Mäletan, kuidas üks mu põhikooliaegne õpetaja ohkas vahel, et õpetamine pole naljaasi. Ta oli range, vana ja heasüdamlik naine. Tema esimest omadust mu klassikaaslased vihkasid, teisi kasutasid aga tihti ära, et õpetaja elu raskeks teha.

Nii siis kui ka praegu sellele ajale tagasi vaadates on raske uskuda, kui väga püüdsid nii õpetaja kui ka suur osa õpilasi iga hinna eest oma rollis püsida. Põhikooli lõpupoole püüdis õpetaja end inimlikumaks muuta ja kutsus meid vahel enda juurde küllagi: teed jooma ja televiisorist Veerpalu karikasõite vaatama. Pikalt range õpetaja-õpilane erisusega harjunud klassikaaslased lasid aga hooga vanaviisi edasi.

Palju kergem oli neil õpetajatel, kes kohe alguses õpetamise saateks nalja viskasid ja vahel ka õpilastele endile vempe viskasid. Nalja ja inimlikkuse olulisust nägin eriti selgelt gümnaasiumis teise kooli minnes.

Muidugi võiks öelda, et põhikoolis ongi lapsed veel «hullud» ja alles gümnaasiumiastmes hakkavad maailmast aru saama, aga mina seda ei usu. Palju on kinni just inimlikus sidemes, mis tuleb luua esimesel kokkupuutel. Ka haridus- ja teadusministeerium muretseb koolielu pärast ja ootab haridussõpru mõttekonkursile (mõttepabereid oodatakse 5. novembriks e-posti aadressile huvitavkool [at] hm.ee) esitama ideid, mida teha, et koolis tahetaks nii õppida kui ka töötada.

Seekordne vilistlaslugu räägib Pärnu linna aasta õpetajast. Kalle Viik õpetab Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust ning tema õpilased on pikka aega olümpiaadidel ja riigieksamitel väga häid tulemusi saanud. Ka tema jaoks on hea õppetöö kõrval vähemalt sama oluline vastastikune austus ja hea suhe õpilastega.

Sütevaka on hea näide sellest, milline võiks olla ideaalne kool. Õpetajad tunnevad oma eriala hästi ja suudavad õpilasi akadeemiliselt motiveerida, aga vahel viskavad selga jaburad kostüümid ja teevad kooli saalis bändi. Õpilased armastavad õppida, aga arendavad end lisaks koolitundidele ka lugematutes huviringides, trennides ja huvikoolides. Ühiselt käiakse teatris, iga ilmaga looduses matkamas ja muidugi ühistel kontsertidel.

Selline võiks olla ka ülikool – osaliselt tegelikult ju ongi. Legendaarsed on näiteks TÜ looduskaitseringi tegemised ning mõnusaid traditsioone, kust võtavad osa nii tudengid kui ka õppejõud, on teaduskondades ja instituutides mitmeid. Äsja lõppesid ka tudengite sügispäevad, mille fotoreportaaži UT lehekülgedel näete.

Muidugi on ülikool märgiline koht, teaduste kants. Meil on targad ja lugupeetud professorid, aga nemadki on inimesed. Ka üliõpilased ei ole õppimisrobotid, kellesse ainult üha uusi ja uusi andmeid sisestada. Kõik me vajame aeg-ajalt puhkust ja miks mitte nautida neid puhkehetki koos, üksteiselt õppides ja omi mõtteid jagades.