Ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute professor Andra Siibak on kolm aastat vaeva näinud, et internetiuurijate liidu konverents esimest korda Ida-Euroopasse ehk Eestisse ja Tartusse tuua.

Kaheksateistkümnendat korda toimuva kokkutuleku keskne teema on tuletatud Siibaku enda uurimusprojektist, mis seotud privaatsusega, avalikkuse ja privaatsuse vaheliste tähenduste muutusega, võrgustunud avalikkusega. «Kuna olen programmijuht ja pealik, siis on selle n-ö pealiku luksus pakkuda välja teema,» rääkis Siibak.

Ühismeedias toimuv mõjutab kõiki

Kokkutuleku esinemiste ja töötubade ajakava ning sisu uurides on näha, et suur rõhk on pandud ühismeediale. On ka põhjust, kuna ühismeedia tungib nendegi ellu, kes sellest midagi teada ega sellega tegemist teha ei taha.

Ühe suurriigi presidendi Twitteri säutse oodatakse hirmuvärinaga nii riigi sees kui sellest väljas ning peljatakse neist lahvatavat tuumasõdagi, vähem agressiivsetest mõjudest, näiteks infosõdadest rääkimata.

Võrgustunud avalikkuse mõiste viitabki sellele, et kõiksugu keskkonnad ja inimesed on omavahel läbi põimunud, kuid samas moodustuvad omaette klikid. «Kõik võrgud ei moodusta omavahel habermaslikku suurt avalikku sfääri, internetis on avalikkus killustunud. Kõik viimasel ajal maailmapoliitikas ja ühiskonnas toimuv viitab sellele,» sõnas meediauuringute professor Siibak.

Tartu ülikooli vilistlane, Taanis Aarhusi ülikoolis järeldoktorantuuri tegev  Katrin Tiidenberg osaleb töötoas, mis tegeleb interneti ja metafooridega. Tiidenberg leiab, et avalikkus on keeruline ja mitmetähenduslik metafoor, mida interneti kohta kasutatakse. Samas tasub tema sõnul meeles pidada, et metafoorid rõhutavad vaid teatud tahke vastava nähtuse juures ja jätavad teised küljed varju.

«Metafoorid, mis muutuvad menukateks või hakkavad valitsema suurt hulka erinevaid keskustelusid, loovad uusi tähendusrühmi ja piiravad ning raamistavad seda, mida me võimalikuks ja oluliseks peame. Seega on avalikes, õiguslikes, poliitilistes ja teaduslikes keskusteludes kasutatavad (näiteks interneti kohta käivad) metafoorid väga olulised,» rääkis Tiidenberg.

Konverentsil osaleb ka Helis Sikk, kes on praegu USA-s Woosteri ülikoolis abiprofessori ametikohal. Sikk rääkis samuti, et veebiilma ja n-ö pärisilma on väga raske eristada, veebiilm loob uue pärisilma ning pärisilm omakorda loob uue veebiilma.

«Minu arvates on tekkinud selline kooslus, kus tänapäeval üks ilma teiseta enam ei toimi. Veebiilm on ju palju avalikum kui me igapäevane pärisilm. Tänu veebiilmale tean, mis mu töökaaslane hommikuks sõi ja milline on tema pudrukauss. Eales ei küsiks ma sellist üksikasjalikku ja isiklikku teavet töökeskkonnas olles,» rääkis Sikk.

Katrin Tiidenberg leiab, et veebiilma ja pärisilma eristamine on analüütiliselt ebamõistlik ning eetiliselt problemaatiline. «Meie tänane pärismaailm on – küll erinevate inimeste ja rühmade jaoks erineval, kuid siiski olulisel määral – võrgustatud, suhtlustehnoloogiaist läbipõimunud, digitaalselt rikastatud,» rääkis Tiidenberg.

Internetiuurijate liidu peatse uue presidendi, konverentsil osaleva Axel Brunsi sõnul toob säärane maailmade segunemine teadlastele kaasa omamoodi probleemid. «Näiteks tegeleb suur osa internetiuuringutest ühismeediast kergesti kättesaadavate andmetega, mille puhul ei saa tegelikult eeldada, et selle sisu oli mõeldud laiemale avalikkusele,» sõnas Bruns.

Austraalias Queenslandi tehnoloogiaülikoolis digitaalse meediauuringu keskuses professori kohal töötava Brunsi sõnul toovad säärased kohati näiliselt avalikud võrgustikud teadlaste jaoks kaasa eetilised dilemmad.

Teadlased püüavad sammu pidada

Nii nagu varem mainitud riigijuhi «säutsudele» järgnevad kiired reaktsioonid ja juba homme hommikul võime ärgata maailmas, kus olud on järsult muutunud, toimub ka kõik muu veebiilmas äärmiselt kiiresti. Sellega võib teadlastel kohati raske olla sammu pidada.

Siin tulevad appi uued uuringumeetodid. «Sotsiaalteadustes räägitakse juba paradigmaatilisest muutusest, kus selleks, et oleksid tõsiseltvõetav teadlane, peab sul olema ajakohane tööriistakast – et meetodid, millega ühiskonda uurima lähed, oleksid kaasaegsed,» rääkis Andra Siibak.

Omaette tahk on siin aga teaduskirjastamine, kuna praegu võib juhtuda, et võrgustunud avalikkust uuriv uuring ei pruugi ajal, mil uuringu tulemustel veel tähtsust ja mõju oleks, avalikkuse ette jõuda. See, mida võime teadusajakirjast lugeda, on tihtipeale uuring, mis on tehtud mitu aastat tagasi.

Professor Axel Brunsi sõnul on akadeemilise kirjastamise aeglus tõsine probleem. «See on mõnikord põhjendatud, retsenseerimine võtab aega, kuid osaliselt tekib viivitus sellest, et ajakirjad ja kirjastajad keskenduvad digimaailmas trükimeedia tähtaegadele,» rääkis Bruns.

«Paljud teadlased võtavad teataval määral aktivisti rolli ja ütlevad, et hakkame vastu töötama suurtele kirjastustele,» sõnas meediauuringute professor Andra Siibak. Sellised teadlased avaldavad oma uuringuid veebis vabalt kättesaadavates ajakirjades, et nende teave ei jääks inimesest näiteks 115 dollari kaugusele.

Helis Sikk leidis samuti, et kuna tavapärases teadusajakirjanduses avaldamine on üsna pikk protsess, on avatud juurdepääsuga (open access) ajakirjad teaduse tulevik. Peale selle peaks muutuma ülikoolides teadustöö väärtustamine.

«Kui ülikoolide tenuuri karjäärisüsteem väärtustaks digiilmas avaldatud uuringuid samamoodi kui traditsioonilises vormis publikatsioone, oleks see pädeva ja ajakohase teaduskirjanduse olemasolule ja loomele suur samm edasi,» pakkus Sikk üht lahendust.

Kui vaadata konverentsikava, siis on näha,  et just uutele meetoditele tuginevalt on päris kiiresti võimalik hakata hiljuti toimunud sündmusi sisuliselt analüüsima. Eraldi sessioon on ka Ameerika Ühendriikide presidendi kohta ja ettekanded aktivismiilmingutest erinevates riikides, Kuubas või Iraanis.

E-valitsuse leige huvi

Et teaduse mõju avalduks, ei piisa vaid töö avaldamisest, see peab ka valdkonda korraldavate jõududeni jõudma. Erasektorist on konverentsidest alati internetigigandid osa võtnud, kohale tulevad nii Facebooki, Google’i kui Microsofti esindajad. Kahjuks aga ei näi end e-riigi ordenitega ehtiva avaliku sektori liikmed kaalukast ja koju kätte toodavast konverentsist huvituvat. «Ma isegi püüdsin seda korraldada ja saatsin omal ajal asja kavandades kirju nendele inimestele, kes [Euroopa nõukogu] eesistumisüritustega tegelevad – ei saanud ühtegi vastust,» rääkis Andra Siibak.

Õnneks on huvilisi siiski vähemalt Eesti ülikoolidest, kaasa arvatud Tartu ülikoolist. «Konverentsile oli väga suur tung, saime üle 400 abstrakti, peale nende hästi palju ümarlaudu ja paneelarutelusid. Aga eesti akadeemilise poole esinejaid mahtus sisse lõpuks mõni üksik,» kirjeldas Siibak. Siiski on tudengitel ja akadeemikutel võimalik osaleda mitmetel täiendavatel väikestel üritustel, mis on kättesaadavad kõigile ülikooli töötajatele ja tudengitele.

Just sel eesmärgil toimub 16.–17. oktoobril kahepäevane töötuba, kuhu saab tulla õppima juba varem mainitud uusi sotsiaalmeedia analüüsimeetodeid. Ühismeedia analüüsi töötuba on eelkõige see, kus õpetatakse, kuidas Twitterist ja Facebookist suurandmeid alla laadida, milliste tarkvaradega ja kuidas neid andmekogumeid arusaadavaks analüüsiks vormida. Samuti räägivad konverentsile tulnud siis avalikkusele oma tegemistest. Konverents kestab 21. oktoobrini.