Alles eelmisel aastal loodeti seni akadeemiliste petturite tabamiseks kasutatavat abilist Kratti paremaks teha. Kuid juba sama aasta aprillis võeti kasutusele hoopis uus programm Urkund, mis peaks eelkäijast tõhusamalt töötama.

«Kratt polnud Tartu ülikooli jaoks enam piisavalt hea. Me näeme praegu, et Urkund on palju parem. See ettevõte tegeleb ühe asjaga, nende huvi on arendada väga selgelt selles suunas, kuhu tellijad tahavad,» põhjendas õppeosakonna juhataja Kristel Mikkori programmi vahetust.

Õppeosakond tegeleb plagiaadituvastuse tehnilise toega. Loomevarguse teemaga üldisemalt tegelev akadeemilise väljendusoskuse keskuse juhataja Djuddah Arthur Joost Leijen leidis, et uue programmi eelis on selle märkimisväärselt suurem kasutajate hulk, pealegi on see kasutajasõbralikum.

Esimene plagiaadiprogrammi kasutamise aasta oli mõeldud katseajana, mille käigus koostati tehnilised juhendid ja loodi vajalik liidestus õpikeskkonda Moodle. Katseaja teine eesmärk oli koolitada ja teavitada inimesi, tutvustada süsteemi ja näidata, kuidas raporteid lugeda.

Kristel Mikkori sõnul pole praegu teadlikkus uuest programmist eriti suur, kuigi programm on kasutusel juba ligi aasta.

Urkund on suurema andmebaasiga

Uue programmi eelis vanema ees tuleneb selle haarde ulatusest. Urkund võrdleb sisestatud tööd juba varem lisatud tööde ning mitmete teiste andmebaasidega. «Eriti võõrkeelsete materjalide võrdluses on uus programm ikka oluliselt parem,» rääkis Mikkor.

Kaalumisel oli veel teisigi programme, kuid mitmed osutusid liiga kalliks, mõne eest oleks tulnud maksta pea 60 000 eurot aastas, kasutusele võetu hind on praegu 8000 eurot aastas.

Haridustehnoloogia peaspetsialisti Lehti Pildi sõnul on siiski ka uuel programmil omad piirangud, näiteks ei pääse see ligi kinnistele andmebaasidele, üks selline on annaabi.ee.

See ei tähenda siiski, et tudeng saaks nüüd rahumeeli andmebaasist valmistöö alla laadida ning vahelejäämist kartmata selle enda nime all algupärase tööna esitada. Kui näiteks keegi teine on sama tööd juba kasutanud ja seda on Urkundiga kontrollitud, võrdleb andmebaas uut tööd eelmisega ning siis ootab üliõpilast üks tõsine vestlus.

Programm võrdleb mitme allikaga

Pealekauba ei võrdle ka sel juhul programm tööd vaid kooli enda siseselt. «Varem oli ülikoolil üks leping Urkundiga, aga kevadel sõlmis HITSA (Hariduse infotehnoloogia sihtasutus) Urkundi konsortsiumi, kuhu kuulub enamik kõrgkoole ja rakenduskoole,» täpsustas Lehti Pilt.

«Kui tudeng on ikka internetist mingeid lõike kopeerinud, siis need tulevad kohe välja,» sõnas Kristel Mikkor.

Lehti Pilt peab uue programmi üheks parimaks küljeks seda, et programmi saab Moodle’i kaudu kasutada, Kratti tuli eraldi fail sisestada ja siis saadi raport. Nüüd on õppejõul võimalik Moodle’isse üles pandud üliõpilase töö juures Urkundi rakendus käivitada ning saadud raportist vaadata, kui suur on võimalik kattuvusprotsent mõne muu tööga.

«Pole ka mõistlik kõikide tööde puhul seda sisse lülitada, näiteks kui on kodutöö, kus polegi kirjandusallikaid. Õppejõul jääb valik, kas seda kasutada või mitte,» rääkis ta.

Pildi sõnul on üks tavalisemaid küsimusi see, milliste andmebaasidega programm töid võrdleb, kuid seda ei teatagi päris täpselt, kuna arendaja pole avalikustanud, millistele baasidele on ligipääs olemas.

Nii näiteks on ka raamatukogude andmebaasid, DSpace tegelikult kinnised, kuna andmebaasi pakkujatega on sellised lepingud sõlmitud, kuid sellest probleemist ülesaamiseks on läbirääkimist alustatud.

Vestlustest Urkundi sissetöötajatega jääb mulje, et plagiaadipüüdmisvõrk on nüüd nii tihe, et sealt ei lipsa enam midagi läbi ja robotlikud programmid tõmbavad vaese eksinu automaatselt liistule.

Päris nii see siiski pole, lõpuks otsustab võimaliku eksimuse raskusastme üle ikkagi inimene, kas õppejõud või vastav komisjon.

Paljud ootavad, et Urkund on mingi imevahend, mis annab kattuvusprotsendi, ja saab öelda, kas töö on plagiaat või ei ole. Aga tegelikult tuleb raportit õppejõul hinnata.

«Kui on kasutatud kellegi tsitaati ja näiteks jutumärgid puuduvad, siis tuleb kattuvuse koht välja, aga õppejõud peab ise otsustama, mida ta edasi teeb – kas ütleb õppijale, et parandage ära või mitte,» sõnas Pilt. Djuddah Leijeni sõnul on aga tekstiloomes levinuim plagiaadivorm teiste autorite teksti või originaalsete ideede kopeerimine ja algautorile viitamata jätmine.

Ka Mikkor leidis, et kuigi ülikooli hoiak petturluse suhtes on nulltolerants, ei tähenda esmaeksimus kohe karmi karistust. Tema on proovinud esmalt leebemalt läheneda: kui märkas, et matemaatikas tehtud töödes oli seitse ühesugust lahendust, siis ta juhtis sellele tudengite tähelepanu.

«Tol hetkel tunnistasid kõik üles, et jah, see noormees pani selle kirja, ning kõik jäid oma punktidest ilma. Kuid nende edasine käitumine oli väga selgelt muutunud,» kirjeldas Mikkor. Teadlikult plagiaadiga tegelevad tudengid loovad endale kaasõppijatega võrreldes konkurentsis eelise.

Samuti tasub kaastudengitele mahakirjutamiseks töid andvatel üliõpilastel meeles pidada, et sel moel luuakse ebaõiglane eelis.

Enim loomevargust on lõputöödes

Djuddah Leijen rääkis, et kuna kõige rohkem kontrollitakse bakalaureuse- ja magistritöid, siis nii leitakse neis ka rohkem loomevargust. Ülikooli üksustest on kõige agaramad plagiaadituvastusprogrammi kasutajad aga õigusteaduskond ja arvutiteaduse instituut.

«See on ka ootuspärane, sest Tartu ülikoolis algatas plagiaadiprogrammi kasutuselevõtu arvutiteaduste instituut. Seal märgati, et plagieerimine on sagenenud – leiti, et vaja on süsteemset lahendust,» sõnas Leijen.

Samuti torkas kasutusaktiivsuse poolest silma nii bakalaureuse- kui ka magistritaseme rahvusvahelise õppe programm.

Tehnilised vahendid võivad aidata ka tudengeil endil tõhusamalt tööd teha ning vähendavad sel moel eksimisohtu või kiusatust. Kui aasta varem sai UT ajakirja artiklis Krati kohta mainitud, et üliõpilaste üks vääratuste põhjendusi oli ajanappus, siis järgmisel aastal valmiv uus õppeinfosüsteem võib neid ajakavandamisel aidata.

«Loodame, et meie uus ÕIS aitab sellele kaasa. ÕIS-i lisandub kalender, mida seal praegu pole. See on tööriist, mis aitab aega kavandada,» rääkis Mikkor.

Tudeng on oma kultuuri peegel

Loomevarguse või selle tunnistamise põhjus on aga laiem, seega võib ehk öelda, et üliõpilane on kultuuri peegel.

«On tehtud uuringuid, kus võrreldi erinevaid riike, ning ilmnes, et üleminekuriikides, näiteks Poolas või Ukrainas, vaadeldakse akadeemilist petturlust väiksema probleemina kui näiteks USAs,» rääkis Leijen.

Seega on tarvis Tartu ülikoolis endas uurida, milline suhtumine valitseb meie endi teadlaste, õppejõudude ja tudengite seas.

Leijen rõhutas, et programm pole ainuke lahendus, eksimuste vältimiseks ja vähendamiseks on vajalik plagiaaditeemaline harimine ja tudengite kirjutamisoskust arendada.

«Sageli süüdistatakse üliõpilast petturluses, kuid nende õpetamise vastutus on osakondade ja õppejõudude õlul,» toonitas ta. Leijen lisas, et tuvastusprogramm aitab plagiaadile vaid tähelepanu juhtida ja mõned juhud avastada, probleemi lahendus algab aga haridusest.

Kristel Mikkor rääkis, et õppeosakond tegeleb tuutorite koolitusega, kes omakorda peaksid ka äsja õpinguid alustanud rebaseid teavitama.

«Nende kaudu tahame ka teadlikkust tõsta. Saaksime algusest peale viia teema kohe esimese aasta tudengiteni,» sõnas ta.

Djuddah Leijen sõnas, et ainult sõnumi «plagieerimine on halb» levitamisest ei piisa.

«Väga tähtis on õpetada üliõpilastele, kuidas plagieerimist vältida ja seda saab ainult praktilise tegevuse abil teha. Selleks peab aga kogu ülikool üheselt aru saama, mis on üldse plagiaat,» ütles ta.