Peagi saabuva suvega mõlgub ilmselt paljude abiturientide peas mõte astuda ülikooli. Meenutades enda ja oma sõprade sisseastumisaega, mängisid erialavalikul olulist rolli peale enda huvide ka töövõimalused valitud erialal. Nii keerlesid paljude peades muremõtted sellest, kas erialal saab tööd ning mis juhtub pärast lõpetamist. Ja seda veel ennegi, kui ülikooli oli sisse saadud.

Õpingute käigus ei ole need paraku kadunud, pigem on süvenenud. Sageli arutame sõpradega, mis meid pärast õpinguid tööturul ees ootab, millised võimalused meil on, kuhu sobime, kuhu mitte. Mida aeg lähemal lõpetamisele, seda rohkem on need vestlused muutunud arutlustest mureväljendusteks.

Peamine mure ei seisne üldse selles, kas tööd ikka leitakse. Töökohti ja võimalusi on küll, kui otsida. Hoopis olulisemana kerkib esile küsimus, kas endale leitakse ka meelepärane töö.

Kõik on oma soovitud töökohtadele seadnud mingid kindlad nõuded, millesse peavad töökohad oma võimaluste ja kohustustega mahtuma. Ülejäänud välistatakse. Siiski leian, et kunagi ei saa teada töö sisust, plussidest ja miinustest enne, kui ise seda proovinud ei ole. Kui nõnda eelarvamustepõhiselt töökohtasid välistada, kitseneb valik ja murepilv pea kohal ainult suureneb.

Töökohtadele oma tingimuste seadmine ei ole iseenesest halb. On ju igati positiivne, kui inimene teab, mida ta soovib ja mis on talle hea. Pinge võib tekkida aga siis, kui kõrged ootused kehtivad juba nii varakult, et kogemustepagas on veel kaunis õhuke. Võimaliku pettumuse ja nördimuse vältimiseks võiks kõigile paika pandud nõuetele vastava töökoha võtta hoopis kaugemaks eesmärgiks, mille poole aegamisi püüelda.

Pealegi võib mitte-just-unistuste-töö pakkuda noorele kogemuse, mida ta ei osanud oodatagi. Kui töökohal miski ei meeldi, saab selle pöörata enda jaoks õpetlikuks kogemuseks. Ent kui tuleb välja, et teise või kolmanda valikuna võetud töö- või praktikakoht hakkab meeldima, on see juba võit kasvõi iseenda paremaks tundmiseks.   

On tõsi, et on noori, kes saavad juba alguses tuule tiibadesse ja lendavad kõikvõimalikesse tippudesse. Aga mitmed mitte. Siinkohal oleks paslik tuua kõrvutus inimestega, kes isegi õpinguid ei alusta ja võtavad aastakese (mis sageli venib aastateks), et endas selgusele jõuda. Tihti selle oodatud valgustuseni ei jõutagi. Just sellepärast, et eelarvamuste ja levinud stereotüüpide tõttu ei tihata isegi proovida.