«Sa diskrimineerid jõhkralt praegu!»
Selline lause kõlas Tartu ülikooli üliõpilasesinduse (TÜÜE) volikogu korralisel üldkoosolekul maikuus. Üliõpilaskogu liige Hanna Linda Korp ütles nii pärast seda, kui üliõpilasesindaja meditsiiniteaduste valdkonnast esitas oma mõtteid TÜÜE juhatuse kandidaadi kohta.
Sel kevadel kandideeris TÜÜE juhatusse Jari Pärgma, eesti viipekeeletõlgi eriala teise kursuse tudeng. Täpsemalt pürgis ta aseesimehe kohale esindatuse ja organisatsioonikultuuri valdkonnas. Pärgma oli ainuke TÜÜE juhatuse kandidaat.
«Tegin pakkumise, kas ta leiab kohe 30 000 eurot tõlketeenuseks või käib välja teised suhtlemiskanalid, mille kaudu me ei peaks seda rahasummat kulutama,» viitas üliõpilasesindaja Taavi Vanaveski oma öeldule päev varem toimunud juhatuse kandidatuuri esitamise debatil. Nimelt esitas Vanaveski arutelul kiirkorras tehtud arvutused piltlikustamaks viipekeeletõlgi teenuse kulu juhul, kui TÜÜE juhatuse liikmeks saab üliõpilasesindaja, kelle emakeel on eesti viipekeel. «Leian, et sellele rahasummale saaks olla palju paremaid võimalusi,» ütles Vanaveski toona lõpetuseks.
Viipekeelne üliõpilasesindaja
Motivatsioonikirjas kirjutas Pärgma, et soovib panustada esinduse kultuuri parandamisse. «Olen aasta jooksul töötanud üliõpilaskogus ja saanud aru, et inimesed tahavad, et neid kaasataks,» kirjutas ta.
Ometi pakkus ühele üliõpilaskogu liikmele kandidaadi valimisplatvormist enam huvi summa, mis kulub tema vajaduspõhisele teenusele.
Ei saa salata, et mõnevõrra oluliseks võib viipekeeletõlgi teenusega arvestamist pidada küll, sest ühel hetkel tuleks tegeleda küsimusega, kuidas rahastada teenust juhtudel, kui üliõpilaskogu juhatusse kuuluval tudengil läheb seda vaja. Ent kas on juhatuse liikme valimised see olukord, milles vajaliku teenuse ja sellega kaasnevate kulude üle arutleda, kui päevakorras on uue aseesimehe-kandidaadi potentsiaal?
TÜÜE juhatuse esimees Reelika Alunurm ütles, et tõlgi teenuse kulude küsimus tõstatus paratamatult, sest juhatuses toimub pingeline töö iga päev. «TÜÜE enda vahendid on aga piiratud. Seni on meid toetanud ülikool: rektoraat, sotsiaalteaduste valdkond ja haridusteaduste instituut,» ütles Alunurm ja nentis, et toetuse saamisega on tegelenud just see ametikoht, kuhu Pärgma kandideeris. «Esindajad ei tõstatanud seda küsimust kindlasti pahatahtlikult, vaid tegelikust murest,» rõhutas Alunurm.
Küll aga leiab TÜÜE esimees, et pahatahtlikuks muutus asi arutelul, kui Taavi Vanaveski ei jätnud erivajadustega seotud kulude rõhutamist. «Ta nimetas seda privileegiks, kui Jarile kulutataks nii palju raha. See on üksik arvamus,» ütles Alunurm.
Kõike arvesse võttes ei pea mina Vanaveski käsitlust viipekeeletõlgi teenuse kulust säärasel kujul mitte kuidagi õigustatuks. «Erivajadus ei ole asi, millega kandidaadi tugevust või nõrkust hinnata. On häbiväärne, et sellist taktikat kasutati,» nõustus Alunurm TÜÜE juhatuse nimel ja väljendas, et debatil tulnuks keskenduda sisulistele küsimustele ja kandidaadi nägemusele aseesimehe rollis.
Oma sõnavõtte hiljem kommenteerides leidis Taavi Vanaveski, et üliõpilasesindajad ei ole suutnud luua üliõpilastele piisavat tugisüsteemi. «TÜÜE juhatuse kandidatuuri arutelu ja TÜÜE üldkogu koosolek olid kahetsusväärsed, kuna peegeldasid toorest organisatsioonikultuuri,» ütles ta.
Kohelgem kõiki võrdselt
Pärast Vanaveski sõnavõttu üldkogu koosolekul luges Laura Zirel ette meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaskogu (MVÜK) ühispöördumise, kus avaldati Jari Pärgmale austust, tema julgust ja positiivsust peeti eeskujuks. Samuti rõhutati pöördumises, et Taavi Vanaveski sõnavõtust võis jääda vale mulje, justkui esindanuks too MVÜK-i ja meditsiiniteaduste valdkonna tudengeid. Zirel lõpetas mõttega, et mitte ühtegi TÜ tudengit ei tohi diskrimineerida tema puude alusel. «Tudengiesindaja, kes säärast inimlikku normi eirab, ei peaks tudengeid esindama,» lausus Zirel.
Sõnavõtule vastates täpsustas Vanaveski, et tema eesmärk ei olnud kedagi halvustada, ja ta rõhutas, et tõlketeenuse kulu on miski, millega tuleb arvestada. «Aga mida on teinud meie meditsiinivaldkond selle nimel, et need asjad oleksid paremini? Mida oleme meie teinud, et teha seda paremaks?» jätkas Vanaveski.
Siin minu kannatus katkes. Üliõpilasesindaja läks üle piiri, tema enda valdkonna üliõpilaskogu liikmed tegid tolle käitumist tauniva pöördumise ja pärast seda söandas ta ikkagi veel vihjata teemale, mille säärane käsitlus võiks põhjustada kultuuridevahelist kokkupõrget?
Olen üllatunud, et Tartu ülikooli pea 13 000 tudengit esindava kaadri seas on inimesi, kelle mõttelaad ja esitatud argumendid on säärased, mida täheldasin kõnealusel arutelul ja TÜÜE volikogu üldkoosolekul. Mind teeb pahaseks, et mind esindavate inimeste seas on selliseid, kes peaksid justkui esindama minu arvamust, ent johtuvad hoopis oma isiklikust kitsarinnalisest arvamusest.
Selles olukorras on pisimgi vihje kuulmisimplantaadile kui viipekeeletõlgi võimalikule alternatiivile ülim piiride ületamine mistahes positsioonil olevale inimesele.
Siis jõudis kätte juhatuse kandidaadi esinemisjärg. Tõlgi vahendusel kõneles Jari Pärgma oma eelistest viipekeelse inimesena üliõpilasesinduses, oskusest oma puudest olenemata inimesi kuulata ning kommunikatsiooni ja koostöö olulisusest. «Kui tunnete, et ma võtan teilt kurdina midagi ära, siis ärge valige mind. Kui aga tunnete, et saan teile midagi enamat pakkuda, tuues teie hulka uut väärtust, siis palun valige mind,» lõpetas Pärgma kõne.
Selgitades oma kandidatuuri, leiab Pärgma, et on andnud mõtlemisainet sellest, et puue ja keel ei ole takistus. «Takistus on pigem see, kuidas mõtled,» leidis ta. Samas tunnistas Pärgma, et TÜÜE aseesimeheks kandideerimine on seni olnud tema jaoks kõige julmem kogemus.
Ehkki kaasüliõpilasesindajad on julgustanud Pärgmad uuesti kandideerima, on viimane nüüdseks otsuse teinud. «Keskkond, kus ei räägita sinu emakeelt, nõuab mitu korda rohkem pingutamist – seal ei halastata,» tõdes ta ja ütles, et alati tuleb olla valmis selleks, et sinu pädevust, kogemusi ja tausta ei pruugita arvestada. «Vaadatakse ikka, kui kulukas sa oled. Nüüd teadvustan seda rohkem,» lõpetas Pärgma jutu.
10. mail jäi Jari Pärgmal TÜÜE juhatuse liikmeks saamisest üks poolthääl puudu.
Andri Küüts
Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 3. aasta tudeng
Kommentaarid
Naljakas, kuidas see vöötorava soenguga poiss üritab luua tormi seisvast õhust. Taotled seda, et kõik oleks nagu vagad lambad karjamaal, ilma arvamusteta? Keegi peab ju tõe välja ütlema või mis?
Kas see Ameerika lumehelveste kultuur jõudis nüüd ka meitele? Inimese eripärasid arvestades öeldi talle ei ja nüüd on probleem kuna tegemist on diskrimineerimisega? Isa anna padruneid!
"Ta nimetas seda privileegiks, kui Jarile kulutataks nii palju raha. See on üksik arvamus."
Ongi ju privileeg, mis siin valesti öeldud on. Ei usu, et see nii üksik arvamus on.
Hea lugusid teha, kui ajakirjanik on tuttav :)
Kas inimene peab kohanema keskkonnaga või keskkond inimesega? Kas inimene võiks nõutada kohta, milleks tal puuduvad eeldused olenemata puudumise põhjusest?
Ma leian, et kui töö eeldab, et ma suhtleks prantsuse keeles telefoni teel, siis ma ei saa kandideerida sinna inglise keele oskuse baasilt.
Kui töö eeldab, et ma õpetaks lastele korvpalli, aga ma pole selleks võimeline - vahet pole, kas ma lihtsalt ei oska või mu käed ei liigu piisavalt, et palliga toimetada - siis ma ei kandideeri sinna.
Kui töö eeldab raskuste tõstmist, aga mul pole tervislikul põhjusel lubatud üle 10kg tõstmist, siis ma ei kandideeri sinna ka.
See ei ole diskrimineerimine, vaid tööks vajalike oskuste/võimete puudumine. Vahet pole, on need õpitavad, lihtsamalt või keerulisemalt kõrvaldatavad. Kandideerin, kui olen võimeline tööülesandeid täitma.
Ma ei saa üldse aru neist, kellele mingid lumehelbed või kellegi soeng ette jäeb. Vast mingid jobud EKRE trollid, mitte Ülikoolist. Ei ole ka päris mõistlik võrrelda prantsuskeele oskust viipekeelega. Üks neist on indiviidi valik, teine mitte. Ma ei tea kas te kommeteerite sama agressiivselt kaldteede tegemist ratastoolidele või lastevankritele? Kuhu te tõmbate piiri "normaalse" hõlmamist ja arvestamist väärt ühiskonna jaoks? Leenu enda ümber?
Nagu mõnda töö tegemisi tingimusi on võimalik painutada nõnda, et ratastoolis või pime inimene saaks seda teha, nõnda võib-olla täitsa võimalik mõnda administratiivset juhatuse ametit kohandada kurdile. Samuti on arusaadav, kui pärast viisakat kaalumist leitakse, et just seda ametit kohandada pole võimalik. Aga Vanaveski ebameeldiv käitumine oli viisakast kaalumisest kaugel.
Küsimusi ei pea lahendama raha abil, kui teisiti saab. Hooliv ja säästev lahendus olnuks selline, et üliõpilasesinduse liikmed õpivad ära viipekeele. Tõlgiks õppija saanuks neid selles aidata.
Olen Tartu ülikooli arstiteaduskonna vilistlane, töötan Manchesteri ülikoolis audioloogia dotsendina. Seega puutun kuulmispuudega oma töös igapäevaselt kokku.
Ma loen suisa hirmuga, kui ignorantne ja empaatiavaba Tartu ülikooli kommentaarium on. Taavi Vanaveski kohta ei oskagi midagi kosta; kõhedaks võtab, et selliseid arvamusi avaldab meditsiiniga otsapidi kokkupuutev inimene.
Olgu veel juurde lisatud, et "30 000 eurot tõlketeenuseks" on täielik pahatahtlik demagoogia.
On täiesti häbiväärne, et siiani leidub inimesi, kes usuvad, et puudega inimesele ühiskonnas osalemise võimaldamine on nende priviligeerimine. Õigus osaleda ühiskonnas on inimõigus ja puudele/soole/vanusele/nahavärvile/uskumustele jne rõhumine, et õigustada isiku mittesobivust mingile positsioonile on diskrimineerimine, mis on täiesti käsitletud ka võrdse kohtlemise seaduses. Seda enam, et puue ei ole inimese vaba valik! Jah, ühiskonnas on omad normid, aga millist normi ei täida puudega inimene? Puudega inimestele ühiskondlikus elus osalemise võimaldamine on oluline ka sotsiaalMAJANDUSLIKUST aspektist ja majanduslik aspekt ei seisne ainult lisainvesteeringutes, vaid ka reaalses tasuvuses, mida puudega inimesed panustavad läbi töö ja muude tegevuste, mis loovad sotsiaalset ja majanduslikku väärtust.
Kas saaks kasutada programmi, mis teksti ette loeb?
Pakkuda välja muid alternatiive. Näiteks viia koosolekuid läbi arvuti vahendusel, teksti baasil?
Selle teema kokku võtmiseks sobib üks suurepärane ütlus - Millal lõpeb sinu õigus oma rusikatega vehkida? Seal kus algab minu nina. Praegu mul on tunne, et see "nina" on juba nii suureks kasvanud, et pole isegi võimalik käsi taskust välja võtta. Kõik need, kes oma arvamust teistele peale suruvad, viidates võrdsetele õigustele jms - mõelge selle peale.
Marion, puudega inimesele võimaldamine ühiskonnaelus osaleda tervetega samaväärselt ei võta sinult ega sinu ninalt mitte midagi ära. Intelligentne inimene rusikatega ei vehi ning ei kanna ka rusikat taskus. Lisaks ei ole siin tegemist oma arvamuse peale surumisega, diskrimineerimise näol on tegu otseselt seadusevastase teoga. Tõesti piinlik, kui üliõpilased ehk siis eeldatavasti intelligentsem ja ärksam osa noortest arvavad tõsimeeli, et maailm on mõeldud tervetele ja tugevatele, väetid hoidku heaga nurka ning olgu rahul raasukestega, mida neile poetada suvatsetakse.
Ühiskond toimib vastastikuse toetamise kaudu. Kes saab ise trepist üles, kellel on aga jaksu ka kedagi teist ülespoole aidata. Mõistetav, et inimesele, kelle võimalused on piiratumad, antakse teed, teda eelistatakse ja võimaldatakse tal jõuda sinna, kus ta end hästi tunneb ja kasulik on. Julgustatakse, et ta võtaks proovida, sest ilmselt on ta sageli pigem alla andmas kui ette võtmas. Selles mõttes tõepoolest privilegeeritakse, aidates tal pääseda võimalikult võrdsesse positsiooni, kus ta tugevused ületaksid ja varjaksid (tema enda eest) võimaliku mahajäämuse.
Tugevam suudaks, aga ei tohiks nõrgemalt seda kohta lihtsalt niisama ära võtta, sest jõulisel ja tervel on lihtsam valida teisi teid, teisi treppe - tema valikuvõimalused toimetulekuks ja kasulik olemiseks on avaramad.
Kui vaatame tervikpilti, siis igaühe heaolu loob kokku üldise heaolu. Kui aga peame silmas vaid üksikjuhtu, tavatumast olukorrast tulenevaid ebamugavusi ja teeme otsuse sellest lähtuvalt, kaotame inimliku ettenägelikkuse, kaotame tervikpildi tajumises, kaotame hoolivuses. Ühiskond toimib - või peaks minu arvates toimima - nii, et kaitseb igat üksikut kõigi teiste eest ja toetab igat üksikut kõigi teiste ees.
Huvitav, et selline üksteise märkamine toimib bussisõidul, aga mitte kõikjal mujalgi. Justkui oleks tegu õpitud viisakusega, mitte sügavama tajuga inimeseks olemisest. Ja seda üliõpilaste hulgas? Tõesti: kuidas on meid kasvatatud, mida oleme me lugenud ja mille üle mõelnud? Häbiväärset julmust kajab sellest loost ja neist kommentaaridest vastu. Mitte praktilisust, vaid umbusku ja pahameelt, mida kaine kaalutlemisega varjata.
Artikli pildi kohapealt kommentaar:
Millegipärast arvasin, et artiklit illustreeriv pilt on Taavi Veskimäest ning kleepisin kohe valele näole valed seosed külge. Kui keegi veel selle vea tegi, siis võibolla peaks pilti muutma?
Lisa kommentaar