Mis kasu on filosoofiast ühiskondlike probleemide lahendamisel ja kas valdkond, mis nimetab end praktiliseks filosoofiaks, oskab kuidagi aidata meid praktiliste probleemide lahendamisel? Tänapäeval kuuluvad praktilise filosoofia alla eelkõige poliitikafilosoofia, moraalifilosoofia (eetika) ning esteetika – just nende uurimissuundadega tegeletakse ka TÜ praktilise filosoofia osakonnas.
 

Ajaloo jooksul on seisukohad filosoofide ühiskondliku rolli osas kõikunud äärmusest äärmusesse. Mõelgem siinkohal näiteks Platoni riigile, kus valitsejateks olid filosoofid, keda selle ameti tarvis pikalt hariti ja ette valmistati. Just ja ainult filosoofid olid need, kel oli piisavalt teadmisi ja oskusi, et riiki õigesti juhtida. Teisalt heidetakse tänapäeval näiteks poliitikafilosoofidele sageli ette, et nad tegelevad niinimetatud ideaalteooriatega, mis tegelikus elus meid otsustamisel ei aita. Ei aita seepärast, et teooria eeldused ratsionaalsete ning järjekindlalt tegutsevate kodanike puhul ei vasta tegelikkusele. On siis viga nüüd filosoofias või kodanikes?

Filosoofilised oskused

Filosoofid üldiselt jagavad isekeskis arusaama sellest, mida kujutab endast loogiline argumentatsioon, oskavad välja tuua nii arutluskäigu (varjatud) eeldused kui ka selle, kas ja kuidas jõutakse põhjendatud järeldusteni. Aga päris elu kipub paraku ikkagi filosoofiaseminarist, või veelgi enam, argumenteerivast esseest, erinema. Ühiskondlikus elus on eeldused peidetud või neist ei räägita, argumentatsioon on hajus või lausa vastuoluline ning loogikaga väärtuskonflikte ei lahenda. Ja kuigi filosoofid võivad avaldada imestust, kuidas näiteks üks ja sama erakond saab toetada kahte omavahel vastuolus olevat poliitikat, siis teame hästi, et igapäevelu on selliseid paradokse täis.

Inglise poliitikafilosoof Jonathan Wolff, kel on olnud palju praktilist kogemust poliitikaanalüüsis, avaldas hiljuti oma kogemustest raamatu («Ethics and Public Policy», Routledge). See on põnev ja ehk ka teataval määral kainestav lugemine (praktilistele) filosoofidele. Poliitikud on enamasti pragmaatikud, kellel on tähtis jõuda otsuseni ja enamasti kompromisside abiga. Filosoofe muidugi kompromissid eriti ei huvita, tähtis on jõuda tõeni või siis vähemalt sellele võimalikult lähedale. Filosoofid kipuvad ekstreemsustesse, neile meeldivad konfliktid, intuitsioonivastased mõttemängud ja reaalse eluga võrreldes vastuvõetamatud järeldused.

Argumentatsiooniteoreetikud peavad olulisimaks loogikat, moraalifilosoofide arvates trumpavad eetikaprintsiibid üle kõik ülejäänud asjaolud, aga tegelikkus on paraku teine. Ühiskondlikus elus on tähtis kaasata võimalikult palju osalisi (isegi kui nende argumentidega ei nõustuta) ning küpsetada seejärel valmis kompromissikakuke, mis ühte põhimõttekindlat filosoofi kindlasti ei rahuldaks. Aga erinevalt filosoofist, kes võibki eriarvamusele jääda ning printsipiaalselt kokkulepetest keelduda, tuleb ühiskonnas siiski otsuseid vastu võtta. Ei saa lõpetada tõdemusega, et let’s agree to disagree või veelgi ebamäärasemalt – more research is needed on this.

Eriti traagiliselt mõjub filosoofidele Wolffi väide, et praktiline elu on kaldu status quo poole. See tähendab, et praktilisi otsustusi tehakse pigem deskriptiivsusele toetudes, selle abil, mis on olemas, käibel, toimiv ning argumentidel status quo muutmise kohta on suhteliselt vähem mõju. Seda on raske alla neelata inimestel, kes on veendunud Hume’i nn on-peaks-reeglis ehk siis selles, et argumente selle kohta, mis peaks olema (näiteks kuidas ühiskondlikku elu korraldada või mis eetikaprintsiip on kõige olulisem) ei saa tuletada sellest, mis on (kuidas ühiskond on parajasti korraldatud või mis eetikaprintsiibid kehtivad). Kriitilistelt ning preskriptiivsetelt ehk ettekirjutavatelt lähenemistelt võtaks taoline mõtteviis ära igasuguse progressilootuse ja arenguvõimaluse.

Mis on siis praktilise filosoofi roll? Mida filosoofid teha saaksid, on juhtida tähelepanu ebaloogilistele järeldustele, vildakatele argumentidele ja varjatud eeldustele meie ühiskondlikes debattides. Või nagu Wolff oma kogemuse põhjal väidab, oleks ühiskondlikult tihtipeale vaja rohkem filosoofi analüüsioskusi ja kriitilist meelt ning vähem filosoofiat ennast. Samas ei saa ära unustada, et olles teel, ei saa me piirduda vaid teekatte ja ilmaolude analüüsiga, vaid arutleda tuleb ka selle üle kuhu me üldse jõuda soovime. Ehk teisisõnu pärida üldiste ja fundamentaalsete küsimuste järele, mis igapäevarähklemises jäävad ehk muidu tähelepanuta, aga pikas perspektiivis kujunevad väga oluliseks.

Filosoofia ja katastroofimeditsiin

Lõpetuseks üks näide tänapäeva filosoofide praktilisest tööst, millega ise olen kokku puutunud. Hiljuti alustas hulk Euroopa teadlasi – arste, filosoofe, sotsiaalteadlasi ja õigusteadlasi – koostööprojekti katastroofimeditsiini eetilistest aspektidest. Algatus tuli just nimelt arstidelt ning mitmetelt rahvusvahelistelt meditsiiniorganisatsioonidelt (WHO, MSF), kes tahtsid kaasata laiemat hulka asjatundjaid, et süstemaatiliselt analüüsida eetilisi (ja ebaeetilisi) otsustusi katastroofijärgses olukorras (näiteks pärast suuri maavärinaid, tsunamisid jne).

Küsimusi on palju ja paljud neist ka filosoofilised. Mis on üldse katastroof? Kuidas seda defineerida, kas tegemist on kontekstitundliku nähtusega ja kellel lasub kohustus olukorda leevendada (ehk kust jookseb piir kohustuste ja vabatahtliku tegevuse vahel)? Millistest meditsiinieetika printsiipidest tuleks lähtuda katastroofijärgses situatsioonis? Lääne meditsiinis üldkehtivad patsiendi autonoomiale, informeeritud nõusolekule ning konfidentsiaalsusele toetuvad põhimõtted kipuvad taolistes äärmuslikes situatsioonides asenduma utilitaristlike kalkulatsioonidega. See aga kipub mõjuma rusuvalt katastroofipiirkonnas toimetavatele meditsiinitöötajatele, kes peavad oma senised eetikapõhimõtted justkui hülgama. Palju küsitakse praegu konkreetsete juhtnööride järele, millest lähtuvalt meditsiinipersonal võiks oma töö eetilisi aluseid põhjendatult muuta.

Oluline on ka küsimus uuringueetikast ja sellest, kas katastroofipiirkonnas on üldse eetiline uurimistööd teha. Pärast katastroofi on ilmselt võimalik küll kirjutada projekt, saada finantseering ning taotleda inimuuringute komitee luba, aga paraku on nende etappide läbimisel katastroofijärgne olukord ilmselt stabiliseerunud ja katastroofi ennast raske uurida. Ometi on tähtis ka sellises olukorras uuringuid teha, sest tulemused võivad osutuda väga vajalikeks järgmiste õnnetuste leevendamisel. Millised meetodid tagavad ressursipuuduses parima tulemuse võimalikult suurele hulgale inimestele? Kas ja kuivõrd tuleks abi osutamisel arvestada sellega, et tõenäoliselt rehabilitatsiooni ei ole võimalik tagada? Mida teha, kui kohalikest kultuuri- või ka usutraditsioonidest lähtudes tuuakse abi saama pigem poisse kui tüdrukuid, pigem mehi kui naisi (kuigi katastroof mõjutas kõiki võrdselt)? Mis rolli tohivad abiandmisel mängida organisatsioonide ning vabatahtlike endi usulised või poliitilised tõekspidamised? Järjest murelikumalt räägivad kogenud abiandjad nn katastroofiturismist, kus kõikvõimalikud abiandjad lendavad kohale suurtes hulkades, selge tahtmisega teha head, aga kokkuvõttes tekitavad pigem segadust, tarbivad kohapealseid niigi väheseid ressursse ning kogenematusest tulenevalt tekitavad ka abivajajatele lisatraumasid (näiteks liigsed amputatsioonid pärast Haiti 2010. a maavärinat).

Need küsimused on kõik tegelikult muidugi erialadevahelised – nagu ikka ei toimi päris elu ülikooli instituutide jaotust järgides. Küsimusele aitavad vastata peale arstide endi ka näiteks filosoofid, eetikud ja meditsiinisotsioloogid.