vahel aastasadu, nagu Fermat’ suure teoreemi puhul. See on tarkuse täiuslik ilming – nagu jõgi, mida sügavam ta on, seda vähem häält ta teeb. Täiuslikkus saavutatakse siin mitte siis, kui pole enam midagi lisada, vaid siis, kui pole enam midagi ära võtta (nagu on arvanud Arvo Valton ja helide maailmas teoks teinud akadeemik Arvo Pärt).

Aga inimesed võetakse siiski meie seast ära ka siis, kui meile tundub, et kooslus on ideaalne. Loomulikult on see valus. Mitte neile, kes läinud, vaid neile, kes jäänud. Igal leinal ja kurbusel on oma rütm ja igaühel oma leinamise viis. See on aeg, mil perekond on palju olulisem kui headel aegadel. Stephen King on koguni arvamusel, et perekonna tekkimisel ja püsimisel võib ju olla palju põhjusi, kuid selle tuumikülesanne on koguda pere kokku siis, kui keegi perekonnast on lahkunud. Pole vahet, kas kokku koguneb lihaste laste või õpilaste pere. Siis on põhjust hetkeks koos peatuda, järele mõelda ja meeles pidada, et lõpuks peab kestma ja kõlama jääma pigem rõõm ning sügav tänu selle eest, et meil on olnud õnn või isegi eelis olla suurmeeste õpilased. Nagu on märkinud Lev Grossman: see on aeg leinata, mida oleme kaotanud, aga elada edasi sellega, mida oleme neilt kingiks saanud.

Tarmo Soomere
Eesti teaduste akadeemia president
Tekst on koostatud akadeemik Ülo Lumiste ärasaatmisel peetud kõne alusel.