Suve alguses korraldasime ühe kolleegiga Valgas öist rattaorienteerumist. Et seda edukalt teha, käisime ise ratastega raja läbi. Rada kulges nii kesklinnas kui ka linna ääres, kus linna tunnuseid oli juba pisut raskem leida.

Mida rohkem linna äärde jõudsime, seda kurvemaks vaatepilt muutus. Mitmeski kohas olid inimesed toonud oma igapäevast olmeprügi loodusesse. Minu kolleeg on keskkonnatöötaja ning seetõttu pidime iga natukese aja tagant taas peatuma, et prügiga reostatud kohad üles pildistada, selleks et hiljem nendest kohtadest teada anda.

Uurisime, mida inimesed metsa alla olid toonud, ja nägime, et oma kõige tavalisemat igapäevast prügi, mida meil kodudes ikka tekib. Tühje karpe, pakendeid, pudeleid ja nii edasi. Sellest kõigest oli veel muidugi vähe, sest peale selle olid prügikotid visatud kraavi, kust neid üles korjata on keeruline. Meie teekonnal jäi ette veel metsatukkasid, kuhu oli viidud nii autovaruosasid, erinevaid kiletükke kui ka palju muud. Teekonna jooksul pidime välja kutsuma päästeameti, kes kustutas prügipõletamise metsatuka ääres.

Kui  keskkonnaspetsialistile taoline vaatepilt ehk suurt üllatust ei pakkunud – pigem järjekordset nördimust inimeste käitumise üle –, siis minule oli taoline vaatepilt tõesti silmi avav. Mulle kangastus mälestus kümne aasta tagustest Teeme Ära talgutest, kui veel kooliõpilastena käisime metsatukka koristamas. Meenusid mälupildid mähkmetest ja vanast külmikust, mida, higi palgel, künkast üles tirisime.

2017. aastal on kurb tõdeda, et on veel inimesi, kes varga kombel viivad oma elamisjääke metsa või kraavi. Selliseid inimesi tabada ja neid vastutusele võtta on üksjagu keeruline või isegi võimatu. Reageerimisvõime on peamiselt alles siis, kui mõnes kohas on probleem muutunud juba talumatuks.

Toon ühe kõrvutuse pandi­pakendi süsteemiga. Ehk peaksime hakkama looma olmeprügikogumispunkte, kuhu inimesed saaksid tuua oma olmeprügi? Kõikidele pakenditele kehtestame pandi ning iga tagastatud kilo eest saab näiteks oma pandiraha tagasi. Äkki siis mõtleks prügistaja kraavi asemel olmeprügikogumispunktile?

Nali naljaks, mul on selle puhul üks üleskutse. Isegi kui tegu on väikese prügistamisega, tuleks oma suu lahti teha ja selgitada, miks see ei ole sobilik. Iga maha visatud prügi tähendab ju kellegi jaoks lisatööd ning keskkonnale kahju, olgugi et imeväikest. Veel enam, kui näete kedagi suures koguses prügistamas, oma olmeprügi näiteks metsa või kraavi viskamas, tuleks sellest teada anda kohalikule omavalitsusele. Samuti tuleb teada anda ka suurematest ja väiksematest prügistamistest oma kodukohas. Kõigi abiga saab ehk kunagi korraldada öist rattaorienteerumist nii, et iga natukese aja tagant peaks sadulast maha tulema mitte prügi, vaid ilusa looduse pärast.