Teadusprorektor Kristjan Vassil leiab, et Tartu ülikool on seni edukalt granditaotlustes osalenud. Samas saaks uute teenustega taotluste hulka ning välisrahastuse osakaalu suurendada, teadlased sobivate grantidega kokku viia.

Milline on grandikeskuse idee taust?

Meil on praegu teadusarendusosakond, mis koosneb kahest osast, üks on teadustalitus, teine on tehnosiire. Tehnosiire tegeleb ettevõtjate ja teadlaste kokkuviimise ning ärimudelite astmiku järgi korraldamisega. Meie idee on lahutada senine teadusarendusosakond kaheks osaks. Ühest moodustub ettevõtlus-innovatsioonikeskus, mis liidab need rakukesed üheks, et me juhiks ettevõtlusega seotud tegevusi senisest kooskõlastatumalt, paremini, tõhusamalt.

Teadustalituse baasilt luuakse grandikeskus, mille eesmärk on abistada teadlasi aktiivsemalt välisrahastuse kaasamisel ning kasvatada välisrahastuse osakaalu ülikooli teaduseelarves. Senine teadustalitus on siiamaani suurepäraselt hakkama saanud teadusprojektide haldamisega ja koordineerimisega. See on hästi oluline teaduse administreerimise osis ning meil on hetkel võimalus täiendada seda teenust granditaotluste kokku kirjutamise ja projektijuhtimise teenuse kaudu. Paljud Euroopa ülikoolid on selle võimaluse juba töösse rakendanud ning peame selles valdkonnas neile kiirelt järele jõudma.

Miks on ülikoolil grandikeskust ikkagi vaja?

Ülikooli ligi 130 miljoni suurusest eelarvest (2017. aastal) moodustavad tulud teadustegevusest – 50 miljonit –, millest omakorda välisgrandid vaid 7 miljonit ehk 14%. Teadusrahastuse kasv on meie jaoks vältimatu ning ainult Eesti-sisestele vahenditele lootma jääda ei ole mõistlik. Kasvu on täna kõige tõenäolisem saavutada nii, et me aitame suurendada oma teadlaste võimalusi välisgrantide turul – see on põhjus, miks me loome grandikeskuse.

Tartu ülikool on ju võrreldes teistega Horisondi ja teiste grantide saamisel edukas?

On edukas, aga grantide nominaalne maht on väike. Selles mõttes, et kui me kandideerime, siis oleme edukad. Aga taotlusi saaks välja minna rohkem.

Kust siis raha edaspidi tuleb?

Kiireid muutusi me ei kavanda, pigem teeme täna ettevalmistusi olukorraks, kus tõukefondide mahud hakkavad vähenema, Eesti teadusraha maht on piiratud ning ajas liiga suures mahus ei kasva – selles kontekstis on välisgrantide kasv meie jaoks möödapääsmatu. Kui välisgrantide viimase viie aasta keskmine maht on olnud 6,4 miljonit eurot  aastas ja kasv ligi 210 000 eurot aastas, siis grandikeskuse põhiline eesmärk on võimendada seda kasvukõverat grantide kirjutamise teenuse abil. 2018. aasta eesmärk on mehitada grandikeskuse meeskond ning esimesi tulemusi ootame aasta pärast. See on selles mõttes ainulaadne, et me võtame väga selge rolli ja vastutuse.

Kuidas see täpsemalt välja nägema hakkab? Kas grandikeskus otsib ka ise grante ja viib nad teadlastega kokku?

Meil on praegu teadus- ja arendusosakonnas hästi toimiv projektide haldamise teenus, see on heal tasemel ning koordinaatorid on suurepärast tööd teinud. Olen ise teadlasena nende teenust tarbinud. See on väga hea.

Olemasoleva struktuuri peale ehitame analüütilise teenuse. Siin on idee selles, et ära kasutada teadlaste ja grantide kohta olemasolev kvantitatiivne teave. Teadlaste kohta on see teave näiteks nende publikatsioonide hulk, viited, siiamaani saadud grandid, kas neil on uurimisrühmad olemas, palju neil kaitsmisi on, missugustes grandivoorudes nad on osalenud. Saame kasutada teadustööde kokkuvõtteid ja terviktekste. Teame nende töö tausta, demograafiat, institutsionaalset kuuluvust. Sarnased tunnused kirjeldavad ka grante: teemad, eeldused, mahud, piirkondlik suunitlus, akadeemiline vanus jne. See kõik on iseloomustav teave, mis on meil tasuta olemas, kuid mida kasutame analüütilises mõttes väga vähe.

Viies need kaks asja kokku, saame luua grandisobitustarkvara, mis püüab sobitada teatud tunnustega teadlase talle kõige paremini sobiva grandiga. Samuti saame koondada teabe grantide kohta interaktiivsele ajateljele vältimaks olukorda, et meie teadlastele grandid lihtsalt «juhtuvad», vaid tagada, et inimesed oleksid grantidest aegsasti teavitatud.

Tippteadlased on Brüsselis toimuvaga tegelikult ju hästi kursis ning teavad enamasti enne grandi väljakuulutamist, et niisugune kutse tuleb, kuid keskmiselt peame teadlikkuse ja õige grandi leidmist muutma tunduvalt lihtsamaks.

See on üks koht, kus me saame masinate abil tekitada väga lihtsalt teadlikkust. Samuti soovime varasemaid andmeid kasutades katsetada tõenäosuspõhiseid klassifikatsioonimudeleid, mis hindavad iga teadlase tõenäosust selles grandiskeemis edu saavutada.

Kaugel te olete selle lahenduse arendamisega?

See on katsetusjärgus, seda pole kunagi tehtud, aga me proovime.

Samuti ehitame grantide ja teadlaste sobitamise tarkvara, mis töötab nagu Valijakompass. Alustasime seda tööd sotsiaalteaduste valdkonnas. Laboris on meil esimesed prototüübid käimas ja töötavad, järgmine samm on katsetada seda päriselus.

Mis võimalused veel on?

Üks oluline arendusplaan seisneb teadlaste omavahelises sobitamises.  Kui teadlased on ära kirjeldatud, saame võimaldada teadlastel leida teisi teadlasi, kes tegelevad sarnaste uurimisküsimuste, meetodite vmt üle terve ülikooli. Loodame, et selline rakendus aitab kaasa selles, et kõik koostöövõimalused oleksid täies ulatuses ära kasutatud ning tekiksid koostöörühmad, mida muidu ei kujuneks. Äkki tegeleb mõni vahva geenitehnoloogia või sünteentilise bioloogia teadlane loodus- ja täppisteaduste valdkonnas samalaadsete asjadega, nagu mina tegelen poliitilise käitumise uurimisel sotsiaalteaduste valdkonnas. Uurime erinevaid asju, aga kattuvus võib teemades olla siiski päris suur ning seda kattuvust saab masinate abiga ennustada, hinnata. Kindlasti võib arvutiteaduste, matemaatika, sotsiaalteaduste, humanitaarteaduste valdkondade vahel esineda selliseid ootamatuid koostöövõimalusi väga palju ja masin on siin suurepärane esimene samm, mis ära kasutada.

Rakendus korjabki kattuvuse nendest ühismeediapostitustest, Google Scholarist ja mujalt?

Saab ka lihtsamalt, kasutades olemasolevat iseloomustavat teavet, ilma et me peaksime midagi juurde korjama hakkama.

Grandikeskuse üks peamisi ülesandeid on saavutada sama tulemus, mille Eesti saavutas 1990. aastatel Tiigrihüppe programmiga – hüpata teistest ülikoolidest ette. Analüütiliste ja digitaalsete lahenduste kasutamise kaudu on meil võimalik tunduvalt tõhusamalt grandimaailmas tegutseda.

Pikemas tulevikus on meil ju sama lähenemist võimalik kasutada teadlaste omavaheliseks kokkuviimiseks meie partnerülikoolides üle Euroopa. Saame hakata kokku panema meeskondi ülikoolidevaheliselt, mitte ainult ülikoolide sees. Saan aru, et nüüd läks eesmärk muidugi suureks, aga jällegi: esimene etapp on teha väikseid tehtavaid samme. Püüame grandisobitustarkvara ülikooli sees käima saada, siis vaatame, kas ja kuidas see korraldub. See on nägemuse küsimus ja meil pole mingit kindlust, et see töötab, aga on ainult üks viis, kuidas seda teada saada.

Kuidas grandikirjutamine välja näeb?

Meil on plaanis välja arendada kaks teenust: grantide kirjutamise teenus ning grantide kirjutamise projektijuhtimine. Esimesel juhul võtab grandikeskus juhtrolli taotluse kokkupanemisel, mõistagi kirjutavad sisulised osad kokku teadlased, ning grandikeskuse pädevad kirjutajad kirjutavad selle vastavale grandiskeemile sobivaks.

Teine teenus on oma olemuselt lihtsam ning sisaldab grandi koostamise projektijuhtimist. Tihti vajavad teadlased kirjutamise asemel hoopis kedagi, kes võtaks lahti pika ja ületamatuna näiva grandi kirjutamise tegevuste jada, tükeldaks selle väiksemateks ületatavateks eesmärkideks ning hoiaks silma peal, et asjad saaksid teatud kuupäevadeks tehtud.

Lisaks plaanime luua nn front-desk’i, mis on füüsiline kokkupuutepunkt teadlaste ja grandikeskuse vahel. See on koht, kus me saame teadlasi grandikeskuses vastu võttu, aidata neil leida sobivad grandid ja tutvustada neile lahendusi, abistada neid granditaotluse kirjutamisel.

Kogu meie filosoofia tugineb sellele, et grandikeskus on justkui teenust osutav ettevõte. Just nagu tark- või riistvarafirma annab välja uuendatud versioone oma teenustest ja toodetest, teatud aja tagant. Täpselt samamoodi tahame grandisobitustarkvara esimese versiooni minimaalses konfiguratsioonis välja anda järgmise aasta alguses nii kiiresti kui võimalik. Soovime anda selle kasutusse, hakata juba tagasisidet koguma. Järgmises väljalaskes tahame kirjutada toimivust juurde ja nii edasi. Soovime alustada väikselt, aga siht on suur.

Räägiks veel sellest füüsilisest keskkonnast

Grandikeskuse front desk’i arusaam on sarnane Tallinnas oleva e-Estonia showroom’iga, mis füüsilise keskkonnana sulatab endasse sujuvalt digitaalsed lahendused. Selles mõttes võiks kujuneda front-desk’ist kokkupuutepunkt mitte ainuüksi teadlase ja grandikeskuse kohtumiseks, vaid ka selleks, et me saaksime selle kaudu turundada ülikooli kui digitaalset ülikooli oma välispartneritele. Ma väidan, et üks meie suurimaid võimalusi eelseisvatel aastatel on see, et me näitame senisest palju jõulisemalt, kui võimsad me oleme oma infosüsteemide digitaalsete lahendustega – meile võib see tunduda lihtlabane, aga oma välispartneritelt näeme, kui palju on meil digitaalsete lahenduste valdkonnas neile anda ja pakkuda.

Mis on võimalikud puudused, mida püütakse ette näha? Kus näiteks inimene ja masin kokku ei sobi?

Ma arvan, et inimene ja masin sobivad, lõpuks peab ikka otsuse tegema inimene, teadlane niikuinii lõpuks kirjutab oma granditaotluse, meie ülesanne on tõhustada teabe kättesaamist võimalikult asjakohaselt. Aga kuna täna pole meil grandisobitustarkvara olemas, siis ohukoht on see, et nimetatud tarkvara ei tööta loodetud tõhususega. Seda pole keegi proovinud, laboris töötab praegu prototüüp. Nagu igal digitaalsel lahendusel on omad väljakutsed, nii ka sellel. Ma ei näe siin väga suuri ohukohti, siin on pigem tehnilised küsimused: kas töötab hästi või töötab kesiselt.