Ma tahan näha rohkem teadlaste sõnavõtte. Liiga palju toimub meediaruumis vaidluseid tundeelamuslikult tasandil. Vastasleeridest kostuvaid karjatusi «raudtee lõhestab Eesti» vs. «Rail Balticuta sureme nälga», «metsamehed raiuvad maa lagedaks» vs. «puudekallistajad hüsteeritsevad», «vaktsiinid tapavad» vs. «vaktsiinipelgurid on rumalad» ei saa kuidagi edasiviivaks arutluseks pidada.

Jah, meil on kõigil tunded ja hoiakud, maailmavaade ning nägemus, mis suunas Eesti minema peaks, aga tundeelamusliku pursatuse kontrollimatu väljalask, vastaspoole naeruvääristamine toimib tühipalja vaimse ihukergendusena. On ju uuringudki näidanud, et vastaspoole pilamine ei aita sõnumit kohale viia, tulemus on vastupidine, vastane kapseldub ja tõmbub veel rohkem oma teaberuumi. Vandenõuteoreetikudki olla valdavalt inimesed, kes tunnevad end tõrjutuna.

Siin panengi lootuse teadlastele. Teadlane peab oma uuringuteemale lähenema võimalikult avatult, arvestama (eriti humanitaarvaldkonnas) oma võimaliku kallutatusega ning püüdma selle mõju välistada, vaagima mõjureid, muutujaid, püüdma hinnata eeldatava tulemuse saavutamise tõenäosust ja ulatust. Kõige selle analüüsimisel pole tal suurt kasu oma maailmavaatest või soovunelmast. Sama lähenemist sooviksin näha ka meediaruumis toimuvates aruteludes.

Suvi on käes ja ülikoolis tekib õppetegevusse pisuke hingetõmbeaeg. Loodan, et me teadlased leiavad puhkamise ning konverentside ja reisimise kõrval aega ka ühiskonnas üldiselt toimuvasse süveneda ning kaalutletult sõna võtta. Suvi on ka sellepärast hea aeg, et ajakirjanduses on pisut vaiksem periood, poliitikud, ametnikud ja muu jutukam rahvas puhkab ja ajakirjanikel on kohati raskusi ruumi täitmisega. See on hea võimalus teadlastel oma sõna sekka öelda.

Sel moel saab löödud mitu kärbest: esiteks muutub ehk avalik arutelu pisut tasakaalukamaks, põhjendused sisukamaks ja teiseks on teadlased ise rohkem pildil. Kui poliitikul, omavalitsuse ametnikul võib olla oma varjatud või vähem varjatud motiiv, aktivistil väheteavitatud tundmuslik hoiak, siis valdkonda sügavuti uurinud teadlaselt loodan mitmekülgset, nii suurt pilti haaravat kui ka kitsast fookust hoidvat hinnangut.

Tore näide oli mõned kuud tagasi toimunud metsandusfoorum, kus ühe valdkonna teadlased esitasid oma arvamust ja põhjendeid samal teemal: kas raiutava metsa vanuse vähendamine on Eestile ja loodusele kasulik või kahjulik. Sarnast arutelu tahaks näha avalikus meediaruumis, foorumil toimunud sõnavõttudes avanenud pilt oli väga mitmekesine, hästi jälgitav ja mitte sugugi üheülbane, poolt- ja vastuargumente pakuti mõlemale leerile ning mulle kui kuulajale hakkas sealt ka kuldne kesktee aimduma.

Asi ei ole ju selles, et teadlastel poleks arvamust või et nad ei oskaks või ei tahaks sõna võtta. Vähemalt ei jää sellist muljet sotsiaalmeedias toimuva põhjal, pikemaid ja lühemaid hinnanguid annavad nii reaal- kui humanitaarteadustes tegevad teadlased. Samuti olen mitmetel intervjuudel täheldanud, et teadlastel on olemas ajakirjanduslikult «söödavad» ja teaduslikult põhjendatud arvamused. Palun tulge kajakambritest, siseringidest välja ning jagage sisukaid arvamusi ja hinnanguid ka väljaspool oma kitsast ringkonda, meil on seda vaja!